Saturday, January 30, 2010

kohvik moon

kohvik Moon [29.01.2010 21:02 (GMT +2)]

Kaks korda ei ole enam juhus – siin saab tõepoolest parimat crème brûlée-d. Toiduspetsid kiidavad kah.

Wednesday, January 27, 2010

Winter Xdream 6

Kui mõned nädalad enne Nike Winter Xdream toimumisaega hakkasin otsima suusahuvilisi, kes oleks nõus minuga suusatama tulema, siis selgus, et viimaste aastate Eestimaa lumevaesed talved on seiklejatele väga halvasti mõjunud ja enamus plaanib minna võistlema joostes – ja seda nii ilusa lumega!

Seekord stardis siis taaskord Lauriga, võistkonnaks Tirija 2010. Kolmas mees meie pundis, Taavi Kala oli sel hetkel veel minu jaoks tundmatu. Igatahes olin laupäeval veel nii enesekindel, et tegin Pirital tunnise suusatreeningu.

foto: AnnikiSaanud stardis kaardi, teeme kiire plaani – kohe lisaülesandesse, kus mina, kui ainus curlingut proovinu, lähen proovin seda taaskord, samal ajal on Lauril võimalus kiirelt teha sõjaplaan ülejäänud raja läbimiseks. Ja ehkki curlingu jää ei kannata mitte mingisugust kriitikat, ning abistavad harjad on võistlejate eest ära peidetud, õnnestub mul teisel katsel kivi ikkagi ringi keskele saada.

Lauril on vahepeal plaan tehtud ja nii jätkame põhjapoolsete punktidega 36 – 33 – 31 – 32 – 34 – 35. Kohe, teel esimesse punkti saame endile kaaslasteks võistkonna Latvijas Pups … või pigem saavad nemad meid endile kaaslasteks, sest Sandri ja Petsi lennukat sammu nähes on selge, et kaua me neid ei näe. Teel punkti 36 hakkavad minul sõrmed hullu moodi külmetama, ei tea, kas küma curlingukiviga müramisest, või muust. Panen kaardi tasku, et oleks parem käsi soojendada.

20100124_XDREAM_90Q

Suusarada on kõva, nagu asfalt – isegi pärast suuremat hulka jooksjaid pole märgata mingeid kahjustusi, vaevu on aru saada, et keegi siin ilma suuskadeta liikunud on. Lauri teeb targa otsuse ja jätab punkti 39 lõppu, ja nii jätkame punktidega 40 – 42 – 44 – 48 – 51 – 54. Kui etapil 42 – 44 kaob Latvijas Pups eest ja meie alandame veidi tempot, siis tänu väikesele veale punktiga number 44, oleme taaskord koos.

Joogipunkti (54) jõudes olen täiesti küpse, haaran topsi kuuma jooki ja jätkame raja kõige raskema osaga. Näeme viimast korda võistkonda Latvijas Pups – tundub, et ka nende kolmas liige, Rain on koomas, Sander ja Pets püüavad teda ergutada ja jooksevad, nagu kaks koera, küll ette ja siis jälle Raini juurde.

58 – 57 – 56 – 55 – 53. Püüan ikka veel joosta, aga tõusudel viilin ja need lähevad käies, Areali meesveteranid ei saa aru, miks ma punktis nendega kohtudes vestlust ei taha arendada. Mina mõtlen pigem ees ootavatele rabaetappidele.

52 – 50 – 49 – 47 – 46 – 45 – 43. Raba on suur piin, kõnnin enamuse ajast, tundub, et ka Taavil on raskeks läinud, temagi kasutab hea meelega võimalust kõndimiseks. Kohtume teistkordselt Twister Female Team-iga, Maare püüab mulle vist küpsist pakkuda. Etapil 45 – 43 saavad meid alustuseks kätte, ja jooksevad eest vennad Tammemäed koos Tõnisega, siis libisevad kergelt mööda Team Nike ja Omjakon – oh, kuidas tahaks kah suuski jalgade alla …

IMGP3899 41 – 39 – finiš. Punktist 43 algab taas kõva jalgealune. Sunnin ennast jooksma ja … poole kilomeetri pärast annab kangus jalgades järgi ja jooks muutub minu jaoks taas kergeks. See-eest on nüüd läinud raskeks Taavil. Võtan taskust välja ka kogu rajaks sinna jäänud kaardi ja viimastel kilomeetritel oskan isegi loodue ilu nautida.

Koht lõpuks 9. Keskmine pulss 160 ja max 174. 3:38:59 ja 28.84 km. Tuleb tunnistada, et “tundmatu” Taavi on nüüd mulle vägagi tuttav – eriti tema selg, mida mitu tundi enda ees nägin :).

Riideid vahetades saab selgeks, kui oluline tähtsus on õigesti valitud riietusel ja jalanõudel – Timmo kõnnib ringi, üks suur varvas poolest saadik must, Lauri on pingil kõveras – temal valutavad ja on lillad jalgade siseküljed, Tõnisel on jooksusussi vahele sattunud lumi jäätunud ja kannal puudub nahk, põrandal vedelevad Tõnise verised sokid. Kui lihasvalu välja arvata, pole minul häda midagi, taaskord on ennast õigustanud ISC windstopper dress, mille all oli seekord Helly Hanseni kõige õhem pesu ja Craft maika. Jalad, mille katteks olid Sealsinz Mid Light sokid koos Nike GoreTex sussidega ja CAMP Techlite sääristega, näevad välja, nagu polekski mitu tundi lumes mütanud.

Täna saan juba ilma valudeta kõndida, palju tänu selle eest ka Maarjale, kes esmaspäeva õhtul mind mitu korda massažilaual valust huilgama pani. Ja veel – kuna tänase päeva aktuaalseim jutt on tuulekülm, siis mõned arvud: kui stardihetkel oli külma tõepoolest -29°C, nagu korraldajad stardis kuulutasid, siis meie (joostes kiirusega 5 min/km) pidime sel ajal tundma temperatuuri -39°C ja Elo-Leivo-Maku (ratastega kiirematel lõikudel 30 km/h) -44°C. [Wind Chill Calculator].

Pildid: Anniki – vist iga võistkond leiab midagi endale :).

[edit] Kaart kah originaalsuuruses, tundub, et bloggerile nii suured pildid ei meeldi.

Friday, January 22, 2010

Naine ja klarnet

Kui Pariisis käidud, siis tasub ka silmaringi avardamise huvides korraks Nuustakult läbi põigata, ehk kui väljas on sportimiseks peaaegu et liiga külm ja enamus Eesti teatreid on nähtud, siis võtsime eile Maarega ette meie naabertänavas asuva Teoteatri külastamise.

Etenduseks oli Erki Aule lavastatud, Michael Christoferi lastele mittesoovitatav tragikomöödia Naine ja klarnet – ühe kergelt hüsteerilise naise tagasivaade oma suhetele.

Oli üsna värskendav külastada sellist, niiöelda mitteprofessionaalset teatrit, sõna “tragikomöödia” tõttu olin hirmul, et saab näha jälle mingisugust palagani, stiilis “Minu sõbratar maksuamet”, mida me ei olnud võimelised lõpuni vaatama. Tegelikkuses oli etendus üllatavalt ebamitteprofessionaalne :) ja pea kaks tundi möödus lausa märkamatult.

Ja kindlasti oli üheks väga mõnusaks optioniks, võimalus vaadata etendust, veiniklaas pihus.

Wednesday, January 20, 2010

kas külm?

Ei tea kas külmast või on põhjus milleski muus, aga eile õhtul Trummi suusaradadele jõudes, olid suusatamas ainult üksikud entusiastid.

Kodus riietudes oli küll tunne, et tänane suusatama minek on paras enesetapp, aga tegelikkuses oli asi väga mõnus. Suusarajal polnud arugi saada, et väljas -12° C, kui esimeste kilomeetritega sooja sisse sai, siis edasi oli puhas rõõm.

Kusjuures Nõmme ring oli tunduvalt mõnusam, kui Harkus, kuhu hädasti oleks traktorit radadele vaja, rada oli juba üsna jääs ja sooneline. Ja libisemine – oli vist selle aasta parim, kell näitas suusasillale laskudes kiirust 45 km/h ja hoog vaibus alles poolel tagasirgel.

Siia lõppu oleks vist sobilikud Eesti seiklusspordi Gran Old Man, Minni legendaarne SMS: “Külm on ainult emotsioon, olge sellest üle, mõelge soojalt. Minn, kamina ees”.

Monday, January 18, 2010

Otepää MK

MK, Otepää [16.01.2010 14:49 (GMT +2)]

Mitut head asja korraga ikka ei saa. Algselt oli plaan, et vaatame ära naiste võistluse ja läheme siis ise suusatama, aga kogu see kohapealne feeling … vaatasime ära ka meeste võistluse, kus Jaak korraldas tõelise põnevusetenduse … tasus jäämist.

Omad suusakilomeetrid kogusime siis juba pimedas. Mingil põhjusel töötas Sihva – Kääriku valgustatud rajast  ainult esimene kolmandik, edasi Kääriku poole oli pimedus. Panin kaasa võetud pealambi pähe ja polnud väga viga … kuni Kekkose rajani. Pärast esimesi korralikumaid laskumisi sain aru, et sellise lambiga on pimedas Kekkose rajal ikka väga teravad elamused garanteeritud ja Harimäele jõudes keerasin maratoni rajale.

Täna loobusime eelsõitudest ja nii jõudsin enne finaalsõite teha Kääriku suusaradadel paar Kekkose ringi ja natuke peale. Matult mööda sõites säras päike ja Tartu Maratoni rada oli, nagu muinasjutt … oli kui kahju oli lahkumine suusaparadiisist.

Friday, January 15, 2010

Malmö

Malmö [14.01.2010 09:18 (GMT +1)]

[Kaks aastat tagasi enam-vähem samas kohas] Sellal kui meie naudime mõnusat lund, on Malmös seis üsna kurb. Sadakond kilomeetrit põhja poole on maa siiski kergelt valge.

Viimase aastaga on Malmö kesklinna sadama ümbrus tuntavalt muutunud – kadunud on vana puust jalakäiate sild, ning rattaparkla … ja Avis autorent oma vanast kohast. 15-minutilise otsimise järel olin sunnitud teed küsima.

Thursday, January 14, 2010

Suusatundidest koolis

Alguses mõtlesin kirjutada kommentaari Kaja postitusele, aga kuna kirjatükk läks liiga pikaks, siis otsustasin oma mõtted siia kirja panna.

Mina kuulun sinna leeri, mis toetab suusatamise algõppe kohustuslikkust koolis. Seda just põhjusel, et kui koolis lastele suusatamist “nuusutada" ei anta, ei saa väga tõenäoliselt paljud lapsed/noored üldse kunagi suusarajale. Seda isegi peredes, mis muidu nii väga spordikauged pole: vanemad käivad vähemalt spordiklubides trennis, tennist mängimas vms. Suusatamine jääb siiski paljude Eesti perede aktiviteedikavast välja – vaatan seda kas või tuttavate seas, kellega tööga seotult kokku puutun: paljud käivad siiski trennis ja liigutavad ennast regulaarselt aga isegi tänavusel talvel on suusaradadel liikujaid on neist võib olla heal juhul rohkem kui ühel käel sõrmi.

Ma ei saa nõustuda ka siin jällegi viidatud Kaja jutu kommentaarides toodud paraleeliga jalgrattasõidu ja rulluisutamisega. Pilk ümberringi näitab, et vähemalt jalgrattasõitu peetakse siiski loomulikumaks liikumisviisiks kui suusatamist ja tihtipeale ostetakse lastele pigem jalgratas või rulluisud kui suusad. Seda ilmselt ka puht pragmaatilistel kaalutlustel, sest suusatalve on viimasel ajal ikka suhteliselt vähe olnud, samal ajal kui jalgratta või rulluisuga ikka sõita saab. Pealegi sõidavad lapsed/noorukid ratta või rulluisuga ka puhtalt niisama, näiteks koos sõpradega, samas ei ole ma eriti kuulnud, et keegi lastest/noortest sõpradega n.ö õuesoleku ajal suusatamas käiks.

Lisaks on suusatamisega alustanutel hädasti vaja saada veidikegi tehnika osas algõpet, mida kogenud kehalise kasvatuse õpetaja suudab kindlasti paremini edasi anda. Nojah, kui jälle viidata rattasõidule või rulluisutamisele, siis ka seda on vaja õppida, iseäranis oleks tore saada pidurdamise jms koolitust rulluisutajatel…

Mina käisin koolis Raplas ja meil olid suusarajad kohe kooli juures ning kuhugi kaugemale minema ei pidanud. Samas, kuni põhikoolini käisin koolis asula teises otsas ning tõesti oli ebamugav suuski bussis tarida. Kuid kui suusatunnid olid lähestikustel päevadel, siis oli võimalik jätta suusad kooli juurde suusakuuri, seega ei pidanud neid ka igal päeval vedama ning minu mäletamist mööda olid suusatunnid võimalusel seatud nii, et toimuks lähestikustel päevadel ja vähemalt kaks tundi järjest, et ei peaks igal päeval suuski vedama ning oleks aega tundi alustada ja lõpetada (aga ma muidugi käisin nn spordiklassis kus oli mingitel aastatel ette nähtud ka 8 tundi kehalist nädalas).

Ebameeldiva mälestusena meenub see, et suusatunnid olid teinekord keset päeva ning peale rassimist puudus võimalus end korralikult pesta, sest kooli riietusruumi dušširuum oli sel ajal täiesti amortiseerunud (kehtib põhikooli mälestuste osas, keskkoolis käisin juba uues, vastavatud koolimajas). Selle nurga alt on peale koolipäeva toimuvad suusatunnid igal juhul mugavamad. Samamoodi kui õpilased, peavad ka õpetajad ju suusaradadeni reisima, kuigi jah, nemad, vastupidiselt õpilastele võivad ise autoga kohale sõita.

Nii, et argumente on nii ja naapidiseid selles osas, kuidas neid suusatunde korraldada. Kindlasti jääb lastel suusatamisest parem mälestus kui seda teha nn kooliväliste suusapäevadena, aga see nõuab üksjagu kulutsi. Väga toredaks ettevõtmiseks on aga Suusaliidu poolt pakutav Suusabuss, mis tuleb soovitud kohale,  kaasas treener ja 30 paari suusavarustust. Hinnaks tuhatkond krooni päevas,  mis on ikka ütlemata väike hind minu meelest.

Sunday, January 10, 2010

selle talve esimene

Nädalavahetus on olnud suusarohke – eile tegime selle talve esimese tutvumise Kõrvemaa suusaradadega, täna tuli selle talve esimene …

… tulin parajasti Harku suusaradadelt ja tuhisesin suure hooga mäest alla, Nõmme suusasilla suunas, kui üks tütarlaps otsustas täpselt sellel hetkel, kui tema kõrvale jõudsin, lüüa oma suusakepi minu kahe suusa vahele. Tugev suusakepp oli, tugev tüdruk kah – kepp ei purunenudki, aga mina see-eest lohisesin kõhuli mööda suusarada. Mõnus vaheldus tavalisele, veidi rutiinseks kiskuvale suusatamisele :).

Thursday, January 07, 2010

suusahullus

Suusahullus on vallutamas Eestit – algul vaikselt, aga mida edasi, seda julgemini – kui aasta lõpul A&T Spordis käies arvasin, et sealne sagimine on lihtsalt aastalõpuga seotud, siis paari päeva tagune möll oli vähemalt sama hoogne, isegi kontoriinimesed olid poodi aetud.

Seda, et suusahullus on eriti laialt asja ette võtnud, sain aru sel nädalal, kui isegi minu väikevend endale suusavarustuse ostis. Sama on teinud ka Eesti üks tuntumaid staartervisesportlasi - “inimene suudab” Luhats, kelle blogi pakub alates tänasest konkurentsi Veiko Tääri “suusapäevikutele”.

Ja lisaks … suusahullus on juba vallutanud ka mind – eile, kui kavas igakolmapäevane, suurepärane spinningutrenn, oli lausa haige tunne – ei saagi suusatama. Õnneks aitasid eilset haigust ravida tänased Pirita suusarajad, kuhu lisaks kõikidele teistele sadadele suusatajatele oli kogunenud ka pool Kannelde suguvõsa. Tundub, et kiirrongi-Alari on väga tähelepanelikult lugenud läbi tähetark Igor Mangi Seiklusspordi horoskoobi.

Sunday, January 03, 2010

Head Aega 2009 Adventure Race

Paar nädalat enne aastavahetust potsatas e-kirjakasti kiri:

Head Aega 2009 Adventure Race (Latvian Style)

Eesmärk: Veeta meeldiv aastalõpp.

Ülesehitus: Saab joosta, trekkida, rattaga sõita, võimalusel suusatada, lisaülesandeid sooritada ja Exceli tabelis toimuvat jälgida, reaalajas. Kanuuetapp jääb seoses nädalase –10 + temperatuuriga ära.

Võistluse kestvus: 12 tunni ringis.

Ajakava: 5:00 start
17:00 finish
17:00 … 24:00 saunad, vana aasta ära saatmine. LÄTI STIILIS!
00:00 Uus aasta ja vabakava

Reeglid: Nagu Lätis – puuduvad. Aga motoriseeritud abivahenditega liikumine keelatud.

Ehkki skeptikud, eesotsas Otiga ennustasid selle kirja peale maailma lõppu, süüdistades kirja autorit, Tiitu, ketserluses ning selles, et ta tahab oma sünnipäeva (jaa, on ka inimesi, kellel on sünnipäev 31. detsembril) üliodavalt ära pidada ja lõppeks ka seda, et ilmselt keegi osalejatest aasta vahetumist ei näe, siis kõigest hoolimata kogunes neljapäeva hommikul kenake hulk rahvast välja reklaamitud võistluskeskusesse, Erki-Marge juurde.

Meie Maarega, kui kõige varem saabujad saame esimese lisaülesandena lükata võistluskeskus lumest puhtaks, pärast mida hakkavad saabuma ka teised seiklejad. Väikese hilinemisega, kell 5:27 lastakse taevasse Saku esimesed ilutulestikuraketid ja 12 vaprat üritavad paksus lumepudrus jalgratastega hakkama saada.

Kui esimest punkti varemetest otsides on tunne, et Tiit on tõepoolest suutnud “lätit panna” ja rattaetapist me küll kaugemale ei jõua, siis edasi läheb tunduvalt lihtsamaks: ratastega Saue lumest puhastatud tänavatele ja tagasi, kusjuures tagasitee oli Erki lasknud täies ulatuses lahti lükata.

Veel üks väike ring jalgratastega, pärast mida vahetame jalga suusasaapad ja suundume Saku suusaradade poole. Lund on ikka tõega palju, Saku tänavad on tunduvalt paremini suusatatavad, kui Saku suusarada, kuhu kella poole üheksaks polegi rajatraktor veel jõudnud. 13 kilomeetrit hiljem saame taas ratastele.

Seekordne rattaring tutvustab meile Männiku karjääri põnevamaid vaatamisväärsusi ja Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidlat, kusjuures Männiku kärjääris avastame ebameeldiva üllatusena, et isegi kümnekraadise külmaga on lume all ja jää peal 10 cm veekiht. Rattaring lõpeb Kiilis, kus seiklejaid turgutatakse hõõgveiniga.

Järgnev, 12-kilomeetrine trekking osutub oluliselt aeganõudvamaks, kui pearajameister Tiit on arvestanud. Süüdi pole selles mitte äsjatarbitud hõõgvein, vaid hoopis megapaks lumi. Kõigest hoolimata jõuame kolm tundi hiljem tagasi rataste juurde.

Tagasiteel jätame küll võtmata kõik rajameistri poolt metsa viidud kontrollpunktid, ent sellest hoolimata lõpetame veidi peale viite.

Saun ja söögid on megahead, ning kõikide skeptikute arvamustest hoolimata, näevad kõik osavõtjad ära ka uue aasta saabumise … sport teatavasti nõrku ju ei salli :).

Pildid tegi Erki. [meie liikumisteekond]

Friday, January 01, 2010

head uut …

head uut aastat! [01.01.2010 11:29 (GMT +2)]

Head uut seiklusterohket aastat.