Bangkok

Pärast 28 tundi pidevat lennukites-lennujaamades viibimist oleme jõudnud Bankok-i. Sooja on … piisavalt, kell üksteist õhtul 29°C. Aga Meie sihtpunktis, Birmas, lubatakse +37°C ja on antud kuumahoiatus. Vahelduseks miinuskraadidele on isegi pidev higikiht keha peal mõnus.

Homme proovime Bankokis enam-vähem välja puhata ja ülehomme hommikul siis Rangooni poole teele.

BAR 2009 vol. 5: Eesti koondise vastu ei saa

Viimasel ajal on kogu aeg nii kiire, et võtsin töölt puhkust viimaste Läti muljete kirjapanemiseks:

Lühike rattaetapp Kuldīga linna laululava juurde ja edasi jätkame joostes. Saame kaks orienteerumiskaarti ja kaks komplekti fotolegende. Läbida tuleb kõik orienteerumiskaardil olevad punktid ja leida igast punktist üks vajalik täht. Tähed kokku peaksid andma ülesande lahenduse. Tanel ja Tiit saavad veidi pikema ringi, meile Viffiga jääb lühem.

Tuleb välja, et oleme Viffiga endile ikka päris lühikese variandi valinud, saame Tanelit ja Tiitu kokkulepitud kohas päris tükk aega oodata. Lõpuks, kui nad tulevad, saame kiirelt kokku lahenduse: BURNT-FACTORYATJELGAVAS4R. Ehkki oleme kindlad, et 4R on tegelikult mingisugune neljakümnega number, lippab Tanel kiirelt tagasi ja teeb kindlaks, et tegelikult mõtlesid nad Tiiduga numbri 4R asemel numbrit 46.

Põlenud tehas on Omjakonile ilmselt tõeline vaatamisväärsus – ei usu, et nad varem kusagil sellises kohas on seigelnud :). Otsime tehases, tõeliste koleduste keskel, kaarti, aga tulutult. Mina leian küll ühe kontrollpunkti, aga ei muud. Meiega koos on otsingutel ka TAKA ja TRAKAIS AZIMUTS. Pärast pikemat tiirutamist ei pea TAKA närvid enam vastu, ning nad helistavad võistlute korraldajale, Normundsile. Esimene vihje, et kaart asub kusagil sissepääsu lähedal, ei aita meid eriti. Lõpuks tuleb Normunds ise kohale ja näitab Takale majaseina, kus tehase skeem, millele on aerosoolvärviga tehtud kolm punast täppi – meie punktide asukohad. Läbime punktid ja jookseme tagasi jalgrataste juurde.

Jalgrattaetappi jätkame koos TAKA-ga. Kui Viff-Tanel järjekordses punktis on, siis räägib TAKA kaardilugejast mees mulle, kuidas ta Kuldiga kaartidel vähemalt kord nädalas orienteerub. Selge pilt – imestasingi eelmises punktis, et miks nad sõidavad jalgratastega sellisesse kohta, kust kaardi järgi küll läbi ei saa :).

Järgmised punktid tõmbavad erutuse jälle üles – kõigepealt truup, kuhu erandina pole ratast vaja kaasa võtta – Viff teeb 30 meetrit kägarkõndi torus, mille põhjas mühiseb vesi, jalgratta oleks sellesse punkti saanud kaasa võtta ainult algosadena. Järgmiseks otsime punkti Venta jõe kaldalt. 1:50 000 topokaart on piisavalt täpne ainult Randyle, meie kammime koos TAKA-ga paarkümmend minutit tulutult, enne kui punkti kätte leiame. Tänu sellele saab meid jälle peaaegu kätte ka TRAKAIS AZIMUTS.

Punkt number 51 on järjekordne “river bank”. Viff, Tanel ja Tiit on parajasti koos Viffi rattaga all, jõeäärses võsas, kui kuulen sealt hullu kisa. Pärast seda on tükk aega vaikus ja hakkan just rahutuks muutuma, et kas ma peaks asja uurima minema, kui saabuvad võistkonnakaaslased. Selgub, et TAKA “Baiba” oli eneselegi ootamatult jõkke hüpanud ja siis külmašoki saanud. Tanel olla Baia jõest välja tõmmanud nii, et Lätlaste ainsaks kaotuseks jäi nende orienteerumiskaart, mis mööda kiirevoolulist jõge minema ujus.

Lätlased Taneli poolt päästetud, otsustame, et edasi saavad nad ise hakkama ja jätkame rattaorienteerumist. Punktis 108, kust peaks hakkama rattarogain kohtame jälle Normundsit, kes teatab, et natukene teed mööda edasi on karjääri peidetud kolm kontrollpunkti, kus igas pisike kaarditükk ühe rattarogaini punkti asukohaga. Kulutame karjääris 50 minutit kolme punkti leidmiseks,mis on ilmselgelt liiga palju, IGAUŅU KOMANDA jõuab sellega meile järgi.

Eelviimane etapp, jalgrattarogain, 10 … 90 km.Õnneks võtame esimesd kaks punkti, 81 – 83, teises järjestuses, kui teised võistkonnad. Alustame punktist 83, legend “barn”. Kui kõik punkti rajoonis olevad laudad on läbi käidud ja konstanteeritud, et punkti ei ole, siis teistkordsel tiirul leiame punkti ühe lauda laetalade vahelt. Punkti võtmine on päris tõsine väljakutse Tiidule ja Viffile.

Punkti 81 leiame pärast mõningat otsimist ning samal ajal, kui TRAKAIS AZIMUTS, kes on juba juba mõnda aega punkti otsinud. Kahjuks jõuavad täpselt siis, kui meie oleme punkti leidnud, kohale ka TAKA ja IGAUŅU KOMANDA, ning võtavad punkti veatult. Õnneks jätkame meie edasi punktidega 76 – 75 – 72 – 71 – 69, samal ajal kui teised võistkonnad kiirustavad kõik punkti 81 võtma. MInul algab punktist 81 “pime aeg”, mitte midagi ei jaga, õnneks teeb Tanel head tööd ja navigeerib meid punktist punkti.

Pärast punkti 71 jõuavad meile järgi TRAKAIS AZIMUTS ja TAKA. Plaanime paar keerulisemat etappi koos nendega läbida, aga nende tempo on meie jaoks nii aeglane, et paar etappi hiljem on nad kadunud. Meie jaoks saavad rogaini võtmepunktideka punktid 68 ja 66. Teeme mõlema punktiga umbes 30 minutit viga, kusjuures punkti 66 all seisame, ja peame aru, et kust punkti otsida, siis teeme umbes 20-minutilise kaare ja leiame punkti sellest kohast, kus veidi aega tagasi aru olime pidanud.

Punktis 67 võtan siise ühe Shleha ja pärast seda olen, nagu vedrujänes – kõik on lihne ja selge ja kerge. Väikese vea teeme ka punktiga 78, kus ilma Tanelita oleks teinud ilmselt suure vea – minule täiesti arusaamatu, miks Tanel arvas, et nii konkreetse karjääri kõrval võiks asuda teine, kaardile kandmata karjäär, mis kordades suurem sellest, mis kaardile kantud.

Kuna oleme teinud piisavalt palju vigu, siis otsustame jätta võtmata punktid 80 – 73 – 82 ja sõidame punktist 78 otse punkti 84 – äärmiselt ebaõnnestunud etapivalik, sest kaardile kantud teid tegelikkuses ei ole.

Võistluskeskusesse jõudes on meil aega veel pea 1:50 – võtame ette ka viimase, kümnenda etapi – jooksurogaini. Kuna seal on kasutuses hea ja täpne orienteerumiskaart, mastaabis 1:10 000, siis teeme vast minuti viga, aga mitte ka rohkem.

Jookuetapilt finisisse sõites pakub meile konkurentsi Lätlaste võistkond, kus naisliiget enam meestega koos näha ei ole. Meestele muidugi ei mahu algul pähe mõte, et keegi naisterahvas neist mööda sõidab ja ägisedes pressivad nad endid meist uuesti ette. Asfaltile jõudes lisame meie veelkord käiku, kui Tiit Viffi veidi seljalt toetab ja meie Taneliga vaevu neil tuules suudame püsida. Lätlastel on järel ilmselt ainult tagasikäigud ja finišisse jõuavad nad meist pool päeva hiljem :).

Pärast mitmekordset lõpptulemuste kokkuarvutamist selgub, et Eesti koondis (IGAUŅU KOMANDA) on saanud rogainis meist punkti rohkem ja võtnud sellega ka üldvõidu. Kolmas – Lätlaste TAKA, kaotab meile juba nelja punktiga. TWISTER ADVENTURE TEAM on kolmeteistkümnes.

Kokkuvõttes võib öelda, et ebatüüpiliselt kerge Läti seiklusvõistlus, suurepärase ilma ja rajaga. Seda võiks iseloomustada ühe Läti foorumis oleva sõnavõtuga, kus meie lõpuspurt Lätlastele silma jäänud :):

Kopumā ļoti patika, viss bija baigi superīgi un interesanti. Pavisam gan nesapratām veloleģendas eigas pirms cauruma žogā, kuru atradām pēc intuīcijas, savukārt, Kuldīgas rūpnīcā uzrakstu BAR un bultas ieraudzījām ~ pēc stundas ;), citādi visu laiku bija ļoti jautri, remontējām velosipēdiem visu, ko var remontēt, vot stūre gan nevienam nenolūza, tomēr velo rogainingu nācās izlaist, padzert tēju un uzkrāt spēkus pēdējam posmam, kura finiša braucienā uzsitām asini otrās vietas ieguvējiem pāri par 40 km/h :)

[tulemused ja mõned fotod].

BAR 2009 vol. 4: teel liidriks

Rattaetapiks saame traditsioonilise, ei-tea-mis-aastast-pärit 1:50 000 Läti topokaardi. Teel teise punkti kohtame liidreid, teel kolmandasse … läheb pimedaks.

Teeme kohe ka oma esimese suurema vea, kui üritan olla kaval ja punkti 37, mis peaks asuma raudteetammil, “lõigata” mööda teerada. Kui teerada lõpeb ja edasi tuleks minna mööda raudteetammi, siis selgub, et mitte mingisugust tammi siin ei ole. Pärast pikemat otsimist otsustame minna taasi ja läheneda punktile ringiga teiselt poolt. Punkti jõudes saame kinnitust, et otsus oli õige, mingit raudteetammi ei ole, kahju on ilmaasjata kulutatud 20 minutist. Ka järgmise punktiga, 38, teeme vea, kui üritame kasutada põlluteed, mis aga on üles küntud.

Lisaülesande punkti jõudes oleme tõusnud veel koha võrra, viiendaks, kaotades liidritele, IGAUŅU KOMANDA-le 23 minutit. Lisaülesandeid on lausa kaks – Viff ja Tanel võtavad ronimisvarustuse ja lähevad köieülesannet sooritama, meilt Tiiduga korjatakse ära kogu lisavarustus peale välgumihkli, antakse kahe peale üks teeküünal ja rattarogaini kaart ning saadetakse Ēdole kindluse keldritesse kaarditükke otsima. Kaarditükkidelt pidavat saama infot rattarogaini punktide kohta.

Otsime korralikult, ning keldritiiru lõpuks oleme leidnud kõik neli kaarditükki. Ka Viff ja Tanel on köieülesande lõpetanud, nüüd tuleb sõita ratastega tagasi võistluskeskusesse … läbi ühe kontrollpunkti. Tundub, et senisel liidril, IGAUŅU KOMANDA-l, ei õnnestunud lisaülesanded kõige paremini, saame rattarajale neist ainult mõned minutid hiljem. Järgmisest punktist vahetusalasse sõidame juba koos.

Vahetusalas saame kaks lisaülesannet: morse ja sudoku. Sel ajal, kui Tiit lahendab ära morsekoodi, üritan mina sudokuga ühele poole saada. Ühtlasi kasutame juhust ja vahetame veidi riideid. Minul läheb selga kuiv särk, kuna pikk öö on ees, siis panen jalga veidi soojemad sokid ja goretex jalanõud. Kokkuvõttes saame päris kiiresti hakkama, lahkume vahetusalast teisena.

Tulip jälle, seekord ilma ristumisteta. Ei lähe pikalt aega, kui saame kätte ka esimese võistkonna, Taka. Punkt number 42 on 5 meetri kõrgusel puu otsas. Lätlastel vajuvad suud lahti, kui nad näevad, kuidas Tiit ja Viff kribinal-krabinal puu otsa ronivad :). Profülaktika mõttes selgitan sel ajal lätlastele, et Tiit ongi tegelikult ahv ja Viff sündis puu otsas

Jätame lätlased puu otsas oleva punktiga võitlema ja jätkame tulipit. Viis ja pool kilomeetrit hiljem jõuame vana tehase territooriumile. Viff ja Tanel saavad jälle näidata oma oskusi köieülesannetel, meie Tiiduga tšillime niisama. Ajaviiteks vaatame ära rattaetapid kuni pika rogaini algusesse, Lätlased on kokku kombineerinud mitu erinevat kaarti.

mehed tööhoos

Toiduakadeemias, naistele süüa tegemas …

BAR 2009 vol. 3: rahulik hommik

Mõnus on minna seiklusvõistlusele, kui start on kell kaksteist ja ööbimiskohast starti täpselt 50 meetrit … täpselt nii on seekord. Aega on nii laialt käes, et sellega ei oska lausa midagi peale hakata. Hommikusöök on mõisale kohane :).

Pärast hommikusööki saame kätte võistlusmaterjalid ja roadbook-i, samuti kaks SI-pulka. Üks SI pitseeritakse ühele võistkonna ratastest, mida tuleb läbi kogu võistluse kõiksugu võimalikesse ja võimatutesse punktidesse tassida. Teine SI läheb … võistkonna naisliikme randme külge. Teades Viffi hetkevormi laseme ka jalgratta külge kinnitatava SI panna Viffi ratta külge, ta peab ju nagunii punktis käima :).

Kell kümme toimub “välismaalaste”, st. kolme Eesti ja ühe Soome võistkonna instrueerimine. Olgu siinkohal siis öeldud, et lisaks meile (MYRAKARUDS UN VIENS TONTS) esindavad välismaalasi veel IGAUŅU KOMANDA, TWISTER ADVENTURE TEAM ja OMJAKON. Pinnime rajameister Normundsit instrueerimise ajal korralikult, aga kõigest hoolimata väidab Normunds, et seekord “EXEL”-it ei kasutata ja “välismaalaste” lisaülesandeid kavas ei ole – saab näha.

Kell 12:00 antakse start. Stardipaugu kõlades krabab Tanel meile võistluskaardi … või kuidas nüüd neid tulip legende nimetadagi. Esimese etapi läbimiseks tuleb lahendada ülesanne, kus meil on kasutada seitse erinevat tulip-legendi. Legendidest ühel on teada alguspunkt, ning ühel on märgitud lõpppunkt. Lisaks on erinevatel legendidel veel kokku neli kontrollpunkti. Lisaks sellele on legendidele märgitud kohad, kus üks legend ristub teisega. Roadbook-i järgi on esimese etapi pikkus 25 kuni 50 kilomeetrit, sõltuvalt sellest, kui optimaalse variandi võistkond leiab. Ehk siis võistkond peab kombineerima erinevatest tulip-legendidest võimalikult lühikese raja, mis jõuab alguspunktist lõpppunkti, läbides nelja kohustuslikku punkti.

Algul tundub radade kombineerimine üsna lootusetu – püüame legende kanda kaardile, aga tulutult. Pika pusimise peale saame leiame siiski variandi, mis läbib kõiki punkte ja jõuab ka lõppu. Hüppame ratastele ja kihutame rajale. Juba teel esimesse punkti saame aru, et ilmselt pole meie leitud lahendus just kõige optimaalsem.

Otsustame, et sõidame legendi kindla peale ja vajadusel paneme segases ristis “jala maha”. Tiit aga loeb legende nii edaspidi, kui ka tagurpidi nagu vana rahu ise ja "”jala maha panemiseks” polegi eriti tihti vajadust. Kohtame Twisterit, Omjakonit, Takat ja tyeisi, aga mitte Eesti koondist – oleme üsna kindlad, et koondislased on leidnud parema variandi ja meist kõvasti eespool.

Vahetusalasse jõudes oleme kolmeteistkümnendal kohal, kaotades liidritele peaaegu 44 minutit. Järgmine etapp on rogain, üks kolmest etapist, mille järgi pannakse paika lõplik paremusjärjestus. Etapp, mille kohta Normunds koosolekul ütles, et see on keeruline ja pimedas võimatu läbida, ning kus vähemalt jalad korduval jõe ületusel igal juhul märjaks saavad.

Tegelikkuses pole asi üldse nii hull. Lätile ebatüüpiliselt antakse võistkonnale lausa kaks kaarti, mis meie Taneliga, kui kiiremad enda kätte suudame krabada. Jõed on vägagi ületatavad, esimesel korral leiame kena puu, mida mööda saame kenasti üle jõe, järgmised kaks korda kasutame kopratamme. Ainus märjem koht on soo enne punkti 63, kus vesi kohati pahkluuni ulatub. Päris omamoodi tunne on jalutada soos ja tunda, kuidas külm vesi ümber jalgade lirtsub, samas kui jalad täiesti kuivad on – olen oma sokiostuga ülirahul.

Koostöö Taneliga sujub meil väga hästi ja sellel etapil ei tee me sekunditki viga. Jalgsietapi lõpus oleme tõusnud kuuendale kohale, kaotades liidritele 24 minutit.

lumi

… on jõudnud lõpuks ka Tallinna.

BAR 2009 vol. 2: rattasaaga

Jalgratast autosse pakkides avastasin, et esiratas teeb ringi käies koledat häält. Lähemal vaatlusel selgus, et hääle põhjuseks on puuduv esipiduri klots. Kuna kokkulepitud kokkusaamiseni Viffi juures enam ühtegi vaba auku polnud jäänud, siis helistasin Pärnu Kaubamajaka Rademar kauplusesse.

Rademarist lubati lahkelt, et neil on õige piduriklots olemas ja sel ajal, kui meie Kaubamajakas sööme, teevad nad ratta korda. Kõik laabus, nagu õlitatud ratas: sel ajal, kui meie Chopsticks-is endale nuudleid sisse kühveldasime, vahetas ja reguleeris Tiidu sõber Erki minu ratta esipidurid.

Enne nii pikka seiklusvõistlust ei ole võimalik liiga vähe süüa ja nii tegime veel ühe tankimispeatuse – sedakorda Riias, Lido Spice kiirsöögikohas. Natukene enne kümmet oleme Ivande mõisas, youth hostelis, mis oma värskelt värvitud lillade trepikäsipuude ja roheliste seintega on täitsa popp ja noortepärane :).

Õhtul proovime ära mõned Läti õlled, timmime varustust ja vahetame muljeid konkurentidega. Kõvemad muljetajad saavad magama kell kaks öösel.

BAR 2009 vol. 1: sokisaaga

Möödunud nädalavahetuse BIKE ADVENTURE RAID 2009 oli valus – peale kuueteistkümnendat tundi oli minu tagumik nii haige, et viimased kaheks tundi veetsin ratta peal püsti vändates. Võistluse lõppedes olin kindel, et nüüd jätan küll mõnda aega treeningud vahele.

Juhtus aga nii, et juba teisipäeval käisin vaikselt sörkimas, mis polnudki kõige hullem, ning eile võtsin julguse kokku ja läksin spinningusse. Tagumik sellest küll liiga hästi ei arvanud, aga tegelikult polnudki kõige hullem. Ainus vahe, et kui tavaliselt suudan kulutada treeningu jooksul 1 100 … 1 200 kCal, siis eile jäi keskmine pulss 115 ja kalureid põletasin pool tavapärasest.

Tegelikult hakkas BAR 2009 juba Libahundi ajal, kui Viffi ja Tiiduga joostes nad oma uhkeid neopreensokke igal võimalusel kiitsid :). Kuna mina olen suhteliselt külmakartlik, eriti mis puutub sõrmedesse-varvastesse, siis pühapäeva õhtul kodus võtsin pähe, et pean ka endale midagi veekindlat jalga muretsema. Maarele meenus Andres Pae vana blogijutt Sealskinz kõrgtehnoloogilistest sokkidest. Pisikese surfamise peale leidis ta jutu ka ilusasti üles.

Baltimaade edasimüüja, Agris sport kaudu ma eriti kaugele ei jõudnud ja nii sai kasutatud Andrese lehel olevat linki Chain Reaction Cycles lehele. Surfasin sealt lehelt nii endale kui Maarele mõlemale kolm paari sokke ja paari kindaid, ning valisin kiireima kohaletoimetamise viisi – UPS Express Saver, kes lausa 1-2 tööpäevaga kauba kohale pidavat tooma.

Kui siis teisipäeval hakkasin juba vaikselt ootama pakikest, siis ebameeldiva üllatusena leidsin õhtul oma mailbox-ist kirja CRC Customer Service-lt:

… as part of our security policy we must confirm that we are sending the order to the registered card holder. This is necessary due to an increase in internet card fraud and we take the issue of card security very seriously.

We therefore request that you e-mail a scanned copy/digital picture of your credit card used to place this order (blanking out the first 12 digits of the long card number) and a copy of your credit card statement (with the purchase information removed if you wish) …

Ausalt öeldes tundus pärast kirja täiesti lootusetu saada oma sokid Läti ajaks kätte ja olin üsna tujutu, ning mõtlesin tehingu tühistamisele. Siis aga meenutasin, et Läti pole ainus talvine võistlus, ning asjad tuleb ikkagi ära tellida. Kirjutasin vastu, kui pettunud ma olen, et sellise kirja saatmine kaks päeva väärtuslikku aega on võtnud ja peaaegu unustasin sokid.

Neljapäeva hommikul tuli vastus, et kaup on teele pandud, ning samas mailis oli ka number kauba liikumise jälgimiseks. Edasi hakkas teele pandud pakk aga kiiresti liikuma: 19:31 NEWTOWNABBEY, GB – 22:04 EAST MIDLANDS AIRPORT, GB – 03:36 KOELN, DE – 05:33 MALMO STURUP, SE – 09:12 VANTAA, FI.

Reede hommikul helistasin UPS-i ning küsisin, kas nende süsteem lubab mul paki enne sihtkohta, ehk minu kodu kusagilt kätte saada, mille peale sõbralik tütarlaps lubas paki nende kontorisse lasta tuu ja helistada, kui see sinna jõudnud on.

Pakkisin kodus parajasti viimaseid asju, kui UPS-ist helistati ning teatati, et pakk on nende kontoris. Viffi juurde sõites käisin UPS-i kontorist läbi ja … Läti poole sõitu alustades olin vähemalt sokkidega korralikult varustatud :).

BAR 2008

Käes on ärevad hetked – kas minu tellitud tuulekindlad-veekindlad-soojad-hingavad-jne-jne sokid ja kindad jõuavad enne minuni, kui alustame teed Īvande poole.

Selle nädalavahetuse märkõnadeks on BIKE ADVENTURE RAID 2009, kus lisaks Läti parimatele võistkondadele on stardis ka Soome selle aasta rakett, OMJAKON ning kolm võistkonda Eestist, kellest üks MYRAKARUDS UN VIENS TONTS.

Lätlased lubavad põnevat võistlust, öiseid külmakraade ja LIVE kaasaelamist. Kes läti keelest aru ei saa, võib proovida Google Tõlgi nimelist teenust – vaevalt, et tekst nüüd arusaadavam on, aga vähemalt nalja nabani :).

libahundi jälgedel

Möödunud nädalavahetusel osalesime Paliveres  seiklusrogainil Libahundi Jälg – Viffi ja Tiiduga siis. Kuna nädal hiljem, ehk nüüd juba paari päeva pärast on meil kõigil plaanis osaleda Lätis, Bike Adventure RAID võistlusel, siis otsustasime võtta asja naudinguga. Lätti tuleb lisaks veel Tanel, aga tema on praegu sellises hoos, et oleks võinud pühapäeval veel teise kuus tundi otsa teha ja siis kohe esmaspäeval RAID-iga jätkata.

Selle naudinguga võtmisega oli nii, et algul vaidlesime veidi – kui Tiit ja Viff arvasid, et teeks mingi kolme-neljatunnise jooksutiiru, siis mina pakkusin, et võtaks pigem rahulikumalt, aga pikemalt. Lõpuks jäime kolme-neljatunnise, aga rahuliku jooksutiiru juurde … vähemalt sellises usus julgesin ma reede õhtul koos Maare töökaaslastega paar alkoholi sisaldavat kokteili rüübata.

Laupäeva hommikuks oli meil kokku lepitud, et Tiit tuleb ja võtab meid Maarega kell 8:45 peale ja siis sõidame edasi Viffi juurde. Kui aga kell 8:50 Tiidule helistan, siis tuleb välja, et Tiit on juba peaaegu Viffi juures :). Kella kümneks oleme siiski ilusasti Palivere mõisa juures, võistluskeskuses.

Kaardid kätte saanud, ei suuda mina veel sõnagi kaasa öelda, kui Viff ja Tiit on juba raja välja mõelnud, mis läbib … enamust punktidest. Avaldan kahtlust, et kui meie kolme tunni jooksul sellise raja planeerime läbida, siis võitjatel pole ilmselgelt kuue tunniga midagi peale hakata :). Võtame eesmärgiks läbida võimalikult palju lisaülesannetega (seitsmega algavaid) kontrollpunkte ja lahendada kõik lisaülesanded, sõltumata sellest, kui palju nad aega nõuavad … ja punkte me ei loe :).

Stardipaugu kõlades peame siis esimese ülesandena legendi järgi Paliverre, maanteesilla alla jõudma, leides rajalt neli kontrollpunkti. Ülesande lihtsustamiseks on legendis kirjas ka kaugused teeristist teeristini, kuid nende kasutamiseks pole meil aega :). Algul on päris tihe punt koos, mis venib päris pikaks pärast kolmandat kontrollpunkti, kui korraldajad on ette näinud jõe ületamise mööda kõikuvat puutüve.

Maanteesilla alla jõudes suundume läbi punkti 36 esimese lisaülesande, 72 suunas. Kohale jõudes saame lisaülesande kirjelduse: “Võistkonna eesmärk on lugeda kokku ühe heinamaa piires heinapallidele kirjutatud tähed, määrata, millist tähte on kõige rohkem”. Jaguneme kiirelt, Tiit jookseb kaugemaid palle lugema, meie Viffiga lähemaid.

Juba esimeste pallide juures saan aru, et lahknemine oli halb idee, otsustan ära lugeda T ja L tähed, mida tundub kõige rohkem. Poolel ringil kohtun Tiiduga, kes kraabib haaknõelaga numbreid kaardikile peale :). Lepime kokku, et läheme T ja L tähtede peale välja ja jätkan ringi. Ringi lõppu jõudes olen saanud T-tähtede arvuks 74 ja L-tähtede arvuks … samuti 74?! Kuna kohtunikele selline vastus ei sobi, siis peame tegema valiku – pakume T, mis on ka õige vastus.

Läbime paar koledat ja paar ilusamat etappi ja jõuame järgmise lisaülesande punkti: “Võistkonnal tuleb läbida 3 etapist koosnev kanuu-jooksu teaterada, korraga on kanuus 1 võistleja, järgmine etapp liigub teate vastuvõtmiseks punkti joostes”. Kuna Viff saab järgmisel nädalavahetusel nagunii kõik lisaülesanded endale, siis teeme sellel ülesande Tiiduga kahemehe teadet – Tiit läbib pikemad ja mina lühemad etapid :).

Punkti 75 minnes otsustame loobuda kolmest punktist ja võtta kp 55 asemel kp 29 – ära jääb mõttetu soos ja võsas müttamine.

Kp 75: “Võistkonna eesmärk on korjata metsast 9 eri liiki taimede lehte vastavalt etteantud nimekirjale”. Kuusk, mänd, kask, tamm, kanarbik, sõnajalg, pohl, sarapuu, paakspuu … paakspuu? Esimesed kaheksa lähevad lihtsalt, lisaks leiame mingeid lehti, mis meie jaoks tundmatud. Otsustame neid paakspuu pähe kohtunikele pakkuda ja lähebki õnneks – alla kolme minuti kogu lisaülesanne.

Märkamatult on saanud täis kaks tundi. Otsustame (tegelikult oleme selle juba ammu otsustanud) kp 74 ja sooetapid vahele jätta ning keerame vaikselt kodu poole. Võtame punktid 58 – 49 – 48. Kardan küll algul, et need on igavad etapid soises ja koledas metsas, aga tegelikult on mets üllatavalt kena. Leiame loomade toidumaja ja veidi hiljem koha, kus see loom, kes toidumajas heina käis nosimas pärast seda ära söödi :). Mitmeid võistkondi tuleb vastu, meeleolu on millegipärast kõigil veel väga hea.

Punkti 47 minnes ajab karjääri keskel olev mets meid veidi segadusse ja nii teeme enne punkti paari minutilise lisakaare, aga see on ka üks vähestest vigadest, mida me endile lubame. Punkt 70 asub Palivere vana suusahüppetorni all, mille kohta oli juba enne võistlust selge, et siia tuleb mõni lisaülesanne. Suusahüppeid kahjuks teha ei lasta: “1 võistkonna liige peab ronima torni metallkonstruktsioone mööda üles ja tegema seal SI-märke. Võistlejatel on peas kiiver ja rakmed kuhu on kinnitatud julgestustross”.

Viff ja Tiit ei suuda algul kokkuleppele jõuda, et kumb siis ronima saab – Viff arvab, et tal oleks hea võimalus viimast korda Lätiks ronimist harjutada, Tiit jälle et Lätis saab Viff nagunii lõpmatult palju ronida. Jääb nii, et Tiit riietatakse rakmetesse ja kiivrisse ning korraldaja kinnitab julgestusköie … paari hetkega on Tiit juba üleval ja ka uuesti all.

Kuna kokku oleme olnud metsas juba tiba üle kolme tunni, siis otsustame, et nüüd on paras aeg finišisse sörkida, võttes teele jäävad punktid 38 – 46 – 39. Et enne finišit veel midagi põnevat kogeda üritan vahetult enne punkti 39, möödudes lautadest, joosta üle betooni, mis aga … selgub, et on hoopis puhas virts :). Nagu kiuste saame punkti juures kuiva jalaga üle jõe, et siis jalgupidi jõkke ronida, virtsa maha pesema.

Kokku kulutame aega 3:40:48 ja kogume 85 punkti. Ega väga palju pikemalt polekski tahtnud joosta – raja lõpuosas annavad jalad juba kergelt tunda. Igatahes jõudsime finišisse väga õigel ajal – parajasti on valmis saanud ülimaitsev supp :).

Tundub, et selles Libahundis on ikka mingi võim ja vägi: ka eelmisel aastal Otiga ei suutnud me kuute tundi täis teha ning ka võistluseelne enesetunne oli suhteliselt sarnane :) … katsume siis järgmisel aastal nõiaringist välja pääseda :). [tulemused ja pildid]

Ahjaa – Maare says (14:31):
libahundi jutu lõppu kirjuta, et Maare käis ka aga tal on praegu blogimispaus.

valimas

Iga endast lugupidav eestimaalane käis pühapäeval valimas – nii ka meie. Kõrvemaale jõudes on kena valge-rohelisekirju telk üleval ja valijaid juba päris palju kogunenud. Sajab vihma ja lörtsi, ning enne starti tekib maa pinnale kerge valge kirme. Täpselt kell 10:45 jagatakse kätte valijakaardid.

Kaardid käes, teeme otsuse, et pigem võtame asja naudinguga ja suundume kaardi põhjaosale Paukjärve kenadele maastikele, ning alles siis kui aega üle jääb, lõunaossa poristele teedele.

Teeme valmis plaani, et läbime punktid 48 – 45 – 44 – 42 – 40 – 39 – 34 – 31 – 33 – 32 – 35 – 36 – 38 – 37 – 41 – 43 ja siis vastavalt kulutatud (või pigem kulutamata) ajale teeme jätkuplaani. Kuna aega jääb piisavalt üle, siis viimased minutid enne starti vaidleme, et kas esimesse punkti (48) läheme otse mööda sihti või paremalt mööda teed ringi. Peale jääb Viffi ja Oti arvamus, et põnev on ju jalad esimesel kilomeetril märjaks teha :).

Punkti 44 sõidame mööda Kõrvemaa rattamaratoni rada ja käime siis joostes punktis. Selle valikuga saame mööda ISC-st ja Team Multisport.fi-st. Oti eestvedamisel muudame oma plaani ja võtame punktid järjekorras 42 – 39 – 34 – 31 – 33. Punktis number 32 käime taas joostes.

Etapil 36 – 38 jõuab meile järgi terve hulk võistkondi, eesotsas Multisport.fi ja STR team. Pärast punkti 38 suunduvad nemad 37 poole, meie läheme sood forsseerima punkti 41 suunas. Tundub, et päeva peale on vesi soos soojemaks läinud :). Võtame punktid 41 ja siis 37. Enne punkti 37 kohtame jälle Multisport.fi-d ja STR teami, tundub, et meie variant on olnud tunduvalt parem.

Joogipunkt – taaskord jõuab meile järgi Multisport.fi :), teeme väikese peatuse, plaani pole vaja pikalt pidada, Ott on enamuse juba viimastel tee-etappidel ära plaaninud. Plaan siis 46 – 47 – 51 – 50 – 49 – 52 – 55 – 58 – 59 – 57 – 56 – finiš, ehk võtmata jääks vaid kolm punkti.

Teel punkti number 47 algab raja ebameeldivam pool, teed on üllatavalt porised ja justkui “imevad” ratta kinni. Lisaks suured lombid, mis nõuavad kõvasti tähelepanu. Tänu ühele sellisele lombile jääb meil märkamata otse tee ääres olev punkt number 50. Alles pool kilomeetrit hiljem saame aru, et punkt on juba ammu ära olnud – oleme sunnitud tagasi sõitma.

Lohutame endid küll, et mis see üks väike viga ikka teeb, aga selgub, et meile jaoks oli see väga suur viga – punktis 55 on meil aega veel 13 minutit, ehk punkte 58 ja 56 enam võtta ei jõua.

Otsustame siiski üritada võtta punkti 58 ja siis finišisse sõita, aga kruusatee punkti on väga pehme ja porine. Näeme Viffiga sel aastal esimest ja (vist) viimast korda kustunud Otti :).

Finiši poole kihutades näen kella pealt, et õigeaegselt jõuda pole meil lootustki. Viff ja Ott siiski loodavad ning Ott leiab lausa kusagilt lisajõudu. Lõpuponnistuse tulemusena ei hilinegi me lootusetult – 22 sekundit – vaevaga võetud punkt number 58 lahutatakse meie tulemusest maha. Kaotame ülikõvadele lätlastele, EthicSport (näiteks nende naisliige, Ivanda Eiduka oli sel aastal Tartu Rattamaratonil kolmas) ühe punktiga, ehk oleme segavõistkondadest teised.

Raskemaks kui raja läbimine, osutub kahe viimase etapi, SI mahalugemine ja rattapesu läbimine – siin külmuvad minu sõrmed küll korralikult. [tulemused]

valitud!

Ja siin Kõrvemaa valimisringkonna edukamad naisvalijad.

sellal kui …

Sellal kui Mart, Indrek, Reet ja teised Tallinna puhastasid, vaatas Siim Valmar seda käed ristis pealt (Eesti Päevaleht | reede, 16| oktoober 2009).

alustatud

Spinninguhooaeg siis. Koht ikka endine, Arctic Sport Club, küll aga õnnestus Maarel pingeliste läbirääkimiste käigus vahetada kolmapäeva hilisõhtune aeg kolmapäeva õhtuseks ajaks.

Peaaegu sama raske kui spinning, oli õhtul endale sisendada, et “täna õlut ei ava” :).

sügisvärvid

Pühapäeval Koerust Tallinna poole sõites kohtusime kusagil Järva-Jaani kandis sellise lõbusa ja sügisvärvides traktoriga :). Tegelikult leidus varjulistes kohtades teel juba jääd ja varsti vahetuvad sügisvärvid talvevärvide vastu.

salatreening

Laupäevaks oli meil plaani võetud kerge jalgrattasõit, ainult et koht oli algul lahtine. Kui aga mõned päevad enne treeningut saime vihje, et Xdreami korraldustoimkond olla käinud Jõelähtme golfikeskuses Xdream 2010 eelläbirääkimisi pidamas, siis alustasime oma rattatreeningut loomulikult sealtsamast golfikeskusest.

Kuritarvitades saadud inside infot veelgi,  võtsime enne rattatreeningut ühe golfitunni Jõelähtme harjutusväljakul, ning alles seejärel suundusime rattaringile.

Plaanisime sõita mööda väiksemaid teid ja metsaradu kuhugi Lahemaa poole … “näiteks Lamba-ada-sse”, nagu Raivo alustuseks pakkus :).

Jõelähtme golfikeskusest võtsime suuna nõlvast alla, üritades saada pihta üle Jägala jõe viivale rippsillale. Pärast mõningast ekslemist, olles sunnitud Viffi seljakotist kaardi välja võtma, see ka õnnestus.

Jägala jõe veeseis oli nii kõrge, et rippsild enam ei rippunud, vaid silla keskosa toetus veepinnale. Raivo plaanis vist kontrollida jõe veesügavust, kui äkitselt libedal sillal efektselt jalad kõrgele õhku viskas ja siis istuli silla servale maandus, jalad rippu üle silla.

Sõitsime mööda metsateid Neeme poolsaare tippu ja sealt edasi suuna mööda rannaäärt ja metsa Kaberneeme poolsaarele. Kaberneeme külas sattusime algul mingisugusele tupikteele, mis lõppes ühe maja hoovis. Kui me siis üritasime seal viisakalt ümber keerata, tormas majas välja üks väga vihane tüüp, kummik käes, et see meie suunas lendu lasta.

Ei tea, kas meie arvulise ülekaalu või ilusa vabandamise tõttu, aga mingil põhjusel tüüp leebus ja edasi rääkisime juba ilmast, oma käimasolevast rattaringist, sportlikest saavutustest ja Eesti poliitikast :). Lahku läksime sõpradena.

Kaberneeme poolsaare tippu jõudes avastasime, et oleme juba pea kaks tundi sõitnud ja otsustasime Lamba-ada külastuse jätta järgmiseks korraks, ning piirduda seekord Haapsel asuva Augu Suurkivi külastusega.

Kivi juurde jõudes üritasime meie Raivo ja Taneliga ilusad olla, sel ajal kui Viff näitas oma värskelt omandatud fotograafi oskusi. Tanel ja Viff küll rääkisid mingist puuduvast redelist ja sellest, et kivi on kuidagi pisemaks jäänud aga … kivi juurest lahkuma hakates märkasime kivist umbes 50 meetri kaugusel asuvat teist kivi, mis meie leitust kordi suurem oli :).

Tagasi Jõelähtme poole testisime Jõelähtme rattamaratonirada ja vaatasime üle Linnamäe hüdroelektrijaama. [teekond].

õhtune jalutuskäik

Tallinna kodulehelt:

Täna, 9. oktoobril algusega kell 18.00 toimub Põhja-Tallinnas Kalamaja kalmistupargis valgusfestival, millest oodatakse osa saama nii põhjatallinlasi kui kõiki Tallinna elanikke. Toimub suurejooneline valgusetendus ja mängib kaunis muusika …

Ilmselt magasime Maarega suurejoonelise valgusetenduse maha, sest kella kuue ajal, kui koju jõudsime, oli alles valge ja meile tundus et suurejooneline valgusetendus toimub kindlasti veidi hämaramas. Natuke peale seitset, kui kohale jõudsime seadsid inimesed endid pargist vaikselt lahkuma, muusikat tootvat helitehnikat hakati just kokku pakkima ning plastmasstopsides küünlaid korjati kokku prügikasti. Linnaosa vanem jagas lahkuvatele inimestele mingisuguseid rohelist karva pabereid ja kutsus neid valima.

Aga ka ilma suurejoonelise valgusetenduseta oli kalmistupargis ilus, jalutasime pargist Patarei vangla juurde ja sealt tulevast rannapromenaadi pidi Linnahallini – kui see promenaad kah ükskord valmis saaks …

kunstnikud

Mulle on alati meeldinud, kui keegi teeb oma tööd hingega ja professionaalselt. Töö ei ole sellistele enam lihtsalt töö, vaid nauding, elustiil, kunst – võtke kuidas tahate.

Kaks sellist meest tegid eile oma kraanadega tõelist kunsti, kui ülikitsastes oludes manööverdasid 15-tonnise lastiga millimeetri täpsusega. Sellise etenduse jälgimine oli puhas nauding.

Kerge jumestus tervisespordiks

ehk jätkuks kirglikule vahaplaastrite teemaarendusele :)

Sattusin eile lugema ühe veebipõhiselt kosmeetikatoodeid pakkuva tootja veebilehte. Muu hulgas hakkas silma artikkel pealkirjaga: “Kerge jumestus tervisespordiks.”  Ohoo! Lingile klikates sain järgmise tarkuse osaliseks:

Looduses on mõnus liikuda ilma meigita. Linnatingimustes, jõusaalides ja suurtes aeroobikarühmades, võib aga jumestuse puudumine pisut häirida. Ilma meigita olek paljastab väikesed nahadefektid ja toob esile tumedad silmaalused. Me ei ole alati valmis sportima ilma jumestuseta.

Lõpuni lugedes saab veel lisatarkusi juurde. Näiteks, et: huuleläige on iseenesestmõistetav kaaslane nii jooksurajal kui jõusaalis ning, et sportimisel ei tasuks silmi liiga jõuliselt jumestada - pilgu rõhutamiseks piisab ripsmetušist.

Lõpuks ometi olen avastanud oma sportliku ebaedu põhjused: trenni minnes olen ma tavaliselt meigi hoopis maha võtnud! Seega on ilmselge, et  puuduliku jumestuse taha ongi tulemused seni jäänud.

Tervitused siinkohal ka inglitele muidugi:)

Suunto Games, teine päev

Kuna Tarvo teisel päeval ei stardi, siis saan metsa liidrina, 1:12 enne Alar Abramit, ehk eriti kindlalt ma ennast veel tunda ei saa.

Rada 8.23 km ja 19 kontrollpunkti. Alustan suht rahulikult ja kindlalt. Viienda ja kuuenda punktiga teen küll väikesed lisakaared, kokku vast 40 sekundit, aga edasi jätkan jälle veatult.

Üheksas ja kümnes punkt tõotavad kaardi järgi tulla korralikud bingopunktid ja nii ka on – kahjuks õnnemängudes mul tavaliselt ei vea :) – üheksanda punktiga keeran täpselt enne punkti minutilisele lisakaarele ja ka kümnenda punktiga teen umbes 40 sekundit lisaringi.

Üheteistkümnendast punktist lahkudes vaatan juhuslikult seljataha ja näen eemal juba Alarit lähenemas. Tõstan selle peale tempot ja lähen 40-sekundilisele lisakaarele :). Ilmselt on Alar nüüd eest pääsenud ja vajutan veel rohkem. Kaheteistkümnendast punktist välja joostes tuleb mulle vastu … Alar. Vahe on hoopis veidi suurenenud, sest Alar on enam-vähem samasuguse lisakaare jooksnud.

Kuna otsest silmsidet enam pole, siis pean lihtsalt vigadeta finišisse jooksma, aga … astun õnnetult mingisugusesse sambla all olevasse väiksesse auku nii, et vasak hüppeliiges ragiseb. Teen uhke kukerpalli ja püsti tõustes kisub silme eest kergelt mustaks. Lonkan mööda metsa ja jõuan õnneks sihile, kus ennast uuesti paika saan. Punkti jõuan samaaegselt Alariga.

Jalg teeb kõva valu ja võitlusvaim on kadunud, võtan eesmärgiks veidi aega üritada koos Alariga joosta, et vähemalt järgmised mehed mind kätte ei saaks. Teel 18-ndasse punkti näeme, kuidas M45 rong Masti juhtimisel tõusu võtab, võrreldes meie kahega, käib seal ikka tõsine võitlus.

Meil, vastupidi, laseb Alar nüüd tempo päris alla. Vaatan, mis viimane etapp pakub – suunaga läbi lohu ja üle künka järgmisse lohku, kus peakski punkt olema, lihtne. Ilmselt vaatab ka Alar viimast etappi, igatahes ärkame siis, kui kõrvalauku oleme jõudnud. 30 sekundit viga.

Eelviimase punkti võtab Alar küll enne mind, aga minu üllatuseks jätkab suhteliselt rahulikult. Nojaa, tema lõpukiirenduse juures võib ta seda vist endale lubada. Tõusul kiirendan Alarist mööda ja märgin viimase punkti enne Alarit. Viimasel, finišitõusul panen veel veidi juurde ja asfaldisirgele jõudes olen Alarist umbes 30 meetrit ees. Finišisirgel pilk üle õla ja näen, et Alar on alla andnud – kergelt kuidagi, lõpetan juba rahulikult. Tuligi võit. [tulemused]

jesss

Üks pilt ütleb nagunii rohkem, kui kolm lehekülge teksti, nüüd saab rahus afterparty-ga alustada. Siiski …

… kingitud hobuse suhu pole küll ilus vaadata, aga äkki teab keegi, mida võiks teha sellest minu käes olevast mustast kilekotist leitud SPORT EPIL vaharibadega meestele – jalgadele ja kehale, loodud spetsiaalselt jalgade, torso, käsivarte ja selja täiuslikuks epileerimiseks, nagu juhend ütleb  … ja XL suuruses T-särgi kasutamiseks pean kah omajagu fantaasiat rakendama :).

Suunto Games, esimene päev

Kui öösel mõned korrad üles ärkan, siis pole ilma ollagi – sajab ladinal vihma ja termomeeter näitab +6° C. See-eest hommikul ärgates paistab õues päike. Hinges niiväga päikest ei ole, tunda annab eelmise õhtu pikaleveninud Helin-Mari Arderi kontsert NO99 kohvikus, mis iseenesest oli küll suurepärane, aga mitte meie tervisele. Õnneks on Suunto Games stardid piisavalt hilja, minul 13:35 ning Maarel lausa 14:25 ja sõit Läsnale pole niiväga pikk.

Rada 9.68 km ja 25 kontrollpunkti. Alustan ilusasti, aga siis teen nii teise kui kolmanda punktiga 30 sekundit viga, kui üritan otse, läbi võsa ja tuulemurru tungida. Järgmine suurem viga tuleb seitsmenda punktiga, kui etapi jooksen väga hästi, aga enne punkti ei loe korralikult kaarti ja teen 1:30 lisakaare. Ka punktid seitse-kaheksa läbin ebakindlalt, haakide ja seisakutega – kokku vigu 30 sekundit. Üheksanda punkti juures ei loe legendi ja ei oska oodata puude vahele peidetud punkti – jooksen alustuseks punkti kõrvalt mööda ja teen korraliku lisakaare, enne kui punkti üles leian – minut.

Enne punkti number 13 jookseb mulle vastu Andres (Karilaid), ning tema eeskujul valin mingis meeltesegaduses ringijooksu variandi ja hävin sellega vast 30 sekundit. Väikesed näpuvead tulevad ka punktidega 17 ja 18, aga paar seisakut ja kaardivaatamist päästavad suurematest vigadest, kokku jätan siia umbes 20 sekundit. Edasi sujub kõik ilusti kuni eelviimase punktini, mis tundub piisavalt lihtne. Korralikult suunda kontrollimata teen 20-sekundilise, rumala lisakaare.

Kokku pea viis minutit vigu, aga endale suureks üllatuseks olen teine, kaotades Tarvole küll veidi üle kahe minuti, aga edestades Abramit minutiga. Näis mis homme …

tunne koduümbrust

Kuna Maare organiseeris tänaseks Salme Kultuurikeskusesse teatrikülastuse, siis oli valida, et kas teeme enne päris kultuuri hästi kiiresti ka veidi kehakultuuri või siis mitte. Jäi nii, et aja kokkuhoidmiseks läksime kodust jooksma, Maare Kalamaja kalmistuparki ning mina otsustasin ära vaadata Rocca al Maare rannapromenaadi.

Tegelikult sain esimesed positiivsed emotsioonid juba Stroomi metsa jõudes, kus kena saepurune tervisering. Stroomi metsast algab siis rannapromenaad, mis viib Rocca al Maare kergliiklusteedeni ning mille kahtlemata kõige tähelepanuväärsem osa on pikk-pikk sild. Nüüd on lühenenud teekond kodust Rocca al Maare tervisekeskuseni viie ja poole kilomeetrini.

Boonusena avastasin tagasiteel, et tegelikult ei peagi Stroomi metsa jõudmiseks väga palju mööda tänavaid jooksma, tegelikult on kohe pärast Ristiku tänava viadukti võimalik keerata tänavatest eemale, elektriliini alla, mida mööda on tegelikult võimalik Harku metsa välja joosta.

Nüüd peaks mõnel päeval minema ja vaatama, kas Kalamaja kalmistupark on tõepoolest nii kena, nagu Maare seda kiidab.

Steiku Haoss

Vahel kohe juhtub ... täna Leedust kodu poole sõites hakkas umbes viiskümmend kilomeetrit enne Leedu-Läti piiri miski auto kapoti all häält tegema. Kontrollimisel ei suutnud ma kedagi kapoti alt leida ja sõitsin vaikselt edasi, endal süda värisemas, et kaua mul niimoodi sõita lubatakse. Ega väga kaua lastudki, kusagil sada kilomeetrit hiljem lõi kapoti alla sellise kolina, et hirmus. Lisaks hakkas armatuur mulle kõiksugu tulesid vilgutama. Pidasin auto teeservas kinni ja helistasin ühele Läti sõbrale ning juba tund (või oli äkki poolteist) hiljem oli sõber kohal. Veel pool tundi hiljem ka treiler. Auto treilerile aetud, sõidutati mind Riiga.

Nüüd istungi kohas, kus lubatakse linna parimat steiki, joon õlut ja teen aega parajaks ... kell pool kaks peaks väljuma buss Tallinna suunas.

Ja järgmine kord võtan kaasa mobiiltelefoni klaviatuuri, nii on päris tüütu kirjutada.

teetööd

Leedus on teetööde valgusfoorid reguleeritud nagu jumal juhatab - kui kogu punase tsükli seisin ja ükski auto ei liikunud, siis rohelise tule ajal said kaks suunda ilusasti kitsa, üherealise tee keskel kokku.

infoühiskond

Käisin täna teisel katsel Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, et saada kätte oma uus pass. Kui reedel olin ise rumal, et ei kontrollinud klienditeeninduse lahtiolekuaegu, siis täna …

… täna olin ilmselt jälle ise rumal, et ei tabanud enne ette helistada ja kontrollida, kas klienditeeninduses internetiühendus ikka töötab. Aga kui paljudele see ikka pähe tuleks. Järjekord läks igatahes päris kiirelt, enamusele soovitati minna lähedalasuvasse Vilmsi teenindusse. Kui minu järjekord kätte jõudis, siis soovitati minulgi minna Vilmsi teenindusse, sest sõrmejälgi ei olevat võimalik uues passis üle kontrollida. Kui küsisin, kas minu uus pass mind seal ikka ootab, kui ma selle siia olen tellinud, siis selgus et mitte.

Ei hakanud testima, et mitu ringi marsruudil järjekorrapileti automaat – klienditeenindaja ma suudan läbida enne, kui ahvid interneti tagasi toovad ja otsustasin proovida õnne mõnel järgmisel korral.

oo sport …

… isegi reede õhtul ei saa rahus veini juua.

Baltic Princess

Laupäeval vastu pühapäeva viis JP meid taaskord laevale Baltic Princess, kus nägime ära Dance Factory uue kava. Oli lahe ja seda isegi hoolimata suhteliselt purjus publikust :).

mehed võtavad viina

Eile sünnipäevale minnes oli sünnipäevalapse jaoks kaasas kingituseks kepphobune …

… metsa vahel kõndides galopeerisin mina piki teed, hobune jalgevahel, Maare tuli poolkõndides-pooljoostes veidi tagapool. Laulsime, mitte just vaiksel häälel “… kui näeb et kuskil jookseb tee, siis kohe kappab pöörane …”. Ei tea, mida tagant lähenev jalgrattur arvas … millegipärast hoidis ta ühe käega kõhust kinni.

sügis

Sügis tuleb oma raudse järjekindlusega, märke sellest pole vaja kaugelt otsida: Eelmise nädalavahetusega sai läbi Xdream hooaeg. Sel neljapäeval toimus selle aasta viimane orienteerumisneljapäevak. Kolmapäeva õhtul, kui grillisime aias, üritasid papptaldrikud igal võimalikul juhul (tuule kaasabil) laualt lendu tõusta ja muru peale kolmnurka võtta.

Nagu ka eelmisel sügisel, tellisime jälle hulga reisiraamatuid … jälle otse Lonely Planetist, 860 krooniga sai neli raamatut, mis nelja päevaga kohale tulid. Samad raamatud Eestist ostes oleksid läinud pea poole kallimaks. Nüüd hakkame plaani pidama.

uus spordiala

Eile tegin tutvust ühe minu jaoks uue spordialaga. Pärast esimest kolme ebaõnnestunud katset ja liitrit allaneelatud vett sain laua libisema :). Kahju, et suvi saab kohe läbi – tahaks veel mõned sõidud teha.

Xdream: Tabasalu sprint

Vähemalt selles osas sai eesmärk täidetud, et inglid seljatatud … kuid etapi üldvõidust jäi veidikene puudu, ehkki suutsime kaks kolmandikku rajast liiderdada. Aga kõigest järjekorras …

Vahetult pärast starti tekitab parasjagu segadust Tõnis Erm, kes üritab raja tähistusest hoolimata suunata võistlejaid vaid temale teada olevale takistusrajale. Tulemuseks täielik kaos, mis aga ei takista rulluisuetapi algusesse esimestena jõudmast ikkagi võistluse eeldatavaid favoriite.

Meie saame uisud jalga ja uisuetapile ISC, Kiirrongi, Nike ACG ja Areal Team järel, aga Viff veab rongi üsna kiirelt kokku ja läheb enne Murastet lausa liidriks – meeste ette tuult lõikama. Esimesse kontrollpunkti, mis on ka esimese lisaülesande alguseks saabume siis kolm võistkonda koos – Kiirrong, ISC ja meie.

Saame pihku paberilehe, kus peal Eesti maakondade kontuurid ja ülesandeks iga kontuuri taha õige nimi kirjutada. Vanadele E.O.Map kaardimeistritele on see lapsemäng, Ott teeb enda jaoks ülesande veidi huvitavamaks ja katsub iga kontuuri juures meenutada, et mis aastal E.O.Map selle maakonna kaardi välja lasi. Suures tuhinas ajame aga segi Rapla- ja Jõgevamaa, ning saame kohtunikult lakoonilise vastuse “valesti”, koos uue, täitmata ülesandega. Parandame kiirelt eksimuse, kirjutame oma kirjatöö puhtale paberile ning alustame teist uisuetappi.

Tagasiteel on kerge vastutuul ja ohtralt uisutajaid, ehk suurem osa A-raja võistlejaid. Viff murrab ees tuult, Ott lahendab järgmiste etappide kaardiülesandeid, mina kruiisin niisama. Tabasalu kiriku juures vahetame rulluisud jooksususside vastu ja suundume jalgsi- ehk coastaleering-etapile. Tundub, et vahe järgnevatega on päris suur – sel ajal, kui meie varustust vahetame järgmisi võistkondi vahetusalasse ei jõua.

Jooksuetapp toimub seekord suuremas osas merel, nii on meil hea ülevaade, kuidas jälitajate parv kusagil kaugel taga mustab, nagu kurjad herilased :). Jooksuetapi eelviimase punktiga teeme pisikese vea, kui vale rada mööda jooksma hakkame.

Rattaetappi teise punkti läheme loomulikult paremalt ringi. Jätame jalgrattad teele ja punkti poole joostes valmistume just mudasupluseks kraavis, kui selgub, et keegi hea inimene on kraavi peale silla ehitanud :). Kahjuks astun tagasiteel sillast mööda ja väänan oma vastparanenud jala hüppeliigest nii, et ragin taga. Oti ja Viffi nõudmisel vajutan jala jahedasse mutta, silme ees on must.

Komberdan-hüplen kuidagi jalgrattani ja püüan siis Otil-Viffil järel püsida, süda on paha, kõik jõud on kehast kadunud, kaasa arvatud tahtejõud. Õnneks läheb paari kilomeetri pärast enesetunne paremaks. Etapp 13 – 14 on kah lihtne, nagu Ott ütleb “sõidame rada mööda Kandle maja taha, sealt läheb rada teeni”. Põhimõtteliselt nii teemegi, aga järgmisel teel keerame valesse suunda ja minutiline lisakaar nullib hästi lahendatud etapi.

Esimese rattaralli läheme kaardi järgi ja mööda asfalti ringi, ning kaotame sellega paar minutit.

Kanuus ei suuda me midagi eriti kavalat välja mõelda ning kasutame vana ja äraproovitud varianti, punktide läbimist kanuuga. Tõsi, esimesse punkti küll Viff jookseb ja meie sõuame, aga edaspidi oleme kolmekesi kanuus. Sel ajal kui Ott ja Viff võtavad punkte 19 – 20, uurin mina teise rattaralli legendi. Leian kaardilt ja legendilt koha, kus rattaralli läheb üle Harku tee ja legendist ka punkti asukoha. Teel kanuu viimasesse punkti mööduvad meist ISC ja Vaude, samuti Nike ACG.

Vahetusalas laseme endist mööda ka Vaude Adventure, keda me küll ei lootnud enam kohata :) ja sõidame siis ise mööda asfalti Harkujärve asula poole. Vahetult enne Harkujärve teele keeramist märkab Oti vilunud silm Harku karjääri kõige kõrgema mäe otsas liikumist. Kuna punkti legend on tipp, siis enam pole peaaegu kahtlust, kus rattaralli punkt on. Igaks juhuks küsime veel Cruelladelt, et mis punkti nad lähevad ja saame kinnitust, et neil on sama punkt.

Punktist tagasi rataste juurde jõudes, jõuab kohale peagrupp, eesotsas ISC ja Vaudega, ning on üsna üllatunud nägudega, kui meid jälle ees näevad. Lahendame ka järgneva rattaralli kaardi abil.

Pärast lühikest kivikandmist stardime jooksuetapile juba Vaude ja ISC järel, Nike ACG kuklasse hingamas. Teel teise jooksupunkti (KP 26) lisab Vaude tempot ja kaob eest, ISC-l pole millegipärast kiiret. Teel punkti KP 28 vaidleme Erikuga, et kas keeluala ulatub täiesti mülka servani ning etapp tuleks vasakult ringi minna või mitte. Otsustame, et keeluala ja mülka vahelt tohib siiski minna.

Punktist KP 28 jookseme kohe 30-ndasse punkti aga kohtuniku kurjustamise järel taipame kaarti tähelepanelikumalt vaadata ja käia tunnelis punkti märkimas – väga lahe punktikoht leitud, kus kahesajameetrise tunneli järel jõuame otse 30-nda punkti juures jälle valguse kätte. Tunnel oma iga paarikümne meetri järel põrandas oleva auguga on igatahes põnev, huvitav et Tarmak pole siin veel ühtegi tunneli-O võistlust korraldanud.

Mina saan nüüd ühe haaratsiga Astangu pangast üles ronida, Ott ja Viff peavad tegema sama kõrval ilma haaratsi ja julgestuseta :). ISC teeb vahetusalas kiirelt ja saab meil eest minema, Nike jääb veidike maha. Võtame ühe kaevu põhjast punkti ja suundume jälle ortofotoga Harku karjääri vallutama.

Järgnevad etapid on vist ühed seikluslikeimad Eesti Xdreami ajaloos. Alustuseks pikalt mööda tuldud teed ja siis keerame võsa ja pilliroo vahele, et jõuda saarel asuvasse punkti. Punkt paistab otse ees, aga kuna vesi läheb sügavaks, siis otsustavad Ott ja Viff, et läheme ringi. Mina olen end juba vahepeal ülepea märjaks saanud ja ujun tagasi. Tänu sellele väikesele kaarele jõuab meile järgi Nike ACG.

KP 34 võtab Ott eriti efektselt: oleme juba üsna punkti lähedal ja murrame Oti juhtimisel kõrkjaid, mis tunduvalt üle meie pea, nagu bambusevõsa. Ühe võsase kivihunniku juures arvab Viff, et peaks vist veidi vasakule hoidma, Ott aga läheb otse. Kui Tõnu siis tema taga sammuva Eriku käest küsib, et kuhu ta siis minema peaks, ütleb Ott eest “punkt”. “Nii ma arvasingi”, kommenteerib Erik napisõnaliselt :).

KP 35 on juba tõeline “Läti punkt”, kus ainus info, mida fotolt saab on punkti suund ja kaugus. Esimese kivihunniku otsas selgub, et korraldajad on punkti täiesti ebalätilikult kõrgele riputanud ja see särab üle võsa ja kõrkjate.

Rattaetapil tagasi võistluskeskusesse sõidab teeme pisikese rajavaliku vea ja Nike ACG sõidab meil eest. Ilmselt aga arendavad nad veidi liiga suurt kiirust, igatahes on Tõnu ronimisseina juurde jõudes nii väsinud, et Otil pole eriti keeruline tast mööduda. Finišeerime üldjärjestuses kolmandana ja segavõistkondadest, sel aastal traditsiooniliselt esimestena :). [tulemused]

NB. Kõikide tekstis kasutatud suurepäraste piltide autor on Assar Jõepera.

ilusaid hellitusnimesid

Vägisi võtab suu muigele, kui selline silt vastu tuleb ... siis kusagil Kaunase ja Alytuse vahel.

Maare kööginurk: tomatisupp vol2

Siin ükskord kirjutasin tomatisupist. Täna tegin seda suppi jälle. Aga seekord oli põhimaterjaliks esmaspäeva õhtul Rapla vanematekodu kasvuhoonest korjatud tomat. Kodutomat – selle vastu ei saa miskit. Ei mingit tomatimahla ega puljongit lisaks: puhas sibul, küüslaauk ja basiilik – kuumutatud võis ja natukeses oliivõlis ning sekka siis kodukasvuhoonest korjatud tomatid… tulemus on suurepärane! Külmalt meenutab maitse täiesti kunagi Madridi restoranis söödud ehtsast gazpachot – ehkki tegelikult õigel sellenimelisel supil käib vist sees veel natuke kurki ja paprikat. Muuseas, Madridi supermarketites sai gazpachot osta valmistehtult tetrapakendites ning isegi McDonaldsi kiirtoidurestoranides on see supp saadaval. Siit muidugi idee: miks mitte Eestis müüa näiteks kama sarnasel viisil.. vähemalt soomlaste seas oleks kindlasti sellenimeline roog populaarne:)) A jah, minu supis andis koriander (Balti jaama turult)  natuke aasiapärasemat maitset juurde.

Üldiselt peab mainima, et vist olen vanaks saanud:) Igastahes olin väga rahul, kui lahkusin Raplast suure kastitäie aiasaadustega: lisaks tomatile suvikõrvitsad, türgi uba, peedid, porganid ning muidugi õunad/ploomid. Rääkimata purkidest õunamahlaga, tädi Viivi spetsialiteedi aspiriiniga sisse tehtud kurkidest ja suurepärasest suvekõrvitsa- paprika ja porgandi hoidisest.