Katkuaja lood Naissaarel

Eile käisime Naissaarel, kus Nargen festival Omari küünis etendab "Katkuaja lugusid". Ei hakka pikalt keerutama ja ütlen kohe ära, et etendus ei meeldinud. Kohe üsna algusest peale ei meeldinud ja kahjuks lõpuni välja. Postimehe arvustus tabab märki:

Suur hirm halvas ja tekitas paanikat. Seda tunnet andsid hästi edasi etenduse kakofooniliselt ja skisofreeniliselt kaikuvad monoloogid, vaheldumisi maakeeles ja murdes. Natuke häirivalt mõjus pärimustekstimikside rabe dünaamika – meeleheitlikku karjumist oli minu meelest liiga palju, nii et kohati ei mõjunud see usutavalt, vaid pigem eemaletõukavalt. Koos näitlejate laval roomamisega ja muidu aelemisega tekitas see kerge kooliteatri efekti – harras visklemine Teatri nimel mõjub kuidagi liiga välispidise pingutusena. Kui väline jõud ületab sisemist, ei lähe kordagi meelest ära, et oled teatris. 

Hale vari varasematele Nargen Festivali üritustele ja kui lõpus küüniuksed jälle lahti tehti, ohkasin kergendatult. Pärast selgus, et ma ei olnud ainuke. Vähemalt meie paatkonna hulgast.

Aga tühja sest etendusest, sest õhtu oli juba ette päästetud seetõttu, et Naissaarele reisisime Minna pardal. Oli nii Kormorane kui teisi toredaid inimesi. Oli küll juba päev hiljem, aga sünnipäevapidu sai siiski veidi peetud.  Heiti ema tehtud seenesalati- ja kalavõileivad said kohe otsa, Narva kohviku juustukringel (parim mis ma tean Tallinnas) samuti.

Sinnasõit läks küll mootori najal aga tagasi tulime nagu õiged merelinnud kunagi - tiibade s.t purjede abil. Ilm oli ju tellitud ja päikeseloojang kilukarbi silueti paistel oli imekena. Ohh.. meil hakkas kripeldama, et äkki peaks ikka augusti alguses Soome- tripist osa võtma.
Heiti tegi ka pilti ja hoidis GPSi töös:)