Jizerská Padesatka

Ehkki teisi süüdistada pole ilus, siis selle reisi toimumises tahaks süüdistada Xdream lõpupidu, ingleid ja paljusid teisi. Maare, kuuldes millega ma olen hakkama saanud, otsustas kah ruttu suusatajaks hakata, mis tipnes sellega, et lausa esimese jaaanuari varastel hommikutundidel olime koos treeneriga Kekkose rajal klassikatreeningutel.

Reedene Praha ei võta meid mitte just kõige sõbralikumalt vastu - +4 soojakraadi ja kallab vihma. Ilm ei parane ka Liberec-i jõudes. Mõned meie hulgast üritavad teel “ilma teha” nii, et hotelli jõudes vaatab administraator neid kahtlustavalt ja enne maratoni juhiste andmist ei pea paljuks täpsustada: “and IF you go to the race …”.

Laupäeva alustame sellega, et võtame võistluskeskusest stardimaterjalid, misjärel keerame oma auto nina mäkke ja suundume võistluskeskusega tutvuma. Põgusa ringkäigu järel ei leidu meie hulgas huvilist, kes tahaks vihmase maratonirajaga suuskadel tutvust teha ja nii otsustame asendada oma suusatamise suusatamise vaatamisega televiisorist ... seda loomulikult koos paari väikese õllega.

Nagu aga juba varasematest aegadest teada, head mõtted sünnivad ikka õlleklaasi taga, suusatamine vaadatud, suundume uuesti mäkke ning seekord ei pea me paljuks ka maratoni raja esimesed kilomeetrid suuskadel ära proovida.

Rada ja määrded testitud, läheb suuskade määrimiseks, st. meie Maarega joome õlut ning vaatame, kuidas Anniki ja Marika meie suuski määrivad. Suuskadele läheb alla kahtlane moos, kahtlasest tuubist, kahtlaselt sama värvi, nagu omaaegne Põltsamaal toodetud “Kosmos” … loodame, et Anniki ikka teab, mida teeb :).

Pühapäeva hommikul on närv kergelt sees, ikkagi esimene välismaa suusamaraton :). Üritan algul ennast mingi Londoni suusaklubi bussile suruda, aga siis saan veast aru ja jõuan korraldajate bussile.

Täna on stardipaigas vast kraadi võrra jahedam, +3° C ja rada tundub tiba jäisem, kui eile.

Kogemuste puudumine annab mujalgi tunda – kuna sellel maratonil starditakse suusad käes, ning joostakse siis stardialasse, kus suusad alla pannakse, siis arvan, et aega on. Kui aga Tõnuga oma, 500 – 1000, stardikoridori jõuame selgub, et see on juba suusatajatest pungil. Võtame oma kohad sisse üsna rahvamassi lõpus, kuhu koguneb täiesti arvestatav hulk Eesti suusahuvilisi.

Stardis suusad alla pannud, on esimene tunne, et täna ma küll finišisse ei jõua – kliister jäätub pehmel lumel ja suuskade libisemine on null. Jäljes saan õnneks jääkamakad suuskadelt alt ja edasi on juba puhas rõõm.

Tegelikult on küll nii, et suusatamine oleks puhas rõõm, kui ainult sõitma mahuks. Kolm jälge, kui sedagi, on nii tihedalt suusatajaid täis, et mööduda on väga keeruline, kohati lausa võimatu. Esimesed üheksa kilomeetrit on ainult tõus ja minul pulss pidevalt laes. Õnneks hakkab kusagil viienda kilomeetri paiku suusatajaid hõredamaks jääma ja saan ka oma sammu sõita.

Esimesel suuremal laskumisel saan aru, et kõik ei ole nii ilus, nagu esialgu tundus, laskumisel libisevad mehed, kellest just olin mööda sõitnud, minust kerge vaevaga mööda ja ka tasastel lõikudel pean kõvasti keppidele pressima, et teistega sammu pidada.

Kusagil 29-ndal kilomeetril hakkab uus ja eriti raske tõus, enamus kõnnib ja paar korda teen ka ise paar kõnnisammu, et pulssi veidikenegi alla lasta. Kõik need, kellega seni koos sõitsin jäävad siin kaugele maha.

Viimased 20 kilomeetrit on valdavalt allamäge ja tekib püsiv seltskond, tuttavate nägudega. Tõsi, minul on küll omad mängud – kui laskumistel jään pikalt maha, siis tõusudel saan jälle samadest meestest mööda sõita.

Kuni 43-nda kilomeetrini klapivad kilomeetritähised ja minu kella näit ideaalselt, siis aga on korraldajad kaks kilomeetrit vahelt kuhugi ära kaotanud – kui minu kella järgi peaks lõpuni olema veel seitse kilomeetrit, siis raja tähistus näitab jäänud olevat veel vaid viis kilomeetrit.

Finišisse jõudes selgub, et raja pikkus oligi lubatust kaks kilomeetrit lühem, ehk 48 kilomeetrit. Saan ajaks 3:07:36 ja lõpuprotokolli kohaks 341. Tänase päeva peamine eesmärk, Ansipile ära teha, saab kindlalt täidetud. [Tulemused]

Esmaspäeva hommikuks on ilm totaalselt muutunud, paistab päike ja on paar külmakraadi. Otsustame suusatamisest loobuda ja külastame selle asemel mõningaid kohalikke vaatamisväärsusi, nagu linna ääres, mäe tipus asuv televisioonimast, Ještěd tower. Samas mastis peaks asuma ka hotell ja restoran, aga need on suletud ja tornis ringi kolades tekib tunne, nagu oleks sattunud hukkunud alpinisti hotelli.

Mäel ringi ronides tundub ilm nii ilus, et otsustame siiski ka väikese suusatiiru teha. Sõidame külakesse, nimega Smědava, mis asub maratoniraja 29-ndal kilomeetril. Võtame veelkord eilse, kõige raskema tõusu.

Üleval platool selgub, et öine külm on olnud piisavalt tugev ja lumi kannab kõikjal – keerame suusad rajalt kõrvale, Jizera hora suunas ja naudime vabadust mitte sõltuda suusarajast, vaid sõita, kuhu tahame. Kahjuks hakkab hämarduma, ning väikese tiiru järel oleme sunnitud tagasi auto juurde minema.

Õhtul külastame taaskord oma lemmikrestorani, Duli restaurace, kus juba tuttav, sõbralik baarimees, kes samuti maratoni läbi sõitis. Seda kohta julgen küll soovitada.

And last, but not least - ega siis üks Xdream lõpupidu nii väheste lubaduste-otsustega piirdu, juba veebruari alguses on mind ootamas järgmine, La transjuraisienne maraton, Prantsusmaal.