Life is tough in Arkhangelsk*

* parafraseerides ühte teist blogi.

Esimene öö hotellis Dvina: toas valitseb põrgukuumus, ning selle tõttu avan akna. Mõne hetke pärast on toas musttuhat sääske. Leian voodi kõrvalt, kummutilt mingisuguse vidina, mille arvan olevat sääsepeletaja ja pistan seinakontakti. Sääsed ei tee muidugi sellest numbrit, vaid istuvad sellel rahulikult ja lobisevad omavahel. Ja ega tegelikult toas eriliselt jahedamaks lähe, öö möödub voodil higistades, uni jääb napiks.

Hommikul ärgates selgub, et eelmise päeva põleng oli alles algus, linn on mattunud nii tihedasse suitsu, et nähtavus vaevu ehk sadakond meetrit. Suits varjab päikese ja linnas on hämar.

Õhtul hotelli jõudes tapan viimased viiskümmend sääske ja uute tulijate  hirmus ei julge akent lahti teha. Öö möödub põrgukuumuses ja magama jään alles kella kolme paiku öösel.

Hommikul ärgates särab päike taevas ja tänavatel lainetab vesi. Selgub, et öösel on olnud korralik äikesetorm, mille ma imekombel maha suutsin magada. Aga väljas on jälle “meeldivalt” soe, +32 °C.

Õhtul hotelli jõudes leian öökapilt mingi tsellofaanikotikese, mis ilmselt seal ka varem oli ja mille ma algul kommi arvan olevat. Pärast lähemat uurimist selgub, et selles asub padjake, mis sääsepeletaja sisse käib. Panen sääsepeletaja tööle ja teen akna lahti … väikseks abiks ikka, kui toas on +35 °C ja väljas veel ainult +30 …