hilineme

Ehkki lend pidi väljuma kell 20:55, siis istume ikka veel lennujaamas. Järgmine lubatud väljumisaeg on kell 22:25. Tundub, et Stockholmis jääb uneaega suht väheseks.

puhkus

Õhtud on pimedad, jahedad ja niisked. Iga, õhtune jooksma minek on tõeline eneseületus. Kogu aeg on justkui kiire ja aeg kaob ei-tea-kuhu. Samas resultaat on jäänud kuidagi tagasihoidlikuks. Nüüd võtame korraks aja maha ja põrutame, koos tuhandete teiste Eestlastega, veidikeseks ühele teisele mandrile.

huvitav

Pankade kodulaenude konverteerimise valguses jäi täna silma paar huvitavat rida minu krediitkaardi väljavõttel. Ehk kui autorendifirma teeb deposiidi minu krediitkaardile ja hiljem tühistab selle, siis Swedbänk konverteerib mõlemad summad Eesti kroonidesse, ühel juhul müügi- ja teisel juhul ostukursiga ja suudab sealt ikkagi endale pisikese boonuse leida. Eesti Panga ametlikud kursid olid õnneks veidi minu kasuks, 30.10. 2.10067 ja 31.10. 2.10144.

hooaega lõpetamas

Aitasime täna Raivoga OK Orvandil orienteerumishooaega lõpetada. Kavas oli suhteliselt keeruka juhendiga teatevõistlus:

Iga võistkonnaliige saab joosta 2 vahetust, kusjuures metsas on neljast liikmest korraga kaks. Esimese vahetuse stardi saavad kaks liiget korraga ja liiguvad umbes sama pikale, kuid mitte täpselt samale, rajale. Kui võistkonnast jõuab finishisse esimene liige, saab ta teate üle anda veel startimata kolmandale liikmele. Kui jõuab finishisse teine liige, saab ta teate üle anda neljandale. Ja nõnda toimib see asi 4 vahetust ning finishiaeg lüüakse lukku neljanda vahetuse võistkonna viimase võistleja finišis.

Tegelikkuses asi niiväga keeruline polnud ning OK Orvand eraldas meile, meie tugevat taset arvestades paar oma noorsportlast. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võistlus oli ülimalt pingeline, alles viimase vahetuse lõpuosas suutis oma paremuse maksma panna Roonide niigi ülikõva tiim, mis lisaks tugevdatud veel Jürgeniga. Meie pidime leppima teise kohaga, mis on võistluse taset arvestades ülikõva tulemus.

teel maailma lõppu

Maailma lõpu nimi on seekord Vytegra ja asub see Onega järve ääres. Kuna sinna ei saa muud moodi, kui ainult autoga, siis otsustasin bussiga Peterburgi sõita ja sealt autoga edasi. Peterburist pole Vytegrasse just palju, vaid umbes 430 km, aga millegipärast pakuvad kohalikud sõiduajaks orienteeruvalt kaheksa tundi.

Peterburgi sõiduks otsustasin ära proovida Eurolines Lux Express-i, mis praegu veel tundub suhteliselt hea variant, istmevahed suuremad, kui tavaliselt, vifi, arvuti laadimise võimalus istme kõrval ja vahepeatus ainult Narvas. Eestis töötas kõu nagu kulda, Venemaal asi nii ilus polnud, lubatud internet jäigi leidmata. Ja arvuti kasutamine Venemaa auklikel teedel ei ole mõnus.

Igatahes saatsid kohalikud mulle laheda kohalesõidu juhise:

... Из С. Петербурга необходимо выехать по Мурманскому шоссе. Доезжаете до г. Лодейное Поле там будет указатель «На Вытегру», дальше доезжаете до г. Подпорожье. На въезде в г. Подпорожье (за автозаправочной станцией) будет поворот направо и указатель «На вытегру».

Ориентиовочно через 70 км будет развилка: прямо - Вытегра, налево - Вознесенье. По указателю «На Выегру» ближе, но дорога плохая, поэтом если автомобиль шоссейный, то предлагаю ехать по указателю «На Вознесенье».

Дальше будет развилка: налево Вознесенье, направо - Вытегра (возможно на указателе будет Ошта). Вам необходимо повернуть направо, проехать Ошту и примерно через 60 км будет Вытегра.

Последняя автозаправочная станция - в Подпорожье, следующая только в Вытегре.

Общее расстояние от С.Петербурга около 430 км. ...

Minnes tekkis küsimus, kas Land Rover on „šosseinõi avtomobil“ või mitte? Jõudes teede hargnemisele mõtlesin algul küll auto ära proovida, aga 100 meetrit hiljem keerasin tagasi. Ja nagu tagantjärele selgus, siis õigesti tegin, tee pidavat olema tavaline metsatee, puude vahel - praegu saavat sealt läbi ainult suured metsaveoautod.

Viimased 100 kilomeetrit võtsid aega, hoolimata „otselõike“ ärajätmisest ikkagi veidi üle kahe tunni, mida lähemale lõpule, seda hullemaks tee läks. Viimased paarkümmend kilomeetrit põhimõtteliselt teed peaaegu ei olnud.

Miilitsad on siin, nagu ikka, jubedad röövlid, olin sunnitud neile ühe käälatud möödasõidu järel, pooletunnise vaidlemise tulemusena 2 000 rubla loovutama. Miilitasd küsisid küll 6 000 ja vahepeal läks asi juba üsna teravaks, aga väga palju ma vaielda kah ei saanud, kuna järgmisel nädalal on mul lube ilmtingimata vaja.

Muraste uued rattarajad

Eilne suurepärane ilm oli rattasõiduks lausa loodud ja nii ei saanud me muidugi juhust kasutamata jätta. Stardi algus oli kokku lepitud kella kaheks Soosambla suusabaasi et enne viite, ehk siis pimedust ilusasti tagasi olla. Aga et Leivo oma hädavajalikud kilomeetrid ikka kokku saaks, siis alustasin mina oma rattasõitu 50 minutit varem, et siis Leivoga kokku saada ja üheskoos Veskimöldresse sõita.

Plaanisin uhkustada oma laheda rattateega Kalamajast Veskimöldresse, aga kurjad ehitajad olid osa teest mingisugust muda täis vedanud nii, et Leivo ühes kohas õnnetult oma rattakingaga poole sääreni mutta sulpsas. Ehkki 7°C ei tundunud just liiga soe ilm, siis Soosambla suusabaasi jõudes mina igatahes leemendasin higist ja koorisin riideid vesti võrra vähemaks.

Kell 14:23 ja 59 sekundit alustasime juba suurema pundiga Soosamblast, plaaniga sõita Harku karjääri kaudu Tabasallu ja siis Vääna-Jõesuust tagasi. Nagu Raivo lubas, sõidame põhiliselt mööda asfaltteid, koos mõnede väikeste kõrvalepõigetega.

Harku karjääris läks tunduvalt rohkem aega, kui planeerisime. Pärast üksteise ärakaotamist ja taasleidmist, vahutava mägijõe ületamist-läbimist, sillaehitust ja muid seiklusi saime aru, et täna peame panustama ajale, kuna 50 minuti järel olime suutnud läbida ainult 11 kilomeetrit. Lisaks olime suutnud ära kaotada Taneli, kes arvast, et lõikab meile kavalalt ette, aga ei arvestanud sellega, et meil kulub sama, 400 meetri läbimiseks umbes 15 minutit :).

Tabasalu panga serval leidsime mõnusa rattaraja, mis oli täis jalutajaid, matkajaid ja sportlasi. Sõitsime seda mööda kuni Muraste Piirivalve koolini. Kuna Piirivalvekooli värava taga seisis hirmuäratava väljanägemisega helikopter, ja aega oli samuti kulunud juba tund ja 10 minutit, siis otsustasime, et jätame Vääna-Jõesuu järgmiseks korraks.

Avastasime, et Muraste pangale on ehitatud uhke vaateplatvorm, kuhu sai tõusta mööda treppi: kokku 26 meetrit ehk kandsime oma jalgrattad üheksandale korrusele. Et tagasitee liiga kiire ei oleks, siis sõitsime mööda Muraste raba äärt Sõrve külani ja läbi metsa Vääna kaardile.

Tagasiteel palus Raivo, et teeksime lõpuspurdi ära Smaklini teeristis, et mitte šokeerida tema naabreid, kui kihutavad jalgratturid Veskimöldres roideid murravad :). Kuna Leivo, vaeseke, ei teadnud, kus see kurikuulus Smaklini teerist asub, siis oli ta sunnitud nüüd kogu aja ees tuult lõikama ja hoolitsema selle eest, et keegi temast korrakski ette ei saa.

Lõpuspurt möödus seekord peaaegu kaotusteta, peale Karu purunenud rattakummi jäi kõik muu terveks. Esikoha jagasid omavahel Raivo ja Leivo ning koduseinte toel suutis Viff mind 20 sentimeetriga edestada. Tundub, et järgmisel nädalavahetusel on Eestlastel lätis päris head šansid võita.

Napilt enne pimedat jõudis kohale ka Tanel, kes meid jälitades (enda arvates) oli suutnud ära teha meie poolt plaanitud ringi ja alles Naage panga juurest tagasi pööranud. [teekond]

Leivol pole eilses võidueufoorias vist und olnud ja on oma uneaega kirjutamisega sisustanud :).

turul

Ilusa ilma puhul käisime Maarega jalutamas: mööda Vana-Kalamaja tänavat Balti-Jaama turule ja tagasi. Kalamaja on suurepärane koht, kui siin piisavalt harva jalutada, siis on iga kord kusagil mõni, valdavalt positiivne üllatus: kus on maja ära renoveeritud, kus ainult uks korda tehtud, kus niisama koristatud.

Balti-Jaama turg oli päris põnev koht ja mis mind imestama pani, siis üllatavalt puhas. Memmed-taadid olid lahedad, enamuses küll vene keelt valdavad, aga rõõmsad ja püüdlikud. „Vazmite eti rõõsikad i võiseen“ soovitas taat, kellelt ostsime prooviks mingisuguseid, väidetavalt peedimahlas hapendatud küüslauke. Järgmine memm, kellelt Maare keedupeeti ostis rääkis täpselt samasugust eesti-vene segakeelt, ilmselt on tegemist mingisuguse Balti-Jaama turu murrakuga :).

Plond pea

Hakkasin ennast eile Rootsist juba vaikselt kodu poole sättima. Vaja oli veel ühte klienti külastada et siis juba edasi Kopenhagenisse ja sealt koju sõita. Läks aga veidi teisiti, kui planeeritud: asju pagasiruumi pakkides suutsin sinna jätta ka autovõtmed ja siis pagasiruumi luugi sulgeda. Auto uksed olid muidugi lukustatud, sest väga edev oli ju puldi nuppu vajutades lasta pagasiruumi luugil üles karata :).

Helistasin Kopenhagenisse SIXT autorenti ja kaebasin muret. Sealt vastati abivalmilt, et neil on küll tagavaravõti, aga nad uurivad Rootsist, kas äkki saab asja kuidagi lihtsamalt lahenda, kui tagavaravõtmele järgi tulles. Õige varsti helistatigi mulle juba Kopenhageni Audi esindusest ja uuriti täpset asukohta. Pika seletamise peale sai helistaja aru, et tema töö ei ole lihtne - mind tuleb üles leida kusagilt metsade ja mägede vahelt, kust lähimasse linna, Ronneby-sse on veidi üle kolmekümne kilomeetri. Lisaboonusteks veel ülimalt kehv ja pidevalt kaduv telefonilevi ja minu peaaegu tühi mobiiltelefon.

Järgmine kõne tuli mulle juba Rootsist, kus üks tüüp teatas, et ta on juba minu poole teel, umbes seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Kaarti mehel küll ei olnud, aga mõne seletamise järel jõudis ta tunniga kohale. Tegemist ei olnudki Audi esinduse mehega, vaid hoopiski mingisuguse Falki hädaabi autoga. Oli igatahes väga lahe tüüp, kes oma erinevate autoavamise üritamiste kõrvale suutis mulle kümmekond oma põnevamat päästeaktsiooni ära rääkida.

Kui mehel endal mõistus lõpuks otsa sai, siis helistas ta mingisugusesse Rootsi Audi esindusse, kus müügimees salongis sarnase Audi peal järgi katsetas, et kui see on puldist lukustatud, siis ei ole ka autos sees asudes võimalik avada ei uksi, ega ka pagasiruumi - vägagi vargakindel auto :).

Selleks hetkeks oli lennuki väljumiseni jäänud veel neli tundi ja oli selge et võtmete järel käies (edasi-tagasi-edasi umbes 650 kilomeetrit) ma enam oma lennukile ei jõua. Auto äravedamised ja asendusauto andmised mulle ei sobinud, kuna lisaks võtmetele oli pagasiruumis, varaste eest kindlalt kaitstud, ka minu asjad ja arvuti.

Lükkasin oma lennukipileti broneeringu järgmisele hommikule ja sõitsin siiski võtmetele järgi.

Xdream läbi, kelle käsi?

Kõik head asjad saavad ükskord otsa ja nii ka selle aasta Xdream sari. Lõppakord seekord siis ööklubis Marat. Viies kord jackpot - ausõna, see jääb viimaseks. Ja siinkohal tuleb tänada häid konkurente, kes suutsid korraldada viimaseks etapiks ülimalt põneva punktiseisu, aga siis viimasel hetkel šesti teha ja üldvõidu meile kinkida - tänud, eriti Kiirrong-ile.

Lisaks tänaks korraldajaid - seekord ei peagi minema ei-tea-mitu korda CitiSport-i skännima, Nike ACG on küll väga hea firma, aga tema kaubavalik citysport-is on ülinõrk.

Lõpetamine oli viimase viie aasta kõige rajum, paika sai pandud (pärast mõningaid õllesid) järgmise aasta võistkonnad (ja mitte ainult Xdream-iks). Tantsitud sai nii palju, et nägin juba ingleid. Järgmisel hommikul toimunud Libahundi jälg oli tõeline pain, ehkki sõber Ott (kes lahkus lõpetamiselt veel hiljem) lubas, et läheme matkama ... aga 155 keskmine pulss ei ole minu matkapulss.

Ja veel - kes kurat on meie pilti ilmestanud (loe: ära rikkunud) oma karvase käega?

päeva tõlge ...

... pärineb Ärapanijast: tripper - soome keeles "reissumies" ...

Kallavere singel

Kuna sügis on alles noor ja ilmad head, siis otsustasime, et lükkame kepihooaja avapidustused veidi edasi ja naudime veel viimaseid ilusaid jalgrattasõidu ilmasid. Kella kaheteistkümneks oli Karu juurde kokku kogunenud üllatavalt suur seltskond karvaseid ja sulelisi, kes kõik kibelesid rataste selga, hoolimata kergest uduvihmast.

Igatahes teeme eelnevalt Raivoga paika pandud plaanides kiired parandused ja loobume Kaberneeme otsast ning käiku läheb plaan B: Jürist Kodasoole ja tagasi. Ott võtab enda peale peakaardilugeja raske kohustuse.

Lagedi-Aruküla teel tekib väike kõhklushetk - minu GPS, kus sees Regio kaart ja Oti E.O.Map Eesti Maanteede atlase kaart näitavad, et metsa sisse läheb asfalttee, Karu GPS (kus sees uus E.O.Map kaart) ja loodus seda ei näita. Otsustame seikluse kasuks ja üritame siiski leida loodetud teed Maardu mõisa juurde. Alguses müttame veidi võsas, aga siis selgub, et lehtede kihi all ongi vana asfalttee.

Möödume kümnetest vanadest lautadest, mõned täiesti mahajäetud, teistes mingid autoromulad, üks lausa värskelt valgeks lubjatud seintega. Arendame erinevaid konspiratsiooniteooriaid, miks on keset metsi vana laut niimoodi üles vuntsitud :).

Maardu mõisa juurest sõidame algul mööda asfaltteed otse Peterburi maantee suunas, siis keerame ühest rajaotsast sisse Maardu vanade karjääride äärde. Sõidame prügila viadukti kaudu Petrburi maantee alt läbi ja ja keerame Jõelähtme maratoni rajale, mis kulgeb Kallavere-Rebala vanas karjääris. Järgneb ca. kolm kilomeetrit mõnusat singlit mööda karjääri serva, kus Treener lõbustab meid efektse saltoga üle oma jalgratta lenksu.

Karjäär läbitud teeme kiire joogi-geeli peatuse ja peame veidi aru - 29 kilomeetrit on seljataga, Kodasoo ring tähendaks vähemalt 80-kilomeetrist ringi. Teeme veel korra plaanid ümber ja keerame rattad Kostivere poole. Kohe varsti selgub, et oleme teinud vea, turgutades Areali noorsportlasi geeliga, Veiks arendab nüüd grupi ees vastutuules pea 40-kilomeetrist kiirust.

Jäänud on veel viimased paarkümmend kilomeetrit kerget vastutuult, grupifiniši mehed võitlevad paremate positsioonide eest, mägede meestel on selge, et täna pole nende päev. Viimastel kilomeetritel on juba jäänud veel ainult küsimus - kas end salatreeningutega vormi ajanud Tauts suudab üllatada Areali noori või mitte. Veiks teeb viimases pöördes väikese taktikavea ja nii selgitavad omavahel seekordse võitja Ott, Randy ja Tauts. Fotofiniš annab napi paremuse seekord Otile.

Pärnumaa MV ja OK West AV

Ehk lahti dešifreeritult Pärnumaa meistrivõistlused ja orienteerumisklubi West auhinnavõistlus pikal rajal, orienteerumine muidugi :).

Vastupidiselt eelmisele laupäevale, kui kogu nädala oli olnud ilus ilm ja laupäeval siis sadas, oli seekord täpselt vastupidi - veel reede õhtul kuulasime, kuidas vihmapiisad pimedas ja akna taga monotoonselt krabistavad. See-eest laupäeval ärgates lubas pilvede vahelt juba esimesi päikesekiiri. Rannametsa kohale jõudes hakkasid viimased pilved juba taevast kaduma.

Stardin M21 klassis, kus rada 16.030 km ja 30 kontrollpunkti. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal nii palju orienteerumisvigu tegin. Jooksen kohe esimese punktiga 150 meetrit punktist mööda, teise punktiga väike lisakaar enne punkti, kolmanda punktiga jälle lisakaar, neljanda punkti asemel jõuan alustuseks 15-ndasse punkti ja pean sealt siis tagasi jooksma, viienda ... jne, jne. Päris aus olla, siis läbin vahepeal mõned punktid ka veatult.

Kogu selle jama juures on täiesti imelik, et hoolimata kõrgest pulsist ei lähegi niiväga raskeks. Lõpp on küll veidi raskem ja kui enne lõppu ühe jalaga mingisse mülkasse astun, siis tunnen et krambid pole enam kaugel ... aga tegelikult on ikkagi kogu aja mõnus tunne. Veelgi arusaamatum on see, et kaotan meie klassi võitjale, Jaan Tarmakule ainult umbes 5 minutit ja absoluutselt parimale, Karlile, umbes 13 minutit. Endal on küll tunne, et vigu sai kokku umbes 15 ... 20 minutit. Autasustamisele minnes on natuke häbi - nii viletsa jooksu järel võtta vastu kolmanda koha auhind.

Aga hoolimata heast enesetundest on pulss jooksu ajal küll väga kõrge olnud: max pulss 177, keskmine pulss 168, läbitud distants 20.258, keskmine kiirus 5:32 min/km, tõusumeetreid 201. [tulemused].

Español

Niisiis, mõnda aega tagasi juba alustasime hispaania keele õppimist. Ikka selleks, et sellekeelsel maal reisil olles saaks kohalike elanikega pikemalt juttu ajada. Sest noh, esmatarbesõnavaraga saab tavaliselt ikka hakkama - puudu jääb just võimalusest kohalikega suhelda ning nii kangesti tahaks reisil olles aru saada, mida inimesed elust- olust ja maailma asjadest arvavad. Miks just hispaania keel? Aga sellepärast, et hispaania keelt räägib ikka päris suur hulk maailma rahvastikust, erinevates maailmajagudes veel pealegi.

Seni oleme kolmekesi (mina, Heiti ja minu töökaaslane Kats) võtnud mõned tunnid Multilinguast nn. minigrupiõppena. Eelmisel neljapäeval oligi Multilinguas viimane kord. Esilagu tellisimegi just täpselt nii palju: kokku siis 10 akadeemilist tundi ehk viis varast neljapäevahommikut. Seda oli täpselt nii palju, et õppida selgeks mõned grammatikareeglid ja mõned argifraasid.

Meie aga tahaks muidugi veel ja veel. Multilinguasse enam aga väga ei taha, sest ausalt öeldes polnud sealne õpetaja vist mitte eriti motiveeritud meid õpetama ja tunni kasutegur oli hinna ja kulutatud ajaga võrreldes suhteliselt väike.

Nii siis otsimegi uusi võimalusi keeleõpinguid jätkata. Hispanisitkakeskuses olid kõik vabad ajad juba täis.  TEA keeltekooli poolt pakutu on ehk veidi kallis ja pakutavad ajad ei olnud ka sobivad.. Äkki keegi teab mõnda head hispaania keele õpetajat, kes oleks kolme inimest valms paarkorda nädalas õpetama? Me oleks väga tublid ja motiveeritud õpilased:)

Parimad autokaubad - Fixus!

Kui mõned nädalad (võib-olla kuud) tagasi sõpradega jutt jalgrataste hoolduse peale läks, siis nii mõnedki neist soovitasid sellist kohta, nagu Fixus. Pärast viimast Xdreami otsustasime Maarega, et paras aeg oma kaherattalised sõbrad üle hulga aja teenindusse viia.

Kiire googeldamine ja olingi Fixuse kodulehel. Esimesel pilgul nõutusttekitav, ainult mingid autokaubad. Täpsemal uurimisel selgus, et siiski-siiski, Fixus Mustamäe müügikohal on oma koduleht ja seal lisaks autokaupadele ka jalgrataste rubriik täiesti olemas. Ausõna, kui autoriteetsed sõbrad poleks soovitanud, siis poleks me küll oma oma jalgrattaid autokauplusesse julgenud viia :). Aga tegelikult on rattaosa koos teenindusega suur ning teenindajad juba vanad tuttavad oma teada headuses.

Täna, jalgratastele (ja ka rulluiskudele) järgi minnes särasid need rõõmsalt ja teenindatult. Sõbralikud teenindajad olid valmis tulema ja jalgrattad ka auto katusele tõstma. Ja kõigele lisaks leidis Maare rattapoest oma jalgratta juurde sobivat värvi rattakinga soojendused :).

tere sügis

Ehk natuke pikema nimega „Loodus kutsub vol. 1 - Tere Sügis!“ oli Maare ja tema töökaaslaste poolt organiseeritud ühine väljasõit sügisesse loodusesse. Ilm muidugi üritas teha kõik, et seda ilusat üritust nurjata - kui kogu nädala oli olnud ilus, kuiv ilm, siis laupäev algas sompus ilmaga, mis muutus muidugi uduvihmaks just siis, kui me Kakerdaja rabasse jõudsime.

Aga Kakerdaja raba koos Kakerdi järvega oli kena ka vihmase ilmaga. Jätsime küll ühe jupi laudteest seekord läbimata, kuna lõunasöögi aeg hakkas peale pressima. Siin läbitud teekond koos mõnede tehtud piltidega.

Pärast lõunasööki Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses oli spordiosakond koos abilistega, ehk siis Maare koos minuga organiseerinud huvilistele orienteerumiskaardiga metsas müttamise. Kuna Mägede Küla orienteerumiskaardile on orienteerumisklubi JOKA poolt maha pandud orienteerumise püsirada, siis piirdus meie organiseerimine kaartide kättejagamise, kiire algõpetuse ja võistkondade pildistamisega rajal.

Pärast orienteerumist olid tööülesanded väga õiglaselt jagatud - naiskond alustas päevakorra kolmanda punktiga, gurmeeõhtusöögi valmistamisega samal ajal kui meeskond sauna suundus. Siis vahetati osad - naiskond suundus sauna ja meeskond asus vastvalminud hõrgutisi degusteerima.

Õhtu lõpetasid erinevad sportlikud mängud, mis eriti tugevatel kulmineerusid öise korvpallilahinguga kell neli öösel. Õnneks läks kõik hästi, magajad olid piisavalt sügavas unes ja ümberkaudsete talude-külade elanikud ilmselt ei teadnud, millise mäe taga selline mürgel toimub.

Pilte Kakerdaja rabast ja orienteerumisest.

mingi nali vist

Päikese Pagar OÜ kindel maaletooja saia- ja kondiitriäri toodule

Me ei kasutame keemiliste lisade. Taignat teeme pärmi-, lehttaina-, biskviitportselan ja liivkollane. Meil töötavad kutselised pagarid ja kondiitrid. Me orienteerume peale maitset meie klientide.

Sortimendis firmasid:

kondiitritooted, (rullbiskviit, plaadikoogid, kookide)
tort
Küpsetis (paljusus kringel ja stritsel, pirukaid, väikesai ja keks)
Leiba
Küpsised

meie toode ja teenused orienteerida peale võõrastemaja, restorani, kohvipood, supermarketi, väike poed ja üksik tellijat.

Tuleb pärast silmama teid seas meie klientide!

Allikas: http://www.paikesepagar.ee/main_est.html.

Xdream, mõned muljed rajalt

Leidsin lõpuks aega oma muljed Xdream viimaselt etapilt kirja panna ja ka mõned aparaati jäänud fotod üles riputada. Fotod on peamiselt küll ainult autasustamiselt, sest aparaadi rajale kaasavõtmise luksust ma endale lubada ei saa, niigi oli raske :).

Teiste võistkondade muljeid kah: Soosambla Suusaklubi, Kaja (Ekstreem.ee), Leivo (Ekstreem.ee), Piia (Kinkekaart nr 1), Vahuri Inglid, Triin (Team Skype Omega), Medisoft Adventure Team, KMsisustus.

Ja pildid: Alar, Vahur, Fotoluks, Tõnu, Tõnis Erm, Kadi Gans.

Xdream Viitnal, arvudes

Üks minu jaoks raskemaid etappe ilmselt, seda on näha ka alljärgnevatest arvudest :).

time	lap	HR m	HR a	dist	speed	ascent		notes
59:48	59:48	179	170	23.089	2:33	66		ratas > jooks
1:18:24	18:36	176	172	2.771	6:35	51		jooks > rattaralli
1:55:17	36:53	176	169	13.503	2:39	28		rattaralli > lisaülesanne
1:59:23	4:06	171	157	0.331	7:54	6		lisaülesanne: asjade kaalumine
2:36:33	37:10	163	154	4.750	7:03	0		kanuu > jooks-ratas
3:09:10	32:37	175	169	6.023	5:15	20		jooks-ratas > lisaülesanne
3:11:31	2:21	172	160	0.098	10:53	0		lisaülesanne: hüppenööriga hüppamine
3:38:14	26:43	177	170	3.852	6:32	31		järvejooks > jooks-ratas
4:05:21	27:07	172	169	4.721	5:41	11		jooks-ratas > kanuu
5:14:38	1:09:17	168	145	5.909	10:11	0		kanuu > lisaülesanne: ronimine
5:22:34	7:56	152	133	0.171	11:18	0		lisaülesanne: ronimine > finiš

Distantsid kokku:

36.592		ratas
17.367		jooks
10.659		kanuu
65.218		kokku

Hoolimata kõigest (loe: minu vähesest treenitusest) oli selle aasta viimane ülilahe ja täielikult finaali vääriline. Katsun kogu selle kiirustamise kõrvalt aega leida ja etapist veidi pikemalt kah kirjutada. Aga selle etapi erilised tänusõnad kuuluvad lisaks meeskonnakaaslastele veel Tiidule, kes minu tõeliselt raskel hetkel mulle oma toetava käe selja peale pani.

xdream - seekord sinisilmselt:)

uhh.. selleks korraks on siis möödas ka viimane osavõistlus. õnneks. Ausalt öeldes oli viimaseks etapiks päris korralik tüdimus naha vahele pugenud. Aga tehtud see sai - rahulikult, tasa ja targu. Ilmaga vedas ju kenasti ja nautisin metsasügist. Aga olin kohe ka nõus, kui Merje ja Aiki peale esimest kanuud arvasid, et nüüd aitab küll :)

Aga tänahommikune pilk peeglise näitas kardetut: kanuuetapilt toimunud põsesarna kohtumine keskmisest jämedama puuoksaga toimis nagu filmis - põhimõtteliselt näen välja nagu koduvägivalla ohver :P

[heiti] Leidsin oma telefonist ühe pisikese pildi sellest kodusest vägivallast :).

hooaja esimene spinning

Täna tegime selle hooaja esimese spinningutreeningu, Arctic Sportis, nagu ka eelmisel aastal. Tänu nädala lõpus eesootavale Xdream viimasele etapile, tegi Peep meile esimesel korral hinnaalandust - 1:15, ehk veerand tundi vähem, kui tavaliselt. Aga sõltumata hinnaalandusest saime pulsi üles ja higi lahti. Pärast spinningut veel väike basseiniring ja õlu - puhas mõnu.

Spinningu lõpus suutsime Peebu ära rääkida, et ta ei jätaks kasutamata kevadel kingitud Xdream osaluskorda. Et Peep ei saaks võistkonnakaaslaste puudumise taha pugeda, siis olid Piia ja Reigo kohe valmis koos Peebuga pühapäeval võistlema ... rahulikulikus tempos.

Tegelikult oli selle rahuliku tempoga vist niimoodi, et algul oli juttu ainult hästi rahulikust tempost, aga siis teatas Piia Peebule, et osaleda tuleb jooksujalanõudes, sest rattakingade ja jooksujalanõude vahetamiseks neil küll aega ei ole :). Igatahes on pühapäevasel A-rajal segavõistkondade konkurents kohe tihedam :).

NB. pilt on sellest ajast, kui meie ettekujutus spinningust veel veidi teistsugune oli. Eile tähistas üks pildil olev spinningusportlane pisikest juubelit - palju õnne.