Monday, March 28, 2011

Slickrock Trail

First forged as a motorcycle trail, Slickrock can humble good riders. You need to be both in shape and technically savvy. Even the initial 2.2-mile practice loop is difficult and should not be your first attempt at mountain biking.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Nii iseloomustab seda, võiks öelda et maailmakuulsat maastikuratta ringi Lonely Planet, ning lisab juurde, et ring on 12.7 miili pikkune, kestvusega 3-4 tundi … taaskord on raske ette kujutada, et kuidas on üldse nii aeglaselt võimalik jalgrattaga sõita.

Esimesed ohumärgid ilmnevad juba jalgratta laenutamisel, kui ütlen, et äkki ma tahan siiski minna vaatama Slisckrock Trail-i aga küsin siis, et kas teil peale full suspension-i tõesti muid, näiteks ainult esiamordiga rattaid ei ole. Laenutuse tütarlaps on täielikus hämmingus ja küsib, et kuhu ma siis lõppude lõpuks sõitma tahan minna – slickrock-ile või teele. Annan alla ja saan neljakümne dollari eest endale (ja Maarele) 4 000 eurot maksvad full suspension Giant-id.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Nelikümmend minutit ja 200 tõusumeetrit hiljem oleme Slickrock Trail alguses. Maare keerab tagasi juba enne esimest laskumist, mis ei tundu just üleliia turvaline. Mina otsustan siiski minna üksinda rada proovima. Keeran uljalt treeningringist mööda otse rajale …

… esimesed laskumised võtan enam-vähem tõsi, paaril laskumiselt tunnen vägagi kõvasti hirmu. Paar tõusu on küll sellised, et mina sealt üles sõitma pole suuteline. Kusjuures full susension on siinsetes oludes tõepoolest imeline, paar korda, kus ma oma rattaga juba üle lenksu oleksin lennanud, siis keskamort töötab üllatavalt hästi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA         Siis tõuseb rada ja avaneb vaade eesootavale maastikule: kõik üleni liivakivi kalju, järsud kanjonid … ja muidugi põlevate silmadega, hullunud pilguga mägiratturid, igal teisel kiivri küljes GoPro kaamera, huilates tõuse ja laskumisi võtmas. Kogu maastik pole mitte nagu MTB rada, vaid üks suur trikiratturite maastik.

Pärast mõningast arupidamist keeran otsa ümber, sest järgnev laskumine oleks minu jaoks juba väga tõsine väljakutse. Lähen ja teen läbi selle, nn. “treeningringi” – ka siin on kaks laskumist, mille otsas ennast korralikult julgustama pean, enne kui alla julgen sõita – see rada pole tõesti minu jaoks.

Sel päeval lepin teiste ringidega ja Moabi kõige-kõige mägiratta ring jääb tegemata.

4 comments:

Alari said...

Oi kurja, arva nüüd, kes on selle rattasõidu jutu peale eriti kade?
Aga täpsustuseks - FS-rattal on esi- ja tagavedrustus. See, et tagavedrustuse amort asus sinu rattal seat tubest eespool, et tee veel rattast keskvedrustusega ratast:)

Anonymous said...

mitte ainult Sina, Alari ... Tervisi Tjumenist! meil veel -10C ja eile tulid järjekordsed 10cm lund maha ... aga küll me ka kord rattale jõuame

Heiti Hallikma said...

Jaa Alari, ma tegelikult mõtlesin sinu ja Raini peale seal rajal :)

Tiit Tähnas said...

Pehmeks jäänd :o)