suvi selleks korraks läbi

Viimased päevad Tansaanias taastasid kergelt usu mustade meeste võimekusse – Dar Es Salaamist kohale saabunud paigaldusmeeskond teenib minu silmis hulgaliselt kiidusõnu, ehkki tundub, et mõningaid asju valge mees Aafrikas muuta ei suuda. Seda, et kuueliikmeline meeskond töötaks parralleelselt mitmes kohas ja paaridena, on siinsetes oludes liiast tahetud – isegi kui suuta mehed korraks niimoodi tööle saada, siis kümne minuti pärast on kogu punt jälle koos ja ühes kohas. Ja kui siis küsida, et kas see esimene töö sai juba tehtud, siis on kogu punt valmis, nagu üks mees jätma käimasoleva töö ja minema esimest tööd lõpetama :).

Paaril korral proovisin ka Tansaania rahvustoitu ugali-t, mis oma olemuselt on maisijahu puder. Tansaanlastele on see põhitoiduks ja peab tunnistama, et täiesti söödav. Kahjuks jäi proovimata ka kohalik bambusjook, mida pidavat tehtama nii, et bambus raiutakse mingilt kõrguselt maha ja raiutud osa kasutatakse kõrrena … tänu soojale on õhtuks kerge kraadiga bambusjook valmis. Imre lubas, et järmisel korral saab see mul kindlasti proovitud. Siis ehk jääb meelde ka joogi suahiilikeelne nimi – no mitte ei tule hetkel meelde.

Veel paar sõna liiklusest – kohati tundub, et liikluses ellujäämise šansid on 60:50 :). Rääkimata kraavis olevatest veoautodest (tagasiteel Sao Hillist Dar Es Salaami nägin umbes viite veoauto avariid, pluss vähemalt kümmet autot, mis poolenisti või tervenisti teel ja mida parajasti remonditi. Nagu Imre teadis rääkida, on avariide peapõhjuseks suur purjus ja üleväsinud autojuhtide osakaal teedel. Ka kohalikud bussid  (mis õnneks proovimata jäid) on parajad õudused – enamuses vanad ja logud, tagasillad paigast ära nii, et sõidavad külg ees. Vaata siis, kuidas vastutulevast bussist mööda saad. Ja muidugi liikluskultuur – pole vahet, kas telgjooneks on katkendjoon, pidevjoon või topelt pidevjoon – mööda sõidetakse siis, kui see on võimalik (ja vahel ka siis, kui see ei ole võimalik).

Ja veel – kuuldes kui palju loomi me minnes Mikumi rahvuspargis nägime, arvasid kohalikud, et see oli pigem esimese korra pime õnni, nii et tagasiteel jätsin suure fotoaparaadi südametunnistuse piinadeta auto pagasiruumi. No ja nagu selle peale arvata võis – loomade paraad oli veelgi esinduslikum, kui tulles, parimal hetkel olid korraga koos kaks elevanti, kaelkirjak, neli sebrat ja kari impalasid. Vedi aega hiljem jalutasid kaks vantsi rahumeeli auto eest üle tee. Kokku neli kaelkirjakut, teisi loomi ei suutnud sel korral enam kokkugi lugeda.