Tuesday, May 05, 2009

trükiveakurat

Tavaliselt ma blogiveergudel tööasjust ei räägi. Aga erand kinnitab reeglit.

Nimelt, kirjutasin mõni aeg tagasi kliendi nimel üht dokumenti maksuametile, milles selgitasin, miks klient ei nõustu maksuameti seisukohtadega selles konkreetses maksuasjas. Ma ei tea mismoodi, aga mingil viisil mängis trükiveakurat mulle vingepussi ja keset seda dokumenti oli teksti sisse äkki sattunud meie blogi veebiaadress http://heitih.blogspot.com/. Ma ei tea tõesti mismoodi see võis olla võimalik, sest lugesin dokumendi enne ärasaatmist veel mitu korda põhjalikult üle.

Maksuamet mõtes poolteist kuud,  uuris, tegi hulganisti päringuid emta.ee serverist  ja täna sain otsuse, kus muuhulgas on rasvases kirjas kirjutatud järgmist:

A on  andnud selgitusi, milles on selgitathttp://heitih.blogspot.com/ud  OÜ tegevusplaane. Maksuhaldurile jääb täielikult mõistmatuks milline tõenduslik väärtus on internetiaadressil http://heitih.blogspot.com/ maare ja heitti blogil A maksumenetluses. Maksuhaldur leiab, et esitatud internetiviide on käesolevas menetluses täielikult põhjendamatu ning ei selgita  OÜ tegevusplaane.

Kallid maksuametnikud, et Teie väärtuslikku aega kokku hoida, ütlen siinkohal kohe ära, et sellel blogil ei ole antud asja suhtes tõesti mingit tõenduslikku väärtust. Nii, et edaspidi ei ole vaja tööajal enam meie blogi lugeda.

Ja siis veel: heiti kirjutatakse ühe “t”-ga. Kuid ka sellel ei ole tõenduslikku väärtust antud asjas.

Linda

Linda [03.05.2009 09:03 (GMT +3)]

Minni suitsusaunale võrdlusmomendi tekitamiseks, külastasime laupäeva õhtul siis Tautsi suitsusauna. Et aga suitsusaun Eesti rahvuskultuuris ainult ainult saunaskäimise koht pole, sellele saime tõestust kohe järgmisel päeval:

Pühapäeva hommikul ilmus põriseva põkaga kohale naabertalu Linda, kes pidavat olema omaaegne Eesti meister kaugushüppes ... või siis saja meetri jooksus (Tauts arvas, et kaugushüppes, Aili oli aga kindel, et saja meetri jooksus :)). Lindal oli traktori peal kast erinevate tööriistade ja materjalidega ja taga suur pott sealihaga.

Ja siis läks sea suitsutamiseks. Kui Rando ennast memmedele (lisaks Lindale ka Tautsi ämm) appi pakkus, siis arvas Linda küll algul, et “tea kas need pealinna vurled üldse haamrit kasutada oskavadki … ja teavad, mis põõn on”. Aga Linda saagis ja Rando kopsis saunas haamriga, ning ühise töö tulemusena tõsteti välja saunalava, laotati sauna põrandale kile ja siga sai sauna lae alla, restile laotud – ikka kamar alla, nagu kadunud Aksel olla õpetanud.

Ja enne, kui me Ilvese võistlusele jõudsime sõita oli sauna ka juba tuli tehtud kuhu notsu nüüd kaheks päevaks suitsema pidi jääma.

Sunday, May 03, 2009

suitsusaunas

esimene leil [01.05.2009 19:06 (GMT +3)]

Reede õhtul testisime ära Minni uue suitsusauna, millele kaks nädalat tagasi Minniga kerise ladusime. Kohale oli tulnud isegi suitsusaunade ekspert, Tauts. Nüüd on esimene leil võetud ja kõikide osalejate üksmeelsel hinnangul on saun super.

Wednesday, April 29, 2009

Kadarbiku Kanged Ardus

Nüüd oleme saanud muu kiire kõrvalt veidi aega näpistada ja oma muljed Xdream esimesest etapist kirja panna, planetisse siis seekord jälle:

Seekordne Xdream algas meile juba nädala keskel, kui hakkasime võistkonna taktikat ja ülesannete jaotust paika panema. Lõpetuseks võttis Ott meie võistkonna ülesannete jaotuse väga kenasti kokku: „Viivi lahendab kõik ülesanded, võtab kanuu punktid ja aitab vanamehi igas olukorras“. Enam-vähem sellise taktikaga rajale läksimegi :).

Lisaks minu jutule on planetis ka Maare meenutus “Neljakesi kanuus ehk Xdream Ardus”.

Paar videot, kus Kadarbiku Kangeid näidatakse: ERR videokokkuvõte “Seiklusspordi kuues hooaeg algas osavõturekordiga” ja korraldajate video Oti hüppest torus “Kadarbiku Kanged (Mida Heiti ei suuda, selle teeb ära Ott :))”.

Teised on kah kirjutanud, Kaja on kõik lingid juba ilusti ritta seadnud.

Monday, April 27, 2009

Xdream I etapp, Ardu

Xdream I etapp, Ardu [25.04.2009 16:41 (GMT +3)]

Ilus ilm, huvitav rada koos suurepäraste rajavalikuvõimalustega ja … meie võit :). Maare foto. [veel pilte]

Thursday, April 23, 2009

Jazzkaar: TokTokTok Saksamaalt

Selleaastane Jazzkaar on meist kuidagi niimoodi mööda minemas, et pilet sai ette ostetud vaid ühele kontserdile ja tundub et rohkem ei jõuagi praegu. Selle ühe pileti aga lunastasime eile Vene kulutuurikeskuses Saksamaalt pärit muusikalist kollektiivi nimega TokTokTok kuulates.

Peaaegu täiesti umbropsu tehtud valik läks sajaprotsendiliselt täkkesse. Midagi sellist just oligi vaja. Selline, puhas, nagu natuke pehme jazz (souljazz ütlevad nad ise oma kodulehel), sekka parasjagu saksofonisoolot ja rütme. Nigeeria- saksa päritolu lauljatari hääl ja kuuldud meloodiad tundusid kuidagi mõnusalt tuttavlikud, kuigi ma neist lugudest ühtki teadlikult varem kuulanud ei olnud. Mitteehteestlaslikult tekkis isegi mõte, et kui need toolid nüüd põranda küljes kinni poleks, lööks jalaga takti ka:)

Meeldis sedavõrd, et nüüd on plaadisahtlis üle pika aja jälle juures üks uus plaat - seekord isegi autogrammiga ehituna.

Wednesday, April 22, 2009

Arula 50, seekord kajakkidel

Sel ajal kui “hullud” Võhandu jõel sadat kilomeetrit läbisid, otsustame meie veidi kergemalt läbi saada ja võtame plaani Väike-Emajõe, Sangastest Soontagale.

Tuur algab reedeõhtuse lisaülesandega: laome Minniga tema suitsusauna kerisele kivid paika. Minn laob alumised, suuremad kivid ja mina pealmised, väiksemad – et kui kivid laiali pudenevad, siis oleks kohe süüdlane teada :).

nüüd on küll kõik pildil [18.04.2009 12:25 (GMT +3)] Laupäeva hommik on kõike muud, kui kajakkimiseks sobiv – maa on kergelt  valge, sajab lörtsi ja õhutemperatuur on napilt plussis. Minn arvab küll aknast välja vaadates, et “ega see tuur meil mitte homme toimuma ei pidanud”, aga kui Maret kah Tartust kohale jõuab, siis pole ka temal enam vastuväiteid.

Sõidame autodega Sangastest veidi edasi, Laatre suunas ja tõstame siis kajakid autodelt maha. Sel ajal, kui mõned autosid lõpp-punkti transpordivad, timmivad teised kajakke ja kiruvad ilma, mis paremaks pole läinud. Siiski, kui lõpuks kajakid jõele saame, lõppeb sadu ja ka pilved kaovad taevast. Minn püüab komplekteerida võimalikult võrdsed paatkonnad: Minn-Urmo, Andres-Maret, Pilvi-Randy, Marge-Maare ja kõige tugevamad :), Elo ja mina kahele ühesele kajakile.

[18.04.2009 16:00 (GMT +3)] Tundub siiski, et Minn pole päris võrdseid paatkondi komplekteerida suutnud, esimesest põõsastikust läbimurdmine läheb nii pikale, et Minn-Urmo oma kajaki ühe paadisilla juurde pargivad ja kallast mööda tagasi vaatama tulevad, et kuhu teised on jäänud. Edasi läheb aga jõgi laiemaks ja takistused kergemini läbitavaks. Vilaski küla juures on siiski puid jõe peal nii palju, et oleme sunnitud randuma ja kajakid maad mööda takistusest ümber kandma.

Kusagil Sooru kandis leiame ka mõnusa, tuulevarjulise lõunasöögikoha, kuhu koprad vahvad istepingid meile on meisterdanud, lihtsad inimesed saavad kasutada pinki, ekstreemsuste otsijad võivad aga istuda “taburettidele”.

taburetid :) [18.04.2009 16:21 (GMT +3)]Peale lõunapausi vahetavad Minn ja Elo kohad, ning kajakkimine jätkub. Nüüd on jõgi juba väga lai ja voolu pole ollagi … selle-eest aga tuleb tuul, vastutuul muidugi :). Viimased kümme kilomeetrit on juba tõsine punnimine vastu tuult ja hoolimata päikesepaistest, läheb ilm järjest külmemaks.

Soontagale, Greete motelli juurde jõudes on õhk juba kergelt alla nulli, põlled-vestid jäätuvad vaikselt, Maarel on vappekülm … Andres käib kõigest hoolimata korra ujumas. Tõstame kajakid tagasi autodele ja sõidame Minni kuuma sauna.

Kui reede õhtul istusid vapramad varaste hommikutundideni üleval, siis täna on õhtu lühike. [veel mõned pildid] [kaart] [Elo kirjutab]

Friday, April 17, 2009

MÕV

kibelevad veele [17.04.2009 12:22 (GMT +3)]

Kajakid on terve talve garaažis konutanud … seda enam kibelevad nüüd vee peale.

Tegelikkuses oli selle MÕV-iga selline lugu, et kui eile kajakid auto katusele tõstsime ja siis kodu poole sõitma hakkasime, tekkis autos selline undamine, et Maare ehmunult autoaknast välja vaatas – ega me ometigi juba õhku tõusnud pole. Lõpuks ei kannatanud me enam seda urinat - undamist ja kontrollides selgus, et olin koormarihmad tõmmanud otse, vastu auto katust ja sealt siis see urin, kui rihmad vastu katust vibreerisid.

Pärast väikest kohendamist sai propellerMÕV-ist reaktiivMÕV – nüüd kostab suuremtael kiirustel auto katuselt vilinat :).

Wednesday, April 15, 2009

klaver põõsasse

Harjutasime eile mõningaid selle aasta Xdreami potentsiaalseid lisaülesandeid, millest kõige keerulisem oli klaveri tassimine mööda keerdtreppi teiselt korruselt esimesele. Võistkonnale Ekstreem.ee jäi sellest muidugi väheseks, sel ajal kui meie jooksutiirule suundusime, harjutasid nemad käepärastest vahenditest ukse ehitamist. Kahjuks said nad sellega enne hakkama, kui me nende toodud koogile päkad silma jõudsime ajada.

Tuesday, April 14, 2009

XIX PEKO KEVAD

Öö jääb jälle lühikeseks, sest meid ootab XIX PEKO KEVAD. Kuna Maare stardib tund aega varem, kui mina, siis stardime üsna varakult Tartust Kõvera suunas. Ilm on super, paistab päike ja sooja +11°C.

IMGP9960 Rada 9.029 km ja 18 kontrollpunkti. Lähen kohe esimese punktiga “panema”, vist lootuses, et äkki tuleb punkt ise vastu – ei tule. Pärast mõningast ekslemist panen ennast sihil täpselt paika ja võtan punkti – viga kolm ja pool minutit. Teisel etapil jätkan pea laiali jooksmist – selle asemel, et joosta mööda ilusat metsa ja metsateed, raiun mina otse üle raiesmiku ja läbi jääkülma soo – 2:00. KP3 – etapi keskel ei loe korralikult kaarti ja ei jälgi suunda, ning veel 50 sekundit tuleb ajale otsa. KP4 on analoogne eelmise etapiga – viga 30 sekundit.

11.04.2009 XIX PEKO KEVAD Edasi hakkab asi tasapisi paranema, hakkab juba meenuma, et kuidas see orienteerumine tegelikult käib. Teel viiendasse jooksen küll alustuseks punktist vales suunas välja, aga ülejäänud etapp on juba enam-vähem – viga 15 sekundit. KP8 juures võtan ilmaasjata ühe lisatõusu, 40 sekundit. KP10 – selle punkti juures on minu ettekujutus ees ootavast oluliselt teistsugune – nina asemel on mingi küngas ja orvand oluliselt teise kujuga. Seisan veidi nõutult ja liigun siis suunaga edasi, punkti – 20 sekundit lisaks. Viimased kaheksa etappi jooksen peaaegu veatult, võrdselt tänase suveräänse liidri, Tarvo Avastega ja tõusen kolm kohta, neljandaks. Kokku siis vigu umbes kaheksa minutit ja neljas koht, Tarvo võidab mind ikka kalendriga.

Pärast võistlust mõnuleme Värska SPA Veeparadiisis ja teeme mõned õlled. Kui pärast meie toas veel paar veini kamba peale ära joome ja sanatooriumi baari läheme, siis ei tea, kas magamata öödest või üldisest kurnatusest, aga minu õhtu kujuneb väga lühikeseks ja öö saabub äkki. Siinkohal tuleb ära märkida Maare panus, kes mind tuppa magama oraniseerib.

12.04.2009 XIX PEKO KEVADPühapäev ei ole just päikseline – eriti minu jaoks – enesetunne on kõike muud, kui hea. Ilm on vastav minu enesetundega: +2°C ja selline tunne, et kohe hakkab lund sadama.

Rada 6.170 km ja 16 kontrollpunkti. Realistina ma endale täna erilist edu ei ennusta :), sean eesmärgiks rada võimalikult puhtalt ja vähese jõukuluga läbida.

Stardis otsustan, et vähemalt täna võtan esimese punkti veatult ja nii see ka läheb. Läheb ka paari järgneva punktiga. Siis aga satun veidi hoogu ja forsseerin ilmaasjata sood teel neljandasse kontrollpunkti kohas, kus saab ka rahus mööda söö äärt joosta – kaotan 30 sekundit. Edasi läheb langevas joones – avastan ennast mitu korda rahus lonkimas ja üritan asjatult kiiremale jooksule sundida. Lisaks teen nii seitsmenda, kui ka kaheksanda punkti võtmisel täiesti elementaarseid vigu ja “preemiasekundeid” muudkui koguneb.

IMGP0044 Põhimõtteliselt läheb samas stiilis kuni raja lõpuni, kuidagi ei suuda keskenduda punkti objekti korrale väljalugemisele ja punkti veatule läbimisele. Kokku viis minutit vigu ja tänane kaotus Tarvole neli ja pool minutit – tundub, et ka Tarvo on täna eksinud. Kuna Dan on täna metsas “millegi suurega” hakkama saanud, siis kahe päeva kokkuvõttes tõusen kolmandale kohale. Polegi nii paha!

Kasutatud piltide autor on Einar Raudkepp.

PS. Nagu kaartidelt näha, siis Polar RS800CX MULTI ei sobi tõesti orienteerumisteekonna analüüsiks.

Monday, April 13, 2009

Põlva MK MV öises orienteerumisjooksus

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks vist alustada sellest, et pea kogu eelneva nädala veetsin Venemaa avarustel, täpsemalt Äänisjärve (Onega järve) ääres, linnakeses nimega Võtegra. Plaan oli kolmapäevaga kõik tööd lõpetada ja siis neljapäeva õhtuks koju jõuda, aga objektiivsetel asjaoludel sain tagasiteele asuda alles neljapäeva õhtul. Muide, Võtegras oli pool meetrit lund ja õhutemperatuur kõikus hommikusest, -15°C jahedusest  õhtuks +3°C soojakraadideni. Tänu öistele külmakraadidele olid teed veel enam-vähem läbitavad, ehkki kohati kiirusega 20 km/h.

Tagasitee eredamad hetked pärinevad öisest Peterburist, kus ilmselt päevastest ummikutest ära vaevatud autojuhid kihutavad kohati kiirusega 100+ … ja seda hoolimata arvukatest miilitsatest, kel öösel tõeline lõikuspidu on. Tagasiteel Peterburist Ivangorodi teen võidusõitu ühe vene numbrimärkidega Volvo XC90-ga, kes minust küll kolm korda mööda kihutab ja eest kaob, aga ka kolm korda miilitsale trahvi maksab ja piirile ikkagi minust viis minutit hiljem jõuab. Piiril on Venemaa pool umbes nelijakilomeetrine veoautode järjekord ja Eesti pool peaaegu sama … lisaks Eesti poolel 50-meetrine inimsaba, ja seda kell kolm öösel!

Lauluväljaku juures puhun märulipolitseile veel viiesekundilise vilepilliloo ja kell kuus hommikul uinun kodus momentaalselt.

Hommik (või on see juba lõuna) saabub igatahes häbematult ruttu. Mingis meeltesegaduses registreerisin ennast ka Põlva Maakonna lahtistele meistrivõistlustele öises orienteerumisjooksus ja nii pakime kiirelt asjad ja asume üle Rapla Tartu poole teele. Tartus jääb Maare Virvega maailma asju paika panema ja veini hävitama, mina võtan suuna Mammaste Spordibaasi poole.

Rada 6.61 km ja 19 kontrollpunkti, selle hooaja esimene orienteerumisstart. Esimese stardiga juhtub enam-vähem sama asi, mis tavaliselt esimese vasikaga – muidu on täitsa tore, aga need suusarajad, mille kulgemise suunad mingile normaalsele loogikale ei allu, suudavad mind päris põhjalikult segadusse ajada. Vana mees Sixten saab eelmise aasta eest revanši. [tulemused]

Sõidan tagasi Tartusse, kus Maare on vahepeal kustunud ja nii asendan teda nii veinijoomises, kui ka maailma asjade üle targutamises.

Sunday, April 05, 2009

jalgrattahooaeg avatud

[05.04.2009 14:23 (GMT +2)]

Paldiskist Veskimöldresse 3:08:42, 62.93 km. Pärast eilset, pealt kolmetunnist jooksuotsa, oli täna lõpus juba raske. [fotod ja tänane teekond]

Saturday, April 04, 2009

Vombat

sushi [02.04.2009 21:57 (GMT +2)]

Neljapäeva õhtu algas Andrus Kivirähu Vombatiga, mis pidavat rääkima sellest, kuidas

minevikusündmused meie tänast elu mõjutavad, kuidas me ise vastavalt oma soovidele ja vajadustele neist sündmustest valiku teeme või neid teatud valguses välja paista laseme.

Minule kippus algul millegipärast pidevalt silmade ette nädalavahetuse Kaja-Leivo pulm ja sealne külaliste tutvustamine. Selgus et meie ja lisaks veel suur hulk külalisi on noorpaari sugulased – muidugi üle Geni ja … mingil hetkel selgub ilmselt, et kõik eestlased on üksteisega sugulased :).

Ja ilmselt jääb mõneks ajaks meie peres kasutusele Jaan Rekkori suu läbi öeldud mongolite elutarkus: “inimest on lihtne teha, aga proovi sa hobust teha”.

Õnneks ei olnud etendus liiga pikk – jõudsime osa võtta veel Naabrite juures toimuvast sushisöömisest, ja päästa isegi osa sushit, nagu pildilt näha.

Thursday, April 02, 2009

väsinud mees

Rootsis saeveskis kolades jäi silma üks väsinud mees – ei tea, kas kevadväsimus. Aga Rootsis on tõepoolest juba kevad täies hoos – päike paistis ja sooja oli +15°C.

Monday, March 30, 2009

vastu tuult

Kui õhtul jooksmas käisin, olid küll kõik loodusjõud minu vastu. Pirita metsa oli tekkinud liuväli ja kui Piritalt tagasi kodu poole keerasin, siis mere ääres oli selline vastutuul, et joosta oli pea võimatu – nagu mõlemad jalad maast lahti, nii puhus tuul Pirita poole tagasi.

Wednesday, March 25, 2009

Garmin Forerunner 405 vs Polar RS800CX MULTI

Eile, kui Oti ja Silveriga oma tavapärast teisipäevast jooksutiiru tegime, panin lisaks oma kellale, Polar RS800MULTI teisele käele Maare kella, Garmin Forerunner® 405.

Põhjuse andis selleks viimane pikem suusaots, Arula 100 suuska vol 2, kus tundus, et metsa vahel kukub Polari GPS-anduri täpsus. Õhtul tõstsin teekonna logid kokku ja selgus, et nii ongi – kui lagedal on Polari täpsus veel enam-vähem rahuldav, siis iga väiksemgi takistus mõjutab Polari täpsust tunduvalt (kaart ise on siin). Garmini logis on ainult üks viga, kilomeetritel 7.3 kuni 8.3 on jälg mingil põhjusel üsna tuntavalt paigast ära. Muus osas on Garmini logi praktiliselt perfektne. Samas, kui teekonna täpne logi pole oluline, siis teepikkuses oli erinevus minimaalne, veidi vähem, kui 1%.

Mõlemal kellal on omad eelised ja puudused:

  • Tänu sisseehitatud baromeetrilisele altimeetrile on Polari kõrgusinfo täpsem, kui Garminil, mis kasutab satelliitidelt saadavat kõrgusinfot.
  • Polariga on funktsioon R-R heart rate recording, ehk siis võimalik salvestada iga pulsilöögi vahe, erinevalt Garminist, mis salvestab iga sekundi keskmise pulsi.
  • Polaril on mugavam pulsivöö.
  • Polari tarkvara on mugavam ja põhjalikum.
  • Polar arvutab täpsemalt kulutatud kalorite hulka.
  • Polari kell omab vahetatavat patareid, mis kestab kellal umbes aasta ja GPS-il 10 kuni 20 tundi. GPS patareid on võimalik pikema treeningu korral jooksvalt vahetada. Garminil on laetav patarei, mis kestab ühe laadimisega umbes 8 tundi ja mida vahetada pole võimalik
  • Garmini ANT+ ühenduvus arvutiga tundub mugavam, kui Polari IrDA.
  • Garmini mälumaht on suurem.
  • Polari kell on väiksem (ja ilusam), aga lisaks kellale tuleb käele kinnitada GPS andur, mis on küllalt suur.
  • Garmin on praktiliselt poole odavam.

Kumba siis eelistada? Orienteerujana eelistaksin iga kell Garminit, mis koos Mats Troengi suurepärase QuickRoute nimelise tarkvaraga on orienteerujale pea asendamatu analüüsivahend. Samas, seiklejat ei rahulda ilmselt aku kestvus, mis juba pikemate treeningute puhul võib liiga lühikeseks osutuda.

Kui sa aga jooksed, suusatad, aerutad või sõidad jalgrattaga, ning ülitäpne jäljelogi pole niivõrd oluline, siis peaks Polar suutma rahuldada küll kõik sinu nõudmised.

Monday, March 23, 2009

hülgeid vaatamas

Laupäeva hommikul keerasime auto nina Saaremaa suunas ja alustasime sõitu. Sihiks Soegnina pank, kus sõber Tiidu sõnade järgi pidi parajasti hülgeid jalaga segada olema. Virtsus kuhtusime teiste loodushuvilistega ja edasi jätkasime juba suure seltskonnaga.

Soegnina pangale jõudes kohtasime küll suurt hulka loodusvaatlejaid, ainsad keda polnud olid aga hülged – ei tea, kas neil oli lõunatund käsil või miskit muud, meie ei näinud igatahes ühtegi. Lisaks olid hülged võtnud endaga kaasa ka mobiililevi ja nii juhtus, et kaotasime ühe ekipaaži päris tükiks ajaks. See-eest leidsime mitmesuguseid muid huvitavaid asju, Maare näiteks leidis täiesti töökorras statiivi, mida Timmo usinasti ka kasutas.

Tiit ei jätnud muidugi jonni ja käsutas meid Katri pangale, kuhu kõik hüget pidavat olema ümber kolinud. Kahjuks ei olnud meil ka Katri panga juures rohkem õnne – hülged ilmselt piilusid kivi tagant ja pidasid peenikest naeru, meile nad endid ei näidanud.

Tagasiteel oli Timmol kinnisidee, et tema peab ka Kotlandil ära käima ja nii me siis suundusimegi sinnapoole … ainus, kes lõpuks Kotlandile ei jõudnud oli Timmo – ilmselt oli tema TomTom-il seiklemisest juba küllalt ja nii juhtis ta Timmo otsejoones ööbimiskohta. Meil selle eest läks Kotlandil käik asja ette – hülgeid küll ei näinud, aga kohtasime jänest, metskitse ja ühte eriti ülbet rebast, kes algul ei tahtnud tee pealt eest ära tulla, siis aga vahtis tee servas meiega pikalt tõtt.

Et käik ikka asja ette läheks, siis vaatasime õhtul Uus-Meremaa hülgeid ning Timmo ja Tiit andsid meile kontserdi viiulil ja lõõtsal. Tõsisemad hülgekütid sel ajal juba magasid …

[siin veel mõned pildid]

Tuesday, March 17, 2009

Arula 100 suuska vol 2

Kui 2007 aasta juulis toimus Tour de Arula 2007 ja sama aasta detsembrikuus Arula sada suuska, mis lume puudusel muutus küll Arula 70 jooksuks, siis oli oodata, et Minn varsti jälle mõne ideega lagedale tuleb. Nii oligi.

Laupäeva hommikul ärgates piilus päike juba üle puulatvade ja lumehanged kõrgusid ümber maja – Minn oli taaskord olnud ülimalt põhjalik, teinud kõik tänase plaani õnnestumiseks. Aga plaanis ei olnud ei rohkem ega vähem, kui 100-kilomeetrine suusaots, algul Otepäält mööda Tartu Maratoni trassi Elvasse ja siis sama rada mööda tagasi Arulasse. Sama suusaots, mis eelmisel talvel lumepuudusel tegemata jäi.

Kell kaheksa on peaaegu kõik Otepää suusastaadionil, puudub ainult Maret. Ja kuigi Minn arvab, et asi see Maretil veerandtunnine vahe kiirelt tagasi sõita, siis otsustame alustada siiski koos. Kell 8:22 alustame siis kõik koos. Koos tähendab seekord kümmet inimest: Elo, Heiti, Kaido, Maku, Maret, Minn, Pilvi, Randy, Sven ja Tanel. Ilm on peaaegu ideaalne – paistab päike ja külma on -1° C, Tartu Maratoni trass on kõva, nagu trammitee ja libisemine ülihea.

Rada on kiire, nii kiire, et esimesse toitlustuspunkti, Harimäele (19.5 km) jõuame enne lausa enne meie hooldemeeskonna saabumist. Tanel, kes ainsana on otsustanud raja klassikalises stiilis läbida, kasutab ooteaega suuskadele pidamise lisamiseks – jäine rada on suurema osa pidamisest juba ära kulutanud ja Taneli nägu on suurest paaris pressimisest juba vahus.

Saabub meie hooldemeeskond, ning katab laua. Toit kaob sellise kiirusega, et tekib kahtlus, kas suusatajaid mitte pikemat aega näljas pole hoitud. Hooldemeeskond, Andres Minn juuniori isikus kratsib kukalt ja teatab, et oleme hävitanud kogu distantsi jaoks valmis varutud toidu ja kiirustab poodi, meie jätkame suusatamist.

Laskumine Harimäelt on täna eriti kiire ja mõnus, järgmisele kolmele kilomeetrile kulutame aega alla kuue minuti. Tanel, kes suusad uuesti pidama saanud, sõidab jälle teistest 200 meetrit eespool.

Järgmine toitlustuspunkt, Peebu (41.2 km). Siiani on olnud kerge, aga päike ja soe ilm lubavad arvata, et lõpmatuseni see nii ei jää, rada hakkab juba tasupisi sulaks kiskuma ja Palule jõudes on meie ühtne grupp hakanud kergelt laiali valguma – Maret ja Kaido suusatavad kõige ees, siis meie Minniga ning pisut tagapool ülejäänud.

Hellenurme kandis on lagedatel lumi juba täiesti sula ja metsa vahelt, jäiselt rajalt tulles, on vahe libisemises eriti masendav, Minn arutab, et Elvas võib vist endale kamba peale pudeli õlut lubada … Neli kilomeetrit enne Elvat arvab Minn, et Elvas joob ta vist terve pudeli õlut ära … Vahetult enne Elvasse jõudmist arutleb Minn, et ei tea, kas ikka ühest õllest piisab.

Elvas (65.4 km) teeme veidi pikema, 20-minutilise peatuse. Kes plaasterdab villi hõõrutud jalga, kes annab suuskadele viimast lihvi, et lõpuspurdis konkurentsi võimeline olla, kes tšillib niisama. Tanel, kes on viimased paarkümmend kilomeetrit jälle paaristõuget treeninud, vahetab klassikasuusad uisusuuskade vastu. Kuna värskeid nägusid on jäänud väheks, siis lubab meie hooldemeeskond organiseerida meile tagasiteele, Palule, täiendava toitlustuspunkti.

Tagasiteel on näha, kes Elvas rohkem suuski timmis – Kaido kaob kõigil eest, teised jätkavad juba rahulikumalt. Palul (82.0 km) on vist enamuse jaoks kõige raskem hetk, siit jätkame kuuekesi.

Peebul (90.0 km) teeme viimase tankimispeatuse, siit pole enam palju jäänud. Ehk nagu minn kommenteerib “jäänud on ainult sigaraske Meegaste mäe tõus, ülejäänud on allamäge”. Ei te kas selle on süüdi jahedamaks muutuv ilm ja paranev libisemine või hoopis finiši lähedus, aga Meegaste mägi ei tundu üldse nii suur, kui arvata oleks võinud. Ja edasi on juba tõesti enamuses allamäge.

Inetu lugu on see, et viimased kolm kilomeetrit, Tartu Maratoni lühikese raja starti, ei olegi keegi meile suusarada sisse ajanud – kuidas Minn sellise apsu küll sisse lasi. Tänu sellele saame veel enne lõppu teha ühe närvekõditava laskumise, kui suusad poolel laskumisel kohati kipuvad läbi lumekooriku vajuma ja kinni võtma.

Ja ongi lõpp, aega on kulunud 8:02:09 ja minu GPS näitab läbitud teepikkuseks 97.8 kilomeetrit. Võib öelda, et lõpp tuli meile vastu küll väga õiges kohas, liigset energiat ei paista küll kellelgi üle olevat ja saun ning õlu on hetkel kaks parimat asja, mida üldse on võimalik ette kujutada.

Mõned pildid ja teekond, ning Elo ja Mareti muljeid rajalt.

Friday, March 13, 2009

Leivo vs Eesti

Vastavalt planeeritule toimuvad homme õhtul inimkatsed, mille ülesandeks on välja selgitada, kas Leivo Sepp on abiellumiseks ikka tõsiselt valmistunud ning kas me võime ta rahuliku südamega ühe naisterahva hoolde usaldada.

Algus on kell 18 Tallinna Lauluväljaku tuletorni juures, kus esimese ülesandena peab Leivo alistama meie tiimi liikmetest koosneva võistkonna alpinismis. Ülesande teeb Leivo jaoks pisut keerulisemaks nüanss, et temal tuleb vastupidiselt meie tiimi liikmetele, kes tornist alla lasevad, hoopis torni tippu ronida. Edasi on plaanis testida Leivo füüsilist ja vaimset valmisolekut pereeluks väikse orienteerumistestiga, suuskadel liikumisega ning mälumänguga. Et tema ettevalmistusest tegelikult aimu saada, peab ta igal alal katsuma jõudu parima selle eriala spetsialistiga meie seltskonnast.

Kell kuus õhtul, kui kohale jõuame, on 360 kraadi oma köitega meid juba ootamas. Väikese hilinemisega tuuakse kohale viisakas, ülikonnaga ja lipsustatud Leivo ning pidu võib alata.

Kuna laseme Leivol kaks vastast viiest ise valida, siis saavad Lauluväljaku tuletornist laskumise lõbu tunda lisaks kogenud seiklejatele ka kaks Leivo töökaaslast. Leivol lubatakse valida endale sobiv ronimisvarustus ja võistlejad kamandatakse Mere väravasse stardijoonele.

Selleks ajaks, kui võistlejad joostes tornini jõuavad, on 360-ne mees Toomas vaikselt kõrvaldanud ühe haaratsi ja asendanud selle prusikuga, ehk siis nöörijupiga. “Ei no muidugi” on Leivo ainsad sõnad köite juurde jõudes :).

Kui meil kaks meest juba tornist all ja Leivo pole ikka veel kõrgemal, kui 1 meeter, siis halastame talle ja anname siiski teise haaratsi – selgub, et see on ränk viga, sest Leivo ronib 40-meetri kõrgusele torni, nagu orav ja saab sellega esimese alavõidu.

Orienteerumisrahal paneme Leivole vastu Maku. Kumbagi võistlejat ei suuda eksitada ka orienteerumiskaardi asemel antav aerofoto. Esimese kontrollpunkti lisaülesandega, õllejoomisega lauluisa selja taga, teeb Maku Leivoga olulise vahe sisse ja siis suurendab seda vaikselt kuni viimase punktini.

Kahjuks ei saa Maku aga hakkama viimases punktis oleva ülesandega, leida teises kontrollpunktis olnud tähele (“L”) eelnev täht, kolmandas kontrollpunktis olnud tähele (“E”) eelnev täishäälik ja neljandas kontrollpunktis olnud tähele (“I”) järgnev täht ning lisada sõnale viiendas kontrollpunktis olnud täht (“A”). Kui maku on juba vähemalt minut aega oma keelt sõlme väänanud erinevate lahendussõnade pakkumisesega, jõuab kohale ja Leivo: “KAJA muidugi” on korrektne vastus ja sellega saab Leivo teise alavõidu.

Kolmandal alal saab Leivo endale vastaseks oma pikaajalise võistkonnakaaslase Alari, sest Minn arvab, et Leivo ja Alar on nii palju ühes võistkonnas võistelnud, et ilmselt Leivo ei oskagi enam ilma Alarita suusatada :). Et suusatamine ümber lauluisa alguse ja lõpuga laulukaare ees liiga kerge ei oleks, on mõlemal suusatajal suusakepid asendatud Jägermeistrit täis pitsidega, mida aga ära juua ei tohi, vaid sama täis olevatena suusaraja lõppu tuleb toimetada.

Alar arendab stardist peale head tempot ja jõuab tagasipöörde märki Leivost paar meetrit eespool, siis aga takerdub suuskapidi lauluisa taha ja nii pääseb Leivo laskumisele esimesena. Leivo kihutab hooga Lauluväljaku nõlvapidi alla lõpu suunas ja näib, et ta on juba võitnud, kui ta 20 meetrit enne finišijoont efektselt kõhuli käib. Siiski, Leivo tõuseb, sõidab lõpuni ja esitab siis täiesti täis Jägermeistri pitsid, mis senimaani peopesadega suletud olid.

Alar, kes veelgi efektsema, kõhuka koos spagaadiga teeb, hakkab vist kartma oma näo pärast ja paneb kukkudes käed kaitseks ette – kaks pitsitäit väärt kraami läheb raisku ja Leivo saab järjekordse alavõidu.

Viimane ala, mälumäng, toimub juba Reval Hotel Olümpia saunas. Minn ohkab ja teatab kuna poisikestele enam loota ei saa, siis peab ta ise Leivole vastu astuma. Kumbki ühes lauaotsas antakse start viimasele alale, kus Leivo ja Minni ülesandeks on kirjutada minuti jooksul paberile nii palju Eesti naiste nimesid kui võimalik, juues samal ajal ära purgi õlut.

Leivo, pannes kirja KAJA, ning seejärel enda ja Kaja tütarde nimed, saab kokku juba märkimisväärse hulga nimesid, samal ajal kui Minn ei suuda peale PILVI ja HELI ühtegi muud nime meenutada, aga kirjutab mõlemat nime paberile vähemalt kümme korda. žürii otsustab siiski, et arvesse lähevad ainult ERINEVAD nimed ja nii on Leivo jällegi võitnud.

Kokkuvõttes siis 4:0 – palju õnne Kaja, näed nüüd kui väärt mehe sa endale saad, palju õnne teile mõlemale.

[edit] Süüdlase teadmisel ja nõusolekul on juttu illustreeritud pildimaterjaliga. [pilte lisaks]

Tuesday, March 10, 2009

treeningud nõrkadele

Pärast Uus-Meremaa veinituuri oleks vaja nüüd rannahooajaks (Xdream-i hooajaks) veidi vormi taastada. Ehkki jõudsime tagasi laupäeva hilisõhtul ja magama saime pealt südaööd, oli pühapäeval juba kell seitse uni läinud. Suutsin hirmsa tahtejõuga veel paar tundi oodata, enne kui Leivole helistasin ja teda trenni kutsusin. Leivo oli valmis muidugi kohe tulema :).

090308 Ei ole kerge veinisõbra elu, kes on üle kahe nädala järjest, iga päev vähemalt ühe veini pea alaspidi ära joonud ja siis Tallinna jäistele teedele jooksma kiirustab. Ainsaks lohutuseks oli tõdemus, et Leivol, kes kah viimasel ajal treeningutega pausi pidanud, oli sama raske … võib-olla isegi veel raskem, sest Maarjamäe tagusel tõusul, seal, kus mina viimati kõndima hakkasin, teatas Leivo, et seekord on temal õigus ülesmäge kõndida.

Igatahes oli treeningu keskmine pulss (154) aukartustäratavalt kõrge, võrreldes keskmise jooksutempoga (5:15).

090309 Kuna eile oli nii kena talveilm, siis käisin Pirita suusaradasid kontrollimas. Olid täiesti samas kohas ja suusatamistingimused suurepärased. Võtsin lisaks kunstlumeringile sisse ka ühe kaare teiselt poolt jõge nii, et ringi pikkuseks tuli 6.2 kilomeetrit. Tunne oli juba tunduvalt parem, kui pühapäeval.

Täna ei teagi kohe, mida teha. Kuidagi kahju on nii ilusa lumega jooksmas käia. Nädalavahetusel on tegelikult Ebaveres üks tore suusavõistlus tulemas, äkki saab sinna võistkonna kokku. Raivo avaldas juba küll kahtlust, et kuidas me küll juhendi punkti number 14  täita suudame.