Arula 100 suuska vol 2

Kui 2007 aasta juulis toimus Tour de Arula 2007 ja sama aasta detsembrikuus Arula sada suuska, mis lume puudusel muutus küll Arula 70 jooksuks, siis oli oodata, et Minn varsti jälle mõne ideega lagedale tuleb. Nii oligi.

Laupäeva hommikul ärgates piilus päike juba üle puulatvade ja lumehanged kõrgusid ümber maja – Minn oli taaskord olnud ülimalt põhjalik, teinud kõik tänase plaani õnnestumiseks. Aga plaanis ei olnud ei rohkem ega vähem, kui 100-kilomeetrine suusaots, algul Otepäält mööda Tartu Maratoni trassi Elvasse ja siis sama rada mööda tagasi Arulasse. Sama suusaots, mis eelmisel talvel lumepuudusel tegemata jäi.

Kell kaheksa on peaaegu kõik Otepää suusastaadionil, puudub ainult Maret. Ja kuigi Minn arvab, et asi see Maretil veerandtunnine vahe kiirelt tagasi sõita, siis otsustame alustada siiski koos. Kell 8:22 alustame siis kõik koos. Koos tähendab seekord kümmet inimest: Elo, Heiti, Kaido, Maku, Maret, Minn, Pilvi, Randy, Sven ja Tanel. Ilm on peaaegu ideaalne – paistab päike ja külma on -1° C, Tartu Maratoni trass on kõva, nagu trammitee ja libisemine ülihea.

Rada on kiire, nii kiire, et esimesse toitlustuspunkti, Harimäele (19.5 km) jõuame enne lausa enne meie hooldemeeskonna saabumist. Tanel, kes ainsana on otsustanud raja klassikalises stiilis läbida, kasutab ooteaega suuskadele pidamise lisamiseks – jäine rada on suurema osa pidamisest juba ära kulutanud ja Taneli nägu on suurest paaris pressimisest juba vahus.

Saabub meie hooldemeeskond, ning katab laua. Toit kaob sellise kiirusega, et tekib kahtlus, kas suusatajaid mitte pikemat aega näljas pole hoitud. Hooldemeeskond, Andres Minn juuniori isikus kratsib kukalt ja teatab, et oleme hävitanud kogu distantsi jaoks valmis varutud toidu ja kiirustab poodi, meie jätkame suusatamist.

Laskumine Harimäelt on täna eriti kiire ja mõnus, järgmisele kolmele kilomeetrile kulutame aega alla kuue minuti. Tanel, kes suusad uuesti pidama saanud, sõidab jälle teistest 200 meetrit eespool.

Järgmine toitlustuspunkt, Peebu (41.2 km). Siiani on olnud kerge, aga päike ja soe ilm lubavad arvata, et lõpmatuseni see nii ei jää, rada hakkab juba tasupisi sulaks kiskuma ja Palule jõudes on meie ühtne grupp hakanud kergelt laiali valguma – Maret ja Kaido suusatavad kõige ees, siis meie Minniga ning pisut tagapool ülejäänud.

Hellenurme kandis on lagedatel lumi juba täiesti sula ja metsa vahelt, jäiselt rajalt tulles, on vahe libisemises eriti masendav, Minn arutab, et Elvas võib vist endale kamba peale pudeli õlut lubada … Neli kilomeetrit enne Elvat arvab Minn, et Elvas joob ta vist terve pudeli õlut ära … Vahetult enne Elvasse jõudmist arutleb Minn, et ei tea, kas ikka ühest õllest piisab.

Elvas (65.4 km) teeme veidi pikema, 20-minutilise peatuse. Kes plaasterdab villi hõõrutud jalga, kes annab suuskadele viimast lihvi, et lõpuspurdis konkurentsi võimeline olla, kes tšillib niisama. Tanel, kes on viimased paarkümmend kilomeetrit jälle paaristõuget treeninud, vahetab klassikasuusad uisusuuskade vastu. Kuna värskeid nägusid on jäänud väheks, siis lubab meie hooldemeeskond organiseerida meile tagasiteele, Palule, täiendava toitlustuspunkti.

Tagasiteel on näha, kes Elvas rohkem suuski timmis – Kaido kaob kõigil eest, teised jätkavad juba rahulikumalt. Palul (82.0 km) on vist enamuse jaoks kõige raskem hetk, siit jätkame kuuekesi.

Peebul (90.0 km) teeme viimase tankimispeatuse, siit pole enam palju jäänud. Ehk nagu minn kommenteerib “jäänud on ainult sigaraske Meegaste mäe tõus, ülejäänud on allamäge”. Ei te kas selle on süüdi jahedamaks muutuv ilm ja paranev libisemine või hoopis finiši lähedus, aga Meegaste mägi ei tundu üldse nii suur, kui arvata oleks võinud. Ja edasi on juba tõesti enamuses allamäge.

Inetu lugu on see, et viimased kolm kilomeetrit, Tartu Maratoni lühikese raja starti, ei olegi keegi meile suusarada sisse ajanud – kuidas Minn sellise apsu küll sisse lasi. Tänu sellele saame veel enne lõppu teha ühe närvekõditava laskumise, kui suusad poolel laskumisel kohati kipuvad läbi lumekooriku vajuma ja kinni võtma.

Ja ongi lõpp, aega on kulunud 8:02:09 ja minu GPS näitab läbitud teepikkuseks 97.8 kilomeetrit. Võib öelda, et lõpp tuli meile vastu küll väga õiges kohas, liigset energiat ei paista küll kellelgi üle olevat ja saun ning õlu on hetkel kaks parimat asja, mida üldse on võimalik ette kujutada.

Mõned pildid ja teekond, ning Elo ja Mareti muljeid rajalt.