"Sa unustasid pruudikimbu tellida..."

... ütles ema isale, kui laupäeva päeval nende 39. pulma-aastapäeva tähistades koduõues väliahjus valmistatud pastarooga (vajalik enne öise Xdreami starti) sõime. "Ei unustanud," ültes isa "aga mingi jama oli selle pruudikimbuga küll."

Vanemate pulmapilti mul endal ei olnud (peaks tegelikult ühe enda jaoks "ära ajama") ja pealegi olen edev ka, mistõttu panen siia juurde pildi, mis on tehtud 8 aastat ja 27 päeva hiljem ehk 27. juulil 1975. Olen seal viiepäevane ja just koju jõudnud :) Eriti meeldib mulle veel see, et isa on meie saabumise puhul pannud selga ülikonna, valge särgi ja lipsu. Tänapäeval sellist pilti enam naljalt enam ei näe, et naisele ja lapsele sünnitusmajja järgi sõitmiseks pidulikult riidesse pannakse.

Nende pulmadega olla olnud mitu juhtumist. Sel ajal Raplas veel abielusid ei registreeritud ning seega tuli noorpaaril avaldusi viima sõita Tallinnasse. Isa oli sel ajal haiglas (kiirabi)auto juht ja sel päeval, kui just oli kavandatud rongisõit pealinna "ennast kirja panema," pidi isa sõitma san. epid. jaama (sanitaar epidemioloogia jaam) naistega Raikkülla asju ajama. Naistel läks miskipärast kaua aega nii, et oli oht rongile mitte jõuda. Märtsikuu tee oli libe ja isa kihutas tagasi sellise hooga et naised ei olnud julgenud sõnagi iitsatada. Aga ega´s nemad siis ei teadnud, miks Toomas nii hullusti kihutas.

Raplas selgus, et mitu last kollatõve kahtlusega oli vaja veel samal õhtul Merimetsa haiglasse (sel ajal oli juba seal nakkuskeskus) toimetada. Isa "lasi" ennast pehmeks rääkida, võttis pediaatrist pruudi kaasa ja nii sai kaks kärbest ühe hoobiga: lapsed õigel ajal haiglasse ja noorpaar avaldused antud. Ema ei tahtnud pidu jaanipäevale jätta ja nii valiti pulmapäevaks esimene juuli - kuigi isa ütles, et ega seal palju valida ei olnud, soovijaid oli palju.

Registreerimine oli siis Tallinnas, Pärnu maanteel, vist Laste maailma majas. Oli laupäev nagu selle aasta esimene juuligi. Pruut ja- peigmees pidid ooteruumis veel mitu tundi ootama, sest üks pruutpaar jäi hiljaks ja nii lükkusid kõik registreerimised edasi. Seega nii nad istusid - noorpaar ooteruumis ja külalised teisel pool ust, samuti ooteruumis. Vahepeal sokutas keegi (onu Heino vist) ukse alt kirjakese heade soovidega, et ootajad ikka vastu peaksid.

Pulmarong eriti pikk ei olnud aga parasjagu, vahepeal peeti autod ka kinni ja peigmees pidi puid lõhkuma ja pruut titte mähkima ka. Esimene tervitusnaps võeti Raplas kodumaja hoovis ning siis suunduti lähedalasuvasse pidumajja. Noorpaar sõitis san.epid. jaama juhataja Volgaga ees ja külalised kõndisid rongkäigus järgi. Eesti kombel oli pulm ikka mitu päeva kestnud, teisel päeval oli siis pikk laud koudõue kuuri alla kaetud, selle puhuks oli ka kuuri muldpõrand liivaga kaetud ja kased tuppa toodud.

Ema pulmakleit, loor ja kingad on vist siiamaani alles. Mäletan, et proovisin neid vahest selga ja olin seejuures natuke pettunud, et loor ei olnud pikk ja kleit maani. Tegelikult oli ilus kehasse töödeldud väike krimpleenkleit, noh selline nagu kuuekümnendatel ikka kanti.

Siin veel üks pilt - emast ja meist kolmest nublust (mina olen pesamuna). Isa tegi pilti parasjagu ja teda näha ei ole. Pildid tuli pärast veel ise ilmutada ning meil on siiamaani Raplas alles akendeta konku, mida "pimikuks" kutsume. Minagi olen seal filme ilmutanud, punase lambi valgel ...