mudalugu

Viimasest XDream seiklusest on möödas juba peaaegu nädal, aga kired mudaseikluse ümber ei taha vaibuda. Suurepärase loo viimase XDream-i mudaseiklustest on kirjutanud Eduard Pukkonen, võistkonnast nr 41, Suprema:

Start läks hästi, luurekäigul valitud kanuusid küll ei saanud, kuid heas kohas paiknev samalaadne riistapuu õnnestus siiski ära haarata.

Peale esimest lihtsat kanuupunkti (poi keset jõge) olime liidrite hulgas, kaugemal eespool sõitis Salomon, meie kohe Aventura ja ISC järel. Läheduses oli veel võistkondi, aga nimesid ei tea.

Teise punkti võtmiseks tuli teha rajavalik, milles nimetatud võistkondade orienteerujad olid üsna üksmeelsed – kanuu ette saata ja jooksuga võtta teine (või ka kolmas punkt). Meie plaan nägi peale teist punkti poolsaare otsas kokku saada ja siis üle väikese lahe koos kolmandasse, nüüd juba legendaarsesse KP33-sse aerutada.

Üksiku talu juures hüppasimegi järjest kanuudest välja ja võtsime ebamäärase ortofoto järgi suuna otse itta. Nautisin turvalist positsiooni Heiti Hallikma ja Maret Vaheri järel. Mis seal ikka ise rabeleda, asjatundjad ju ees, ehkki esialgne plaan oli rohkem vasakult ehk lõunast minna, laiemast vesisest alast ringiga mööda.

Kusjuures see oli tõepoolest minu hääl, mis “Appi” ütles :). Oli see siis paanika - ilmselt mitte, olin sel hetkel omadega täiesti sees - puhtas mudas. Ei saanud enam edasi (vähemalt algul tundus nii) ega tagasi. Olin mitte niivõrd paanikas, kui vihane oma abituse pärast, tundsin kuidas minutid kihutavad ja mina olen ühe koha peal. Igatsesin sel hetkel kohutavalt võistkonnakaaslaste ja kanuu järgi, mis aga oli minust kaugel, väga kaugel.

Aga mis ma siin seletan, lugege parem Eduardi lugu, hoolimata loo algul olevast hoiatusest, tundub minule küll kõik sealkirjeldatu vägagi tuttav, justkui oleks ise seal viibinud ... :)