EMA - läbiva suure tähega!

Pühapäeval tähistasime Raplas ema sünnipäeva. Muuhulgas toimus ka esivanemate vastastikune esmaesitlus :) Isa (aatomik) Toomas üritas küll Heiti ema uimaseks rääkida erinevate mutrite, leiutiste ja Sadolini tehase teemadel, kuid läks hästi ja kõik olid kokkuvõttes rõõmsad :))

Ema ise võttis kogu möllust osa ainult alguses, siis väsis ja läks puhkama. Nagu ta ise ükskord arvas, puhkab ta nüüd välja kogu eelneva elu magamata öid ja murtud muresid. Noh ma küll ei saa seda "au" täiesti enda peale võtta kuid omajagu on magamata ööde ja murede osa kindlasti kirjutatav minu eluaastate 13 - 16 arvele ... Ohh oleks ma siis ometi ...

---------------------------

Kuna ema on kogu oma elu arstiametit pidanud, sai ta ka tavalisest varem pensionile. Nii ta siis (ohh ma ei mäletagi mitu aastat tagasi) otsustas, et aitab küll töövahet jooksmisest ning pühendus hoopis sellele mis temale südamelähedasem - olla kodus, oma pere juures, toimetada aias ja hoolitseda lastelaste eest. Ema kohta võin öelda küll, et ta on EMA läbiva suure tähega!

Lisaks tegeles ema aktiivselt tervisesportimisega - igal hommikul koeraga väike jooksutiir, kolm korda nädalas jõusaalis ja lisaks veel vähemalt kord nädalas ujumas. Vist juba krooni tulekust alates ema enam ühistransporti ei kasutanud ja liikus ikka ringi jalgsi, jalgrattaga või suusatades. Kogu selle tegevuse vahepeale käis ema paar- kolm korda kuus veel tööl ka - lihtsalt et proffessionaalsust tasemel hoida. Tartu suusa- ja rattamaraton, kõik said läbi käidud- isaga koos ikka! Kord sõitsid nad rattamaratoni pikka rada ja finiseerisid kahekesi koos, viimastena - saades tubli aplausi osaliseks. Ema aga oli sel aastal oma vanusegrupis esimene - seega ainuke nii vana pikast rajast osavõtnu!

Ühel ilusal kevadisel päikesepaistelisel päeval aga sain õelt telefonikõne - emaga juhtus õnnetus ... külm ja kuum hoog jooksid korraga mööda selgroogu alla ... paanika, paanika PAANIKA!! Järgmine kõne õelt tuli juba reanimobiilist, emaga kaasa Tallinnasse sõites. Mäletan selgesti taustal sireeni undamist ja seda, et õde ütles, et ema tol hetkel enam teadvusel ei olnud. Siiani paneb kiirabiauto sireen mind õlgu võdistades mõtlema: kellelgi on praegu väga suur mure ... Diagnoos: ajuinsult ehk emal lõhkes peas veresoon. Seniks kui ise Mustamäe haiglasse jõudsin, oli tehtud juba ajupilt ja see oli õnneks positiivne - kahjustus ei olnud ulatuslik ja juba samal õhtul tuli ema ka teadvusele. Üsna ruttu sai ta ka haiglast välja ja paranes jõudsasti. Eks ta hoidis ennast hoolega ja katsus mitte üle pingutada ning peagi oli kõik jälle endises rütmis.

Mäletan, et aasta hiljem, samasugusel päikesepaistelisel kevadpäeval sõitsin töölt koju. Ise mõtlesin just, et näe, samasugune päike oli kui eelmisel korral äreva kõne sain. Jõudsin veel mõelda, et huvitav, kaua see veel kestab, et iga õe telefonikõne ajab mulle hetkeks paanika peale ... kui telefon helises. Vaatasin - õde Pille ... ja siis ma juba teadsin ...

Ema oli rattaga trennist koju sõitnud, meie tänava otsas aga nägi naabirmees teda äkki kraavi poole sõitmas ja sinna lamama jäämas ... Kiirelt hõikas ta õe ja isa appi ja nad talutasid ema koju, voodisse. Siis oli ema veel teadvusel aga vähehaaval hakkas teadvus kaduma ... kiirabi tuli küll kohe kuid seekordne olukord oli raskem. Mina jõudsin Tallinnast kohale siis, kui ema oli Rapla kiirabi vastuvõtu toas, voodi peal pikali ja parasjagu pandi teda juhitava hingamise peale... seisin seal ja äkki hakkas endal silmade eest uduseks minema ... kuidagi sain istuma ja nuuskpiiritus tõi mind jälle enda juurde tagasi.

Edasi mäletan pikki nädalaid, mis koosnesid Mustamäe haigla reanimatsiooni osakonna igapäevasest külastusest. Ema oli vaikne, lebas seal, hingamisaparaat puhises kõrval ... püüdsin temaga rääkida, kogu perega hüüdsime teda tagasi ... see ei olnud ju ometi õiglane!! Arstid olid meiega ausad - aju pilt on väga halb, lõhkenud veresoon on ulatuslikku kahju teinud - "päästab ainult ime", ütles arst. Kuid imesid juhtub ja me ei kaotanud loodust. Ja ime juhtus!

Ühel päeval märkasin, et ema hingab juba natuke ise ka. Hingamisaparaat nimelt on nii tark, et tunneb ära kui inimene ise ponnistab ja vajadusel siis aitab kaasa. Värvilistelt joonekestelt aparaadi peal saab seda kõike ka jälgida. Alguses kirjutasin oma tähelepanekud küll liigse lootuse arvele aga ema hakkas iga päevaga järjest rohkem kaasa hingama kuni ühel päeval viidi ta reanimatsiooni osakonnast üle intensiivravi osakonda. Teadvusel ta endiselt veel ei olnud, kuid silmad olid aeg-ajalt lahti juba. Silmad saidki meie esimeseks "suhtluskanaliks". "Ema, kui sa mind kuuled, pane silmad kinni" ja ema panigi! Esimene märk "tagasi tulemisest"!!!

Vähehaaval hakkasid edusammud tulema, käepigistus, veel tugevam kuni lõpuks Rapla haiglas võeti toru kõri seest täitsa välja. Rääkima tuli jälle õppida - tegime logopeediharjutusi mmmmmmaaaaa ... mmeeee, prrrrr ...

Vasak jalg ja käsi ei tööta siiani hästi. Siiski, Haapsalu taastusravikuurid on aidanud niipalju, et neljajalise kepiga ("minu neljajalgne sõber", ütleb ema ise) liigub ta oma toast kööki laua äärde - keegi meist abiks kaasas. Vahetevahel nõuab "katkestajate bussi" ehk ratastooli :)) Ema väsib kiiresti, kuid kui hoogu satub võib pikka juttugi jutti rääkida. Isegi näiteks jõuluvanale laulda. Ja omad riukad on tal. Ning huumorisoon - see on õige koha peal ning täiesti heas vormis!

Palju õnne ema!