AJARATAS

Eile õhtul käisime vaatamas PÖFF raames linastuvat Werner Herzogi filmi Ajaratas. Dokumentaalfilm räägib palveränduritest, kes kogunevad üle maailma kokku, et teha läbi budistlik rituaal, Kalachakra. Vägagi nauditav film palverändurite saabumisest Kalachakrale, nende elust seal ja sellest, kuidas 12-päevase ritaali jooksul luuakse värvilisest liivast kunstiteos, „sand mandala” („ajaratas”), mis valmimise järel kokku lükatakse. Ja sügava mulje jättis muidugi palverändurite 51-kilomeetriline matk ümber püha mäe Mt. Kailasi, 4 572 kuni 5 630 meetri kõrgusel.

[updated at 22:21] Ära unustasin. Tahtsin ju veel pisut ka publikust kirjutada. Tibake erinev, võrreldes tavalise „Coca-Cola ja popcorn” publikuga, hoopiski meeldivam, kuni ...

... igatahes istus minu kõrval üks vattides taat, kes haises nii jõhkralt suitsu järgi, et ära tahtis lämmatada ... ja mitte ainult mind, vaid Maare, teisel pool oli täiesti endast väljas. Lisaks köhis nii, nagu hakkaks kohe surema. Vahepeal tekkis küll tunne, et olen ise kah Kalachakral, viiruki suitsu sees, aga tunne kadus kohe jälle kiiresti.