Naiste laulud Naissaarel

Eile oli vanajumal tõeline lätlane. Sest just siis, kui jõudis kätte päev, mil meil oli planeeritud mereretk Naissaarele, lõppes mitu nädalat kesnud ilusa-ilma-periood.

Kuid ilmast hoolimata kogunes seltskond toredaid inimesi veidi enne kella viit eile Pirita jahisadamas. Murtud mastiga Emerald, meie senine truu reisikodu, kössitas nukralt kai ääres ... Loodetavasti saab vana hea kaaslane varsti jälle vetele ...

Emily, veidi suurem jahtlaev, ei lasknud ennast kaua oodata. Eelmine seltskond maha, meie peale, otsad lahti ja sõit võis alata. Algas ka vihmasadu kuid kuna eespool lubas selgemat taevast, seisime vapralt tekil. Iris uhkeldas merel ja läbi halli vihmakardina jättis oma mustade purjedega päris piraadilaeva mulje ... Sadu jäi tõesti varsti järele, nautisime meresõitu ja kaasavõetud pirukaid :). Isegi purjed saime üles, et oleks õige purjetamine ikka, mitte mootori abil lihtsalt üle mere sõit.

Naissaarele, Omari küüni juurde, jõudsime just parajaks ajaks, naised olid juba valmis laulma hakkama :). Keset Omari küüni oli etenduse tarbeks ehitatud catwalk ja rahvas sätiti siis istuma ümber selle. Küünlavalgus tegi pimeda küüni mõnusalt õdusaks ...

Mulle etendus väga meeldis. Meeldis see, kuidas vanadest runolauludest oli terviklik lugu kokku põimitud, meeldisid naised, nende hääl ja liikumine ning eriti meeldis mulle see, kuidas etenduse tarbeks tehnikat ja muid vidinaid praktiliselt ei kasutatud. Kui palju saab ära teha nii vähesega nagu seda on linane riie, taskulamp ning laest alla rippuvad kiiged ja häll, mis etenduse lõpus oma funktsiooni muutis ... Naised ise olid muidugi põhiosa ja nad olid võrratud.

Vaid üks mõte tekkis: kas siis Eesti naise elu on tõesti koosnenud vaid sünnist, surmast ja raskest tööst? Miks rahvapärimus rõõmsatest hetkedest ei räägi ...

Tagasitee möödus peaaegu et lausvihmas. Aga mõnus oli ikka üle pika aja merel olla.