kajakaga Pakril

Kuna eelmisel reedel oli üliilus ilm ja vesi juba FERRINO 36h matkaspordi käigus ära testitud, siis tekkis vastupandamatu vajadus kajakad vee peale ajada. Mõeldud-tehtud. Küsimusi tekitas ainult alustamise kellaaeg - meie kui kuldmagajad ei olnud nõus liiga vara alustama, Vana Karu aga tahtis võtta päevast maksimumi. Kuldseks keskteeks sai kokku lepitud, et veame endid poole kümneks karude juurde ja Karu serveerib meile hommikusöögi.

Virve oli tasemel nagu ikka ja meie kohalejõudmise ajaks oli laud roheluses juba ootamas, koos vastküpsetatud pannkookidega :). Pärast maasikamoosiga pannkookide nautimist tõstsime Karuga kajakad auto katusele ja alustasime teed Kakumäele. Plaan oli Kakumäelt Naissaarele aerutada. Kakumäele jõudes oli seal selline tuul, et tahtis sokid jalast ära puhuda ja merel ilus, jänesega laine. Enamuse nõudmisel jätsime Naissaare plaani katki ja otsustasime hoopis Viimsi vabaõhumuuseumi juures kajakad merele lasta ja tiiru ümber Aegna teha.

Sõitma hakates tekkis aga uus plaan - Haapsalu ja sealt Tahu ja Saunja lahele. Kuna aga Mambur ei tahtnud meile Haapsalu ilmaolude kohta infot jagada ja telefoni ei võtnud, siis tegime veel korra oma plaani ümber - Madisele ja sealt Pakri saartele.

Varasemast ajast oli meil meeles, et Madise juures on kõrkjane ja pikalt madal kallas ja seetõttu sõitsime Madiselt veidi Paldiski poole, kus Vasalemma jõgi ristus maanteega.

Tassisime kajakad jõele ja sõitsime mööda Vasalemma jõge merele. Olime lootnud, et Pakri poolsaar pakub siin piisavalt tuulevarju, aga merele jõudes selgus, et siingi on tugev tuul ja suur laine. Õnneks oli tuul peaaegu tagant ja saime vägagi kerge vaevaga kiiruseks 8 ... 10 km/h. Paar korda saime kajaka isegi korraks alla lainet jooksma ja siis suutis GPS meie kiiruseks fikseerida lausa üle 15 km/h. Taganttuulest hoolimata väsitas lainetega võitlemine omajagu.

Pakri saarte vahele tuulevarju jõudes olid kõhud juba piisavalt tühjad ja nii otsustasime teha Väike-Pakril lõunapausi. Mõnusat lõunapausi pidamist häirisid ainult kajakad, kes vaatamata Virve tungivatele nõudmistele lahkuda, meie kohal käratsedes tiirutasid.

Sõime kaasavõetud pirukaid ja Karu jõudis isegi väikese lõunauinaku teha. Kui Virve lõpuks jalutuskäigule ümber kivi läks, siis selgus ka kajakate käratsemise põhjus - sama kivi peal, mille ääres me tuulevarjus olime, kössitas udusulgedes kajalaps, armas ja pisike, nii umbes kana suurune :).

Pakkisime siis asjad ja jätsime kajakad rahule. Edasistes plaanides tegime jälle kord mõningaid korrektuure. Oli selge, et tagasiteel tuleb korralik võitlus vastutuulega, ning Virve ja Maare arvasid, et ega nad nüüd niiväga tahagi enam kahte Pakri saart ühendavat vana, sõjaväesilda näha. Kuna meie Karuga olime silla juures juba varem, paar aastat tagasi käinud, siis otsustasime, et silla vaatamise jätame mõneks järgmiseks korraks ja pöörasime kajakad kohe tagasiteele.

Tagasiteel, vastu tuult liikusid meie kajakad tõepoolest tunduvalt aeglasemalt, kui tulles, laine oli korralik ja kiirus heal juhul 4 ... 5 km/h. Vasalemma jõge pidi üles sõites kasutasime viimasel, madalal ja kärestikulisel lõigul sama taktikat, mida FERRINO 36h matkaspordi kanuuetapil - Virve ja Maare kõndisid mööda kallast, meie Karuga mööda jõge, kajakas nööripidi järel. Teekond.