Xdream ja ujuvad saared

Pärast Xdreami on olnud kogu aeg kiire-kiire-kiire. Algul kiired tööd enne puhkust, siis kire-kiire-kiire puhkus ja pärast seda kuhjunud tööde hulk. Täna avastasin, et olen juba ammu alustanud oma Xdream kokkuvõtet, aga senimaani on see minu arvutisse jäänudki. Saab siis nüüd lõpuks üles.

Tundub, et sel korral oli korraldajate põhiaur läinud huvitava raja ettevalmistamiseks ja kokkulepped ilmataadiga tegemata. Erinevalt teistest näitas meie auto termomeeter +10° C asemel siiski märgatavalt soojemat, +11° C ja sellise soojusega ei häiri ju isegi see väike vihm.

Juba stardis seistes oli kaardirulli serva pealt näha, et analoogselt esimese etapiga, saab iga võistkonnaliige alustada iseseisvalt. Jälle tulipiga, aga seekord siis joostes.

Stardikaare alt alustades, tuleb juba esimene pööre minu jaoks liiga vara, umbes paarkümmend meetrit varem. Edasi klapib kõik juba ilusasti, kuni oma rumalusest liiga vara metsateele ära pööran. Saame Alariga enam-vähem samaaegselt oma veast aru, Alar pöörab kohe paremale, mina üritan läbi metsa kaduvale rajale jõuda. Kaduv rada jääb mul leidmata ja lõpuks jõuan välja maantee äärde. Kuna lõpupunkt, suusatunnel on otse ees, siis näen legendist, et tagurpidi rada läbides on punkti ainult 160 meetrit ja jooksen sedakaudu punkti.

Oma raja lõppu jõudes, on seis täpselt sama, nagu esimesel etapil – Ott ja Viff on juba ammu kohal ja jõudnud vahepeal juba kaardi ja legendi läbi töötada. Jookseme vahetusalasse, kuhu jõudes oleme lausa teisel kohal.

Rulluisk on teist etappi järjest minu meelest ülimalt õnnestunud – mitte mingi mõttetu edasi-tagasi sõit kergliiklusteel, vaid külle lihtne, aga ikkagi orienteerumine linnakaardiga Tamsalu linnas. Meiega koos alustanud Männikumägi/RMK SK jääb tasapisi maha. Peale lühikest uisutiiru oleme taas vahetusalas.

Väikeste omavaheliste arusaamatuste tõttu teeme alustuseks metsas mõneminutilise tiiru ja käime vaatamas Swedbank lippu. Siis aga maanteele ja vahetusala poole. Tänu sellele lisatiirule saab meist mööda Männikumägi/RMK SK, kes rattas omakorda meil eest sõidab.

Jälle vahetusala, kust edasi tuleb jätkata kanuuga. Kanuukaart on seekord veidi omamoodi, nimelt puudub sealt järv. Küll aga on vettehüppetorni juures näidiskaardid, millelt saame järve kontuuri oma kaartidele ümber joonistada. Viidame siin teistest veidi rohkem aega, mistõttu mõned võistkonnad saavad meist mööda. Küll aga teeme esimesse punkti õnnestunud teevaliku ja möödume uuesti meist vahepeal möödunud ISC ADVENTURE TEAM-ist.

Etapil KP13 – KP14 valivad ISC ADVENTURE TEAM ja Salomon Team jooksu-ujumise variandi, meie koos Areal team-iga sõidame punkti kanuuga. Punktis oleme küll koos, aga järgnevateks etappideks saavad nad imeväikese eelise. Punktis KP16 on selle võistluse esimene üliohtlik (Priit Pullerits) lisaülesanne, kus tuleb õllekastides torn laduda ja võistkonna ühel liikmel sinna otsa istuda. Meie selles ülesandes küll mingit ohtu ei näe ja Viff ronib krabinal, nagu orav, torni otsa.

Kuigi kanuud on jäänud veel üsna pisike tiir, selgub, et nüüd algab seiklus. Nimelt on korraldajate poolt reklaamitud ujuvad saared vahepeal trikke teinud ja, ilmselt kihutavate B-rajaliste poolt tekitatud lainetuse tõttu, oma asukohti muutnud ja kahest saarest ühe tekitanud. Õnneks saame päris kiiresti sellest aru ja viga pole suur. Punktis KP20 teen selle võistluse esimese ja ainsa värskendava ujumise koos veest puu otsa ronimisega.

Pärast kanuud jätkame lühikese rattaetapiga järgmisse vahetusalasse, et minna jooksuetapile, seekord aga reljeefikaardiga. Etapile läheme koos võistkondadega Team VAUDE Matkasport ja Go Reisiajakiri, aga tänu esimese punktiga tehtud veale, saab VAUDE meil eest. Ülejäänud rajal teeme küll paar viga, aga vähemalt punktid tulevad ilusasti kätte.

Poolel rajal tulevad meile vastu võistkonnad Team Nike, Salomon Team ja Kiirrong, pärast seda on jälg rohus ees ja punktide võtmine juba jupp maad lihtsam. Võib vaid ette kujutada, et umbes kümnes võistkond enam eriti orienteeruma ei pea, vaid saab kasutada esimeste poolt sissetallatud radasid.

Vahetusalas tagasi, on Kiirrong veel millegipärast kohal, aga lahkub rattarallile enne meid. Meie jätkame ikka koos Go Reisiajakirjaga. Kuni esimese punktini sõidame püüdlikult rattaralli legendi järgi, aga sealt edasi võtame Tiidu õhutusel ette tavalise kaardi. Sellega kiirendame rattaralli teise poole läbimist märkimisväärselt, juba ammu eest kadunud VAUDE saab alles vahetult enne vahetusala meist mööda.

Vahetusalas saame kuus klotsi ja vastusevariantidega lehe – kuusk, mänd, kask, tamm, saar ja must lepp. Saar ja tamm on lihtsad, aga ülejäänute osas pean küll häbist punastama – see, et me kuuse ja männi, ning kase ja musta lepa ära vahetasime, on puidutöötlemisseadmete tegijale küll andestamatu viga. Oma nelja trahviringi joostes, näeme, kuidas konkurendid üksteise järel trahviringilt järgmisele alale kaovad.

Lõpuks saab ka meil neli ringi, ehk kilomeeter joostud, ning saame startida järgmisele alale, milleks joonorienteerumine. Etapi algus on meil kuidagi väga vaevaline, saame endid küll mõned korrad kaardil paika, aga natukene aega hiljem oleme jälle kadunud. Lõpuks avastame, et kaardi mastaabiks on 1:5 000 ja pärast seda hakkab asi vaikselt sujuma. Kolm punkti tulevad justkui iseenesest vastu aga napilt enne viimast punkti oskame taas kord rajalt eksida ja peame tagasi tulema.

Kuna konkurendid on läinud saame rattaetapile minna rahulikult omaette. Sõidame Tamsalu teraviljahoidla juurde, kus mina saab joosta üles lõputuna tunduvast trepist, et siis köit pidi läbi teraviljašahti alla sõita. Ülevalt vaadates tundub šaht päris pime ja esimestele meetritel võtan punkti nööri kindluse mõttes jalgade vahele. Punkti juures selgub, et tegelikult on valgust küll. Punkt märgitud, ärkab vist ka minu turvaja, sest kui esimesel poolel vaevu liikusin köit mööda, siis pärast punkti saan uhke hooga alla sõita.

Uuesti ratastele, jääb veel leida NIKE lipp, mille asukoha üle meil rattaralli ajal Go Reisiajakirjaga tuline vaidlus käis, aga üksmeele me ei jõudnudki. Kuna mina tean kindlalt, et minu punktis ühtegi lippu ei olnud, siis sõidame alustuseks läbi lähemast punktist, ehk vaatame üle Swedbank lipu, mille juures me tegelikult ka rattaetapi alguses korra käisime :). Seejärel võtame NIKE lipuga punkti ja sõidame finišisse, kuhu jõuame seekord siis kaheksandana.

Pärast väikest EXEL-it muutub meie aeg, mitte aga koht – saame 15 minutit trahvi Oti puuduva märke eest, reljeefikaardi esimeses punktis – kusjuures võin vanduda, et Ott vahetult enne mind punkti märkis. Sellega möödub meist võistkond III kolmik 3, kus meie eelmise etapi võistluskaaslane Jürgen. Kuna aga Männikumägi/RMK SK saab omakorda 45 minutit trahvi, siis juhtubki nii, et säilitame oma koha. Segavõistkondadest oleme taas esimesed.

Maarel läheb seekord arvatult kauem aega ja nii saame, pärast paari õlut, koos Erki ja Leivoga asutada uue klubi, “seiklevate naiste abikaasade klubi”.

Fotode eest suurimad tänud Viljo Pettinenile, Fotoluksist.