Tartu Maraton 2011

Viimane nädal enne maratoni ei tõotanud just head – ilmataat lubas oma esindajate, sünoptikute suu läbi käredat pakast. Korraldajad lükkasid külma kartuses stardi hilisemaks ja manitsesid osavõtjaid ettevaatusele. Pullerits manas oma blogis korraldajaid, ennustas maailmalõppu ja ei saanud vist lõpuks ise kah enam aru, mida ta taotleb – maratoni ärajätmist või korraldajate üles poomist.

Ka vahetult enne maratoni ei suju mitte just kõik libedalt – suuskade määrimine jääb suhteliselt hilja peale, pärast mida tekib mul tüdrukutega tõsisem argumenteerimine teemal ööklubi Maasikas ja selle külastamine … hommikul on mul igatahes hea meel, et mulle eriti sõnaõigust ei jäetud :).

Logistika on meil planeeritud suurepäraselt – kahe autoga Elvasse ja sealt ühega edasi starti. Plaan on kell üheksa Otepääl olla, aga kui mõningaste logistiliste probleemide tulemusel, endid sel ajal alles Elvast avastame, ei jää muud üle, kui oma 40 asja autost kotti loopida ja korraldajate bussi peale tormata. Kiirustamise tulemusena jäävad autosse maha GPS-loggerid, mida oleme suureliselt lubanud maratonil endiga kaasas kanda, hoolimata nende 70-grammisest raskusest :).

Täpselt 17 minutit enne starti asutume Otepää suusastaadioni ääres bussist maha. Õnneks oleme juba bussis endid riidesse pannud ja nüüd pole enam vaja sellele aega kulutada. Ega aega just liiga palju enam järel polegi – saan oma asjade koti ära antud ja stardikoridori minnes selgub, et enamus startijaid on oma suuskadele juba koha leidnud ja mina saan oma, 700 – 100 stardigrupis ühte viimastest ridadest.

Tegelikult polegi see -17° C starti oodates nii külm, kui kartsin, sellele aitab kindlasti kaasa ka soe riietus, mida kohati lausa neli kihti. Ja lähebki kogu suusatajate mass liikvele, seekord siis tavapärasest tund hiljem, kell kümme.

Võtan alguses rahulikult, ega siin polegi eriti võimalik kellestki mööda sõita, kõik rajad tihedalt suusatajaid täis ja käib ülirahulik astumine. Kuni … Hobustemäe juures tekib järsku juba ruumi ja saan hakata omas tempos sõitma. Lisan selle peale kohe tunduvalt tempot ja esimeseks, Matu vaheajapunktiks olen juba juba 347.-ndal kohal.

Kohe pärast punkti, Harimäe tõusude alguses tunnen, et olen vahepealse spurdiga endale liiga teinud, tõus tundub tulevat raske. Poolel tõusul saan kätte Randy kes, hoolimata sellest, et ta pole ammu ühestki maratonist osa võtnud, on ikkagi minust parema stardinumbri on saanud. Harimäele jõuan siiski kuidagi kergelt, millegipärast mäletasin neid tõuse tunduvalt raskemana.

Pikad Harimäe laskumised annavad veidi puhkust ja peale Ande punkti tuleb sõidutuju tagasi. Tõstan tasapisi oma kohta. Külm on seekordsele maratonile siiski halvasti mõjunud – kõik sõitjad on endid nii kinni mässinud, et pole aru saada, kellega tegu ja katsu sa sedasi rajal sotsiaalne olla, kui kedagi ära ei tunne.

Palu punktis loetakse mulle kohaks 241, mille peale tõstan veelgi tempot, lootuses ennast ikkagi kahesaja hulka pressida. Umbes paarkümmend minutit hiljem läheb ilm järsku hämaraks – kustun.

Kannatan Hellenurme teeninduspunktini, kus plaan korralikult tankida. Sellest hoolimata haaran topsi jõujooki, mis enesetunde jälle paremaks teeb ja sõidan kohe edasi … kuidagi kahju on niisama ühe koha peal seista. Vähe jäänud kah, viimased kümme kilomeetrit. Lõpus loodan veel kohvipunktist lonksu tuge saada, aga kolm kaaslast, kes selleks ajaks tekkinud, sõidavad punktist peatumata läbi. Nii jääb ka minul kohvilonks võtmata.

Finišis olen ajaga 3:27:42, ehk veidi üle tunni kiiremini, kui eelmisel aastal, kohaks 224. Alles peale lõpetamist tuleb meelde, et tegelikult võtsin ju rajale kaasa neli geeli, mis kõik alles.

Selleks, et aru saada, kui hästi tegelikult on Tartu maraton korraldatud ja kui head rajad ette valmistatud, tasub osa võtta mõnes maratonist väljaspool Eestit … taaskord on klubi Tartu Maraton saanud hakkama suurepärase rahvapeoga.

Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix