Moskva pisaraid ei usu, vol 2

Võrreldes eelmise korraga, võiks öelda, et see kord läks veel üsna hästi:

Vandenõuteooriate armastajad oleks ilmselt haistnud esimesi ohu märke juba Arhangelskis, kui minu esimese lennu operaatorfirma, Nordavia, esindajad ei nõustunud minu väikest kohvrit käsipagasiks arvestama. Põhjus oli lihtne – käsipagasi kaal tohib olla kuni 5 kilo. Pärast pikemat vaidlust olin sunnitud alla andma ja laduma kogu oma elektroonika, alustades arvutist ja lõpetades fotoaparaadiga kilekotti ning minema lennukile, kilekott näpus.

Moskvas läheb algul kõik ilusasti – pagas saabub kiiresti, terminalivahetus, paarkümmend minutit ootamist, check-in, turvakontroll, veel poolteist tundi ja boarding.

Pärast lennuki ukse sulgemist seisame veel veidi ja hakkame siis liikuma … aga seda mitte kauaks. Kui siis lennuki aknast juhuslikult välja vaatan, siis … pool taevast on kaetud süsimusta seinaga, kus aeg-ajalt sähvivad välgud ja … lennukite rivi, mis meie ees paistab, on aukartustäratav.

Umbes paar tundi hiljem, kui meie ette on jäänud kapteni ütluse järgi veel neli lennukit, oleme sunnitud oma järjekorrakoha loovutama … hoolimata vahepealsest lennukimootorite seiskamisest ei jätku enam kütust Tallinnasse lendamiseks ja nii suundume uuesti tankima.

Pärast tankimist oleme kukkunud taas järjekorra lõppu, rahvas lennukis on rahulolematu, nõutakse sooja sööki, mida nii pikal lennul anda tuleb. Estonian Air stjuuardessid lahendavad asja mõnusa huumoriga – pakutavad muffinid aetakse soojaks ja serveeritakse siis koos jookidega. Inimesed on rahul, keegi ei mõtle selle peale, et kui hetkel serveeritakse sööki, siis nii pea veel lendamist ei tule.

Ja tõepoolest – ootame alustuseks veel pea kaks tundi, kuni äikesetorm üle lennuvälja läheb ja hakkame siis tasapisi liikuma. Umbes paar tundi hiljem oleme lõpuks stardirajal ja veel poolteist tundi hiljem maandume Tallinnas. Kell on 23:15, ehk olen lennukis veetnud umbes täpselt 7 tundi ja 20 minutit.