sport … veidi teistmoodi

Ehkki tänaseks oli Erkiga kokku lepitud jalgrattatreening, siis ei kõhelnud ma hetkegi, kui Erki eile õhtul helistas ja arvas, et soodsa ilmaprognoosi alusel võiks laupäevase jalgrattatreeningu asendada hoopis purjetamisega.

Veidi enne kella kahtteist oleme Klooga-Rannas ja nagu ilmateade on lubanud – hakkab vaikselt tõstma tuult. Pakime kiiresti oma katamaraani kokku … ja merele.

Kui algul tundub katamaraan veidi ebakindel ja pidevalt on tunne, et kohe-kohe kukun või libisen, siis mõne aja pärast tekib juba väike kindlus. Umbes tunni või veidi enama möödudes käime korra kaldal, ning läheme uuele tiirule.

Teine tiir on juba veidi ekstreemsem – alustuseks jääme ühel halsil veidi uimerdama ja (ilmselt vist tänu minule) leiame endid selle tagajärjel kummuli oleva katamaraani alt. Edasi läheb juba lõbusaks, päeva higlight on minu jaoks see, kui me peaaegu läheme katamaraaniga teist korda ümber – kõigume õige mitu sekundit ülemise pontooni peal, Erki üritab kõigest hingest meid õigele küljele pöörata, katamaraan mõtleb, kas alluda Erki püüdlustele või mitte. Seekord jääme siiski olukorra peremeesteks.

Õnneks lõpetame purjetamise väga õigeaegselt – saame napilt kerges vihmas katamaraani kokku pakitud, kui algab selline paduvihm, et isegi auto kapotti pole läbi tuuleklaasi näha. [pildid]