Ruaha rahvuspark

Ei tea, mis Imrele sisse läks, sest varasematel nädalavahetustel pole ta kunagi nõustunud enne kümmet midagi ette võtma. Aga kui Imre reedel arvas, et äkki läheks pühapäeval Ruaha rahvusparki lõvisid otsima, siis olin kohe nõus. Isegi hoolimata sellest, et olin plaaninud pühapäeval teha pikema jooksuotsa keskmäestikus ja selleks Mafinga turult endale isegi edevad, kuldsed püksid ostnud.

Pühapäeva hommikul, mõned minutid pärast kella viite stardime Norad külalistemajast Iringa suunas. Peale Iringat teeme hommikusöögi ühes kohalike söögikohas, mis koosneb Chai Bora-st ja sipu-st. Söögikoht ise on päris lahe – laudadest lobudik, mis kohe-kohe kokku kukkumas.

Esimesi loomi linde näeme juba 40 kilomeetrit enne Ruaha rahvusparki – tundub, et tegemist on pärlkanadega (inglise keeles guineafowl). Veidi edasi üks jänesesarnane loom, kelle nime eesti keeles teada saada ei õnnestunud (hare), siis väiksemat sorti koera suuruse väike antiloop (dikdik) ja lõpetuseks suurkudu (greater kudu). Mingi portsu linde näeme veel, aga nende panemiseks oleks vaja autosse sõber Otti.

Ruaha rahvuspargi väravast lunastame endile 20 USD eest välismaalase pääsmed (võrdluseks – kohalikule maksab sama sissepääs 10 000 TSH, ehk umbes 4.3 €). Õnneks om meil Tansaania numbrimärkidega auto, tänu millele maksab autopilet 10 000 TSH-d, 40 USD asemel.

Hea, et Imre on varem Ruahas käinud ja GPS-i paremad loomavaatlemiskohad salvestanud, tänu millele ei pea me loomade otsimisega eriti vaeva nägema. Sõidame alustuseks külla jõehobudele ja krokodillidele. Jõehobus paisatvad küll ainult silmad, ning needki kaovad varsti vee alla, selle eest aga krokodillidel on käimas vist suuremat sorti koosolek – neid on tükki 20 kaldal ja vesi lausa kihab nendest.

Alustame lõvide otsimist, kelle nägemine ka siin rohkem loteriivõidule sarnaneb. Näeme ära mõned elevandid, impalad, suurkudud, sebrad, kaelkirjakud ja üksildase jõehobu, kui … seal nad ongi – terve lõvipere! Isane, kolm emast ja kaks noort, õnneks jõe vastaskaldal, meist ohutus kauguses. Ja tunduvalt enne seda kohta, kuhu Imre meid viia plaanis.

Sõidame mööda Msembe lennuväljast ja jätkame teekonda mööda Great Ruhaha jõge, kuni lõvide “tavapärase” kogunemiskohani. Lõvisid me küll ei leia, küll aga ühe savanni-sarvnoka (Tanzanian Red-billed Hornbill), mõned rohepärdikud (vervet monkey), elevante, sebrasid jne.

Päeva ilmselt eredaimaks elamuseks (äkki siiski pärast lõviperet) saab üks noor riiukukest elevant, kellele ei meeldi, et me tema ja karja vahelt läbi üritame sõita, ning kes meid koheselt ründama asub. Kasutame auto kiirendust enne, kui elevant kiirendamist alustab ja põgeneme ohutusse kaugusesse.

Kuna lõvid nähtud, siis hakkame vaikselt oma reisi rahvuspargist välja sättima, enne paneme veel mõned lahedad loomad, nagu tüügassea (warthog) ja pühvli (buffalo).

Tagasiteel Iringasse on minu highlight üks möödasõit paremalt ja kaks vasakult (seda siis vasakpoolse liiklusega). Kui vasakult ja läbi kraavi möödasõit tundub kõigile autosolijatele sobivat, siis paremalt poolt möödasõit kutsub autos esile ärevaid hääli.

Iringas teeme kiire lõuna Saivillas ja sõidame siis Ishimilasse, et enne päikeseloojangut ära näha Isimila Stone Age Site. Stone Age Site on lahe, aga kerge võidujooks päikeseloojanguga, limiteerib siinse külastuse kestust.

Õhtu lõpetame Kisolanza, The Old Farm House-s, kus teeme mõned õlled ja proovime nende endi kasvatatud ja röstitud kohvi, mida ei anna võrrelda Aafrika tavapäraste oludega, ehk siis igahommikuse, lahustuva, African Cafe doosiga.