orienteerumas ... Harkus

Tänane orienteerumisteisipäevak Harkus **** ********** ******. Ma **** ***** ******* ***, ******* ***** ****** ***. ***** ******** **** ******. Niipalju siis tänasest jooksust. Ja ïkkagi, ma ei saa aru, kuidas küll õnnestus joosta alustuseks punkte järjekorras 1. - 2. - 3. - 7. - 8. - 4. - ...

keegi ...

... keegi halb inimene kirjutas XDream kodulehe kommentaaridesse:

Hea tähelepanek kaasaelajal: kuhu jäid võitjate karikad??? Jah, kui võitjad koju läksid peale mudas müttamist ja ütlesid oma mehele või naisele et VÕITSIN. Siis kes seda ikka usub kui midagi pole ette näidata. Tossud võib ju igaüks ka poest osta. Milleks korraldajaid ikka kiusata eks nemad tea paremini milles põhjus. Võistlus tundus olevat väga ok. Leiaks meeskonna, tuleks ka järgmine kord jõudu proovima.

Pealt vaataja

See „hea Pealt vaataja” võiks soovitada, kuhu need karikad küll panna. Loodan, et korraldajad ei anna vastust ega ka karikaid ... ka järgmisel korral.

remont (ja muu)

Reede õhtu, nädalavahetus ja tänane õhtu möödusid remondi tähe all. Harkus sai korda tehtud elekter ja vannitoa sein kinni plaaditud. Lisaks kottide kaupa kraami minema tassitud.

Laupäeval jõudsime käia korraks ka Raplas (aga sellest ehk kirjutab Maare) ja pühapäeva mahtus väikene jalgrattasõit marsruudil Veskimöldre – Harku – Vääna – Naage – Keila-Joa – Adra – Humala – Kiia – Alliku – Veskimöldre. Seltskond oli mõnus ja tempo päris hea, kokku tuli 1:51:06 ja 51.4 kilomeetrit, seda mööda asfalti-, kruusa- ja pinnasteid, keskmine kiirus 27.2 ja max kiirus 43.0. Pulss av 131 bpm ja max 165 bpm. Naiste ralli toimus omaette rajal :).

Ja pärast jalgrattasõitu loomulikult saun ja uute veinide degusteerimine, kusjuures kõvemad degustaatorid ei raisanud oma energiat jalgrattakilomeetrite läbimisele, vaid hoidsid maitsemeeled erksad ja tulid vaid veine degusteerima :).

neljapäev või naljapäev?

Leheneeger viitab eilsele valitsuse pressikonverentsile:

Andrus Ansip:
Ma soovitan kõikidel minna Lotte filmi vaatama minna – see on üks väga hea film. Eriti on põhjust seda filmi vaadata õppeaasta alguses: inimesed saavad mõtteid, kuidas midagi leiutada ja eriti head mõtted tulevad pesumasina tegemiseks sellest filmist. Ka juurvilja koorimine ja tükeldamine saavad hoopis tormilisema arengu ja hoo sisse, kui see film on ära vaadatud. Aga Urmas tuleb ja räägib meile Leiutajaküla Lottest pikemalt. Mina pean ütlema, et mul oli seoses selle filmiga ka väike pettumus. Teatavasti, on onu Otto invaliid kellel on puust kõrvad. Huvi köeti filmis üles, aga puust kõrvu ei näidatudki. Vabandust, alustame pressikonverentsiga. Tõesti, hea film on, isegi vaatamata nende puust kõrvade puudumisele, on see väga hea film.

Lotteteemalisi arutlusi pikemalt Leheneegri juures või Valitsuse veebilehelt. :))))

midagi multisportlastele

Nonii paadunud multisportlased, selleks aastaks olete küll hiljaks jäänud aga ...

... kui „tavaline” seiklusvõistlus enam piisavalt ei eruta, siis on võimalik proovida midagi sellist – «Bubble Baba Challenge – 2006» – toimus see 26. augustil Sankt Peterburgis, Vuoksa jõel ja juba neljandat korda :).

Hea idee XDream korraldajatele, kui „mudaralli kanuudega” enam piisavalt võistlejate kirgi üles ei küta.

Tulnukas

Nädalavahetusel Pranglil nähtud film „TUNUKAS EHK VALDESE PÄÄSEMINE 11 OSAS” (ja veel kolm filmi Tallinna Ülikooli filmitudengitelt) tulevad lähipäevil kino Sõprus ekraanile. Esimest korda lausa täna kell 20:00 ja siis 2. - 7. septembril kell 17:30.

kolmapäevane jooksutiir

Kolmapäeval on juba traditsiooniks saanud, et osaleme Tallinna Hansapanga Tervisejooksul, seekord siis 18. etapil ja Kadriorus. Tegelikult tegime niimoodi, et maare osales tervisejooksul ja mina, erinevalt varasematest kordadest, jooksin omaette.

Väga omaette ei jooksnud tegelikult ... Kadrioru lossi eest Lauluväljakuni ja siis Lasnamäe kaudu ümber Lauluväljaku ... kui esimene tuttav, kes vastu jookseb on Andrei Nikitin – seljakott seljas?!? – minu teada pole ta siiani veel kordagi seiklusvõistlusel osalenud, ent olen kuulnud, et ta käib joostes tööl, ilmselt siis tuleb sealt parajasti. Järgmisena tulevad mulle vastu ... hea-küll, igaks juhuks ei hakka siia kirjutama, mine tea, kes loevad – igatahes käivad mõlemad ka orienteerumas :).

Jooksen ümber Sisekaitse Akadeemia ja enne Lauluväljakut pean ületama takistusriba – keegi eriti paha inimene on üles kaevanud jalakäijate tee ja lisaks ehitanud vahele aia – tagasi ma loomulikult ei pööra, õnneks on võimalik joosta mööda Lasnamäe nõlva ümber aia – tuleb meelde küll see Päevalehe jutt, kus sportlaste kaitseks astus välja hea sõber Ott (Rene Ottesson).

Saan Lauluväljakult just läbi joostud ja asun ületama Narva maanteed, kui mulle jooksevad vastu seesama Ott ja Priit (Pirksaar). Loomulikult lähen kergema (või siis hoopis raskema?) vastupanu teed ja keeran ümber, et joosta nendega Maarjamäe memoriaalini. Jookseme uuesti läbi selle tüübi (Enn Veskimägi) krundi, kelle kohta Ott tabavalt ütleb, et tal on kõvasti rikkust, aga puudub vaimne rikkus. Peale Maarjamäge keerame tagasi Kadrioru poole. Kokku tuleb päris palju – 1:22:40 jooksu, keskmise pulsiga 141 – aga enesetunne on üllatavalt hea.

[updated by maare] Eile oli tõesti jooksmiseks vist sobiv tähtede seis. nii ka mina tegin Kadriorus ühe tervisejooksu ringi asemel kaks. Teise ringi tegemises on natuke „süüdi” ka Kaja, kes sel ajal kui mina alles stardis seisin ja ammuse tuttavaga lõualuudele sooja tegin, minust kergejalgselt mööda silkas ja hüüdis: „Noh, teisele ringile!” ja läinud ta oligi. Mis siis ikka, lõpetasin jutustamise ja jooksin ise ka kaare alt läbi, rajale. Veidi eespool jooksis Kaja ning kuigi teisel ringil, meie vahe ei vähenenud. Lõpus hoopis suurenes. Nojah.

Aga peale esimest ringi rääkisime kaks sõna juttu ning mis seal ikka, panin siis jälle uuesti kaare alt läbi. Hea ikka, kui keegi innustavalt torgib, ilma Kaja hõikamiseta vaevalt et oleksin teisele ringile läinud. Huvitav, teine ring tundus mullegi natuke isegi kergem joosta, ei tea kui oleks kolmanda teinud ka, mis tunne siis oleks :) Loobusin siiski sellest mõttest, sest jutustades olin nii palju aega kulutanud ning enne olime Heitiga kokku leppinud et ta jookseb u. 50 minutit - ega ma siis veel teadnud et tal ka esialgsest pikem tiir oli.

Presidendi lossi eest teist korda joostes nagin ära ka vahtkonna vahetuse. Ise mõtlesin, et näe, igasuguste erinevate maade kuninga – ning presidendilosside vahtkonna vahetusi olen näinud aga Eestimaa oma seni miskipärast mitte. Jah, enne Pariisi tuleks ikka Nuustakul käia :))

ümber Aegna

Eile õhtul kogunesid maksuametnikud ja mõned teised „pahad” inimesed Rohuneemele, et tööpäeva lõpu puhul teha kajakkidega tiir ümber Aegna. Kuna meie maarega polnud kah tükk aega juba kajakiga sõitnud, siis osalesime rõõmuga :). Korraldajaks oli oü Multisport, ehk sõber Rain Lond :).

Päris mõnus on minna kajakiga sõitma, kui sinu kajakk kantakse sinu eest sule rannale valmis, sulle aidatakse selga põll ja päästevest, sulle antakse aer pihku ja ... ei, aerutama pidi siiski igaüks ise.

Aga tore oli, pärast veerandtunnist instrueerimist tohtis igaüks minna ja oma käega rannal kajakki katsuda :). Veel mõned õpetused ja antigi ühisstart. Sõitsime Kräsuli saarest mööda ja oh häda - kohe oligi Aegna saar ja „lõunapeatus”. „Lõunasöögiks” olid pannkoogid moosiga ja tee.

Peale „lõunat” üritasime püüda kiirlaevade laineid, aga lained olid suhteliselt lahjad ja väga suurt elamust sealt me ei saanud, keegi ei läinud isegi ümber :). Veidi peale üheksat maabusime jälle Rohuneemel, seljataga 12.5 kilomeetrit kajakisõitu. Mõnus õhtu oli!

Ja muidugi on mõned pildid jälle üles riputatud!

Pranglil ... kajakiga

Laupäev algas meie jaoks raskelt, kuna reedene õhtu oli saunatamise sildi all kole pikaks veninud ja nii ei tahtnud uni meid oma embusest välja päästa. Aga plaanitud ajal, kella kolme-nelja vahel tõstame kajaki auto katusele ja suundume Leppneeme sadamasse, kust edasi jätkub teekond mööda vett.

Sadamas on mingi reisiseltskond, kellele nende Lexus nii armas, et nad selle kalapaadiga endiga iga hinna eest kaasa tahtsid võtta. Igatahes sadamast nad lahkuvad, paat Lexuse all ohtlikult greenis ... hiljem, Prangli saarel me seda Lexust igatahes ei näinud :) ...

Ülesõit pole eriti keeruline, saar tumendab horisondil ja tund hiljem oleme Prangli ranniku läheduses. Veel tunnike ümber saare ja juba olemegi sadama juures. Algne plaan, kajakk ööbimiskohta kanda muutub, kui saame meile vastu tulnud Merlelt-Teedult teada ööbimiskoha asukoha ... kanname kajaki lähima taluni ning saame seal mängivate poistega kokkuleppele, et kajakk tohib nende kuuri taha „ööbima” jääda :).

Teel oma võõrustajate juurde möödume kõrtsist „Must luuk”, mille reklaam teatab: „kui luuk on lahti, siis on avatud”. Samas saame infot, et tegelikult on võimalik sellestsamast luugist alkoholi osta ööpäevaringselt. Möödume veel kultuurimajast, kus valju häälega reklaamitakse kinobussi töötuba - hmm, ilmselt peab õhtul hiljem siia kinno tulema :). Tähtsamatest vaatamisväärsustest jäävad meie teele veel kauplus, Prangli põhikool ja teine kõrts - „Valge luuk”.

Meie perenaiseks on Terje, kelle juures kormokad end juba mugavalt sisse seadnud. Seame sisse endid meiegi, grillime ja chillime niisama. Umbes üheksa paiku läheme siis kultuurimajja, kinobussile külla, kus kiiremad kormokad juba ees on. Kinobussis vaatasime alustuseks ära kohalike laste tehtud filmid ja siis koguperefilmi „Ruudi”.

Õhtu naelaks on kindlalt noore filmirežissööri Rasmus Merivoo 11-osaline (ja 20-minutiline) lühifilm „Tulnukas”. Täiesti creazy film, mida parem ei hakka siin ümber jutustama, kuna minu sõnad jäävad selle filmi kirjeldamiseks mannetuks. Tegemist on rullnokkade maailmavaateid ja tõekspidamisi, läbi huumoriprisma kajastava filmiga ja kild „tuled nagu Pässa Riksi tuunitud bemaril” läheb ilmselt klassikasse :).

Kuna vahepeal on läinud jahedaks, siis enne ööfilmi vaatamist käime ööbimiskohas oma riietust „tuunimas” ja ühtlasi teeme peatuse kohalikus kõrtsis „Valge luuk”. Võtame siidri, õlle ja „burxi” (küll mitte „kolm burxi ja topelt pihviga”, nagu tulnuka kangelased :)) ... kuulame, kuidas üks politseinikust hipi (nagu ta end teistele tutvustab) noorematele oma elutarkusi jagab - peaaegu nagu filmis „Tulnukas”, ainult erinevate suguelundite kontsentratsioon jutus on tunduvalt väiksem :) ... ja noored pole nii vägivaldsed. Üleüldse meenutab Prangli veidi Venezuelast meelde jäänud linnakest nimega Puerto Columbia, kus suur osa suvitajatest olid hipid. Igatahes valitseb nii Valges luugis, kui ka mujal saarel rahvaste sõprus, sõltumata sellest, kas teine inimene on võõras või tuttav, tervitatakse kõiki, aetakse juttu ...

... kinobussis vaatasime ära veel poole filmist „Malev”, enne kui ööbimiskoha poole tagasi suundume. Pimedas ei hakkagi pikalt magamiskohaga vaeva nägema. Kui hakkame oma asju võtma kastani alt, kuhu me nad jätsime, siis avastame, et erinavalt muudest kohtadest, kus kaste maas, on kastani all maapind täiesti kuiv - laotame madratsid-magamiskotid sinnasamasse maha.

Hommikul ei lasta meil kaua magada - veidi peale kaheksat tuleb perekoer Rummi (nojah, tegelikult küll Rommi, aga nii nagu keegi talle õhtul kogemata ütles, nii ka jäi) ja poeb meie „voodisse” ning lakub maare näo korralikult üle - ju ta jättis selle õhtul siis pesemata :).

Enne lahkumist teeme väikese ekskursiooni Prangli saarel, vaatame ära kirikuga kalmistu, käime laeva „Eestirand” mälestusmärki külastamas ja juba ongi kell nii palju, et Emerald teisi sadamas ootamas - mis siis meiegi. Sõidame koos teistega sadamasse, veoautoga millel pidurid puuduvad, ning peatust nõudes tuleb seda lihtsalt aegsasti teha - siis võtab juht autol käigu välja ja varsti pärast seda saab autol ka hoog otsa - peatänav ju, hoolimata sellest et öösel valgustatud, on puhta „liivasillutisega” :).

Tagasitee mandrile pole nii lihtne, kui tulek - ehkki taganttuul, on ka udu ... ja nähtavus mõnisada meetrit (ütleme, et umbes 500). Kuna GPS-i meil seekord kaasas pole (no Prangli ju Leppneemest kiviga visata), siis hoiame suunda „umbes” ... lõpuks hakkab ka midagi paistma, mille arvame algul Viimsi poolsaareks, aga mingil hetkel tekib mul kole kahtlus, et äkki see on hoopis Aegna saar. Muudame igaks juhuks kurssi ja hiljem selgub, et õigesti tegime - lõppkokkuvõttes tabame täpselt Leppneeme sadamat. Tagasiteele lisavad pinget veel tagantlaine, mis pole küll teab-mis kõrge, aga üllatavalt tugev ja teeb kajaki otse hoidmise väga raskeks. Lisaks ületame paar kilomeetrit enne Leppneemet veel Muuga sadama laevatee, otse enne ühte ilmatuma suurt tankerit - ega ta nüüd meile väga lähedal kah polnud, aga kõhe oli küll tema nina ees üle laevatee sõita, kui näed kuidas selline suur monstrum sulle otse peale tuleb.

Aga lõpp hea, kõik hea ja õhtune saun paneb nädalavahetusele kena punkti. Ja mõned pildid nädalavahetusest on ikka aadressil http://heiti.msn.ee/.

[updated by heiti 29.08] Samast reisist on kirjutanud ka kapten tuut alias Kaarel Kormoran.

President on seisukohal, et tal ei sobi hakata tõestama, milleks teda vaja on...

vahendab Eero Raun vanahärra Rüütli seisukohti.

Oeh. Tants presidendivalmimiste ümber on täies hoos. Tänaseid esimese vooru tulemusi lugedes ei suutnud enam vaiki olla.

No üks asi on see, kes presidendiks valitakse. See, et Rüütel on vana mees, kes pigem võiks koos Ingridiga nüüd pensionipõlve pidada ja elu nautida, mitte surmatunnini lasta end kahel sikul varukast tõmmata, on mulle päevselge. Ma tõesti ei tea, miks Arnold nõustus uuesti kandideerima, mis teda taga sundis? Hirm mõne varjatud vana patu ilmsikstuleku ees? Ingridi kui võimust hooliva naise surve? Või on vanahärra tõesti juba dementne, nagu kirjutab üks neuroloog ja kõik see mõll ja kiskumine tema isiku vaimsete ja füüsiliste omaduste, perekonnaelu jms kallal ei jõuagi nagu päriselt enam kohale? Ilmselt on tõde kusagil vahepeal..

Aga teine ja minu arust veel hullem lugu on kahe jäära kokkulepe. Uskumatu, et meie poliitikas on endiselt lubatud selline käitumine!? Ma mõtlen näiteks tänast, kus kolmkümmend kuus Riigikogu saadikut lihtsalt võttis kätte ja jättis oma kohustused täitmata - s.t hääletamata. Õigemini ilmselt oldi sunnitud jätma hääletamata, sest egas Edgar/Villu saanud ometi lubada endale seda riski, kus salajasel hääletusel keegi siiski Ergma poolt hääletab. Minuarust on see demokraatlikus ühiskonnas ennekuulmatu ja meenutab vägisi aegu, kus: valimas käis 99,8 % valimisõiguslikest kodanikest, kes ühehäälselt hääletasid seltsimees... poolt. Leia kümme erinevust eks?

Millise signaali see Eesti inimestele annab? Et kõik on võrdsed aga mõned on veel võrdsemad? Et tegelikult põhimõtteliselt on täiesti aktsepteeritav kui teinekord jätta endile pandud kohustused täitmata? Sarnaselt võiks ju ka iga kodanik jätta liikluseeskirjad täitmata lihtsalt ühel heal päeval. Ja jätavadki juba, eeskuju ju näidatakse kõige kõrgemal tasemel ette.

Kõige selle taustal tundub uskumatu, et Savisaar ikka valmimistel niis suure hulga hääli kogub. Mismoodi on see võimalik? Hallooo!?

[updated by heiti at 20:46] Minu arust sobib selle loo juurde illustratsiooniks meie presidendihärra vastus küsimusele „Mis on performance?” - siin see on.

salastatud TON Pudisool

Täna siis jälle orienteerumisneljapäevak - Pudisool, nagu kodulehel kirjas. Kahju ainult, et ei viitsinud korralikult lugeda seda osa, mis kohalesõitu kirjeldas - vaatsin kaarti ja kõik oli ju niigi selge, kus see Pudisoo asub.

Kuna maare pärast eilset ebaõnne arvas, et parem kui ta teeb täna puhkepäeva, siis läksin üksi. Sõitsin hooga Pudisoole, aga see mida sealt ei leidnud, oli neljapäevaku stardikoht. Sõitsin algul veidi Kolga poole, aga siis otsustasin, et olen juba kaardist läbi ja nii keerasin otsa ümber ja seekord keerasin Pudisoolt Kolga-Aabla peale.

Kui ka selles suunas hakkas orienteerumiskaart läbi saama ja omal mõtted otsas (maaret ju ka ei olnud, keda vales teevalikus süüdistada :)), siis viimases hädas kasutasin õlekõrt ja helistasin sõbrale (Priit Överus) ja sain teada, et tähistus on hoopiski Loksa teeristist. Kuna mina olin parasjagu Hara teeristis, siis keerasin sealt Harale ja läbi Loksa jõudsin lõpuks ka neljapäevaku stardikohta. Kõige parem oli selles loos see, et sellest kohast, kus alustuseks tagasi keerasin, jäi neljapäevaku starti umbes kolm kilomeetrit, mina aga tegin umbes 40 kilomeetrise tiiru :).

Aga neljapäevak ise oli mõnus - igatahes tunduvalt parem, kui see kaks päeva tagasi toimunud teisipäevak Keila-Joal. Kuna ma olin autoga juba enamuse tänasest vigade normist ära teinud, siis kolmveerandi rajast suutsin joosta ilma vigadeta. Siis vist aga hakkasin juba lõppu ootama ja suutsin kolme järjestikuse punktiga teha kokku umbes viie minuti jagu vigu. LOLL PEA ON IKKA KERELE NUHTLUSEKS!

mudalugu

Viimasest XDream seiklusest on möödas juba peaaegu nädal, aga kired mudaseikluse ümber ei taha vaibuda. Suurepärase loo viimase XDream-i mudaseiklustest on kirjutanud Eduard Pukkonen, võistkonnast nr 41, Suprema:

Start läks hästi, luurekäigul valitud kanuusid küll ei saanud, kuid heas kohas paiknev samalaadne riistapuu õnnestus siiski ära haarata.

Peale esimest lihtsat kanuupunkti (poi keset jõge) olime liidrite hulgas, kaugemal eespool sõitis Salomon, meie kohe Aventura ja ISC järel. Läheduses oli veel võistkondi, aga nimesid ei tea.

Teise punkti võtmiseks tuli teha rajavalik, milles nimetatud võistkondade orienteerujad olid üsna üksmeelsed – kanuu ette saata ja jooksuga võtta teine (või ka kolmas punkt). Meie plaan nägi peale teist punkti poolsaare otsas kokku saada ja siis üle väikese lahe koos kolmandasse, nüüd juba legendaarsesse KP33-sse aerutada.

Üksiku talu juures hüppasimegi järjest kanuudest välja ja võtsime ebamäärase ortofoto järgi suuna otse itta. Nautisin turvalist positsiooni Heiti Hallikma ja Maret Vaheri järel. Mis seal ikka ise rabeleda, asjatundjad ju ees, ehkki esialgne plaan oli rohkem vasakult ehk lõunast minna, laiemast vesisest alast ringiga mööda.

Kusjuures see oli tõepoolest minu hääl, mis “Appi” ütles :). Oli see siis paanika - ilmselt mitte, olin sel hetkel omadega täiesti sees - puhtas mudas. Ei saanud enam edasi (vähemalt algul tundus nii) ega tagasi. Olin mitte niivõrd paanikas, kui vihane oma abituse pärast, tundsin kuidas minutid kihutavad ja mina olen ühe koha peal. Igatsesin sel hetkel kohutavalt võistkonnakaaslaste ja kanuu järgi, mis aga oli minust kaugel, väga kaugel.

Aga mis ma siin seletan, lugege parem Eduardi lugu, hoolimata loo algul olevast hoiatusest, tundub minule küll kõik sealkirjeldatu vägagi tuttav, justkui oleks ise seal viibinud ... :)

häda ja viletsus

Tänane plaan oli osaleda Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 17. etapil, Ülemiste metsas. Noh, osalesimegi – mina jooksin ühe ringi ja alustasin teist, kui mulle kõndis vastu üliõnnetu maare, kes oli õnnetult jäänud jalgupidi mingi rauast juraka taha ja kukkunud. Lõhki olid mõlemad peopesad, vasak küünarnukk, ja külg. Nii saigi spordiõhtust ravitsemisõhtu :(.

Maarel oli vist ikka väga valus, sest seda ei leevendanud isegi rumm. Viimases hädas saime mõningast leevendust maare õde Pille antud soovitustest, ning oma osa valu unustamisel oli ka vaadatud filmil – „Lotte Reis Lõunamaale”.

[updated by maare] uskumatult valus oli jah, poleks uskunudki. tänagi istun peamiselt ühe külje peal ja klientidele kättpidi tere ei anna. igaljuhul teine kord valin mõne muu, vähem valusa viisi tselluliidi vähendamiseks kui seda on mahariivimine mööda kruusateed :)

pärast kodus veel arutasime, et kui selline asi oleks näiteks Xdreami rajal juhtunud, oleks ilmselt põlved puhtaks kloppinud ja edasi jooksnud. pärast oleks juba ära unustanud. aga kuna võistlust ei olnud, siis oli aega hädine olla .. kohe täiega ..

orienteerumine Keila-Joal

Eile võtsime maarega osa OK Nõmme korraldatud Keila-Joa teisipäevakust. Ehkki kohale sõites oli kohati tunne, et äkki ikka polnud hea mõte orienteeruma tulla, vihma sadas ikka päris tugevalt, siis tagantjärgi olime enda otsusega väga rahul.

Natukene ebamugav oli ainult riietumine, aga kui kord juba metsa sai, siis puude all ei saanud enam arugi, et vihma sajab, eriti pärast esimest paarisada meetrit, kui puuoksad sind läbimärjaks olid pühkinud :).

Orienteerumine mul väga hästi ei sujunud – maastik oli pidevalt natukene teistsugune, kui kaardile joonistatu põhjal oleks oodanud. Kaart oli äärmiselt halvasti loetav. Vigu kogunes kokku umbes 8 minuti jagu. Kui kodus vana kaardi ette võtsin, siis oli asi selge – uus kaart on täielik haltuura, et mitte kehvemini öelda. Haltuura autorina on siin kirjas Kaido Nurja.

Tundub, et OK Nõmmel on oma stiil – selleks, et varasema kaardi joonistajale tema tehtud töö eest mitte maksta, siis võetakse vana kaart ja joonistatakse lihtsalt ümber. Sama stiil oli vanasti ka klubil Orion – mäletan ühte juhtumist Nelijärve orienteerumiskaardiga: 1995 aastal toimunud esimese 4-EST orienteerumisvõistluse jaoks joonistati täiesti uuesti ära Nelijärve-Jäneda maastik, joonisega läks (nagu alati) kiireks. Tegin selle tookord ära kahe ööpäevaga, kusjuures Leho Haldna istus peaaegu kogu selle aja minu kõrval ja kontrollis jooksvalt, sest tagantjärgi kontrollimiseks polnud enam aega. Aastal 1999 korraldas OK Orion Nelijärve maastikul orienteerumisvõistluse „Suvejooks”. Kuna Leho Haldna ja Viiu Rebane omavahel kaardi kasutamise suhtes kokkuleppele ei saanud, siis joonistati Ok Orioni poolt ümber lihtsalt vana Nelijärve kaart. Väidetavalt tehti ka uus välitöö, ainult et kaks lohku, mis minul kaheööpäevase joonistamise käigus kogemata küngasteks „muutusid” (unustasin lisamata langujooned) olid ka uuel kaardil kujutatud küngastena :) ...

Ahjaa, vasakpoolne kaartidest on aastal 2000 trükitud, Andres Kääri Keila-Joa orienteerumiskaart ja parempoolne siis eilne.

AREAL team

Seekord siis laupäeval, 19. augustil, toimus Hansapank XDream 2006 kolmas etapp. Toimumiskohaks Pikasilla. Seekordse etapi märksõnaks on muda. Tegelikult on emotsioone nii palju, et ilmselt kirjutan veidi pikemalt heiti.msn.ee-s.

Kuna sellel korral oli kohe kanuuetapil kasutuses hajutus, st. pooled võistkonnad saadeti ühele ringile ja teised teisele, siis puudub ülevaade meie üldseisust. Suur on meie üllatus-ehmatus, kui selgub, et AREAL team on kanuuetapi lõpetanud pool tundi enne meid ja oleme üldjärjestuses kolmeteistkümnendal kohal! Aga AREAL on seekordsel võistlusel tõepoolest kõva – nad võidavad meid praktiliselt kõikidel etappidel ja finišis on nende edu meie ees 44 minutit ja 14 sekundit! Tõsi võistkonna Salomon X-Adventure Team ees veidi vähem, aga kuna neil puudub üks märge, siis tund trahvi kukutab neid protokollis seitsmendale kohale.

Teine koht lõpuprotokollis on meile seekord täielik kordaminek. Minule isiklikult teeb eriliselt heameelt, et just AREAL team oli see, kes meid võitis – on nad ju viimase kolme aasta jooksul olnud mitmeid kordi esikolmikus, aga esikoht oli neil senimaani puudu. AREAL auks peab ütlema ka seda, et ka kõige teravamas konkurentsis on nad alati jäänud sõbralikuks ja abivalmiks – loodan väga, et nemad meist sama arvavad.

Aga AREAL team peab lisaks esikohale tähistama nüüdsest 19. augustil ka oma sünnipäeva. Täna hommikul tööle sõites kuulsin, et laupäeval oli liiklusõnnetustes hukkunud jälle kolm inimest, aga palju ei puudunud, et kolmest oleks võinud saada viis ... või kuus. Nimelt jalgrattaetapil, kui nad seal kolmekesi, ratta lenksu kohal küürus sõitsid, põikas vastusõitva auto tuulest välja teine auto, kaldudes suure kiiruse tõttu tugevasti kurvist välja. Õnneks tõstis Anti juhuslikult pea ja ... hüüda teistele polnud enam aega ... Anti suutis teistele ette lõigata ja nii lõpetas võistkond seekord kraavis, Raulil oli ühelt küljelt nahk maas, lisaks põlv, küünarnukk, peopesad. Teised pääsesid kergemalt, ja palju kergemalt kui ... oleks ...

Tagantjärgi jõudsid AREAL team liikmed selles üksmeelele, et vist olla olnud „vahtralehega” auto. Ning veel – Antil polnud see esimene kord pääseda, tema teine sünnipäev on 28. septembril, kui ta 1994. aastal pääses eluga laevalt „Estonia”.

NB. Maare juttu, „Xdream - teeneline katkestaja”, saab lugeda aadressilt heiti.msn.ee.

TON Vardil

Tänase õhtu sisustasime Vardil, kus toimus orienteerumisneljapäevak, umbes 55 kilomeetrit Tallinnast mööda Pärnu maanteed Pärnu poole. Võiks öelda, et Vardil on suhteliselt keeruline orienteeruda, põhjuseks see, et maastik on „ujuv” – ebamääraste reljeefivormidega segamets, palju võsa ja raiesmikke. Aga rajameister Rein Rooni oli suutnud teha väga hea raja – etapid olid keerulised lahendada, aga punktid asusid konkreetsetel objektidel. Raja pikkus 8.41 kilomeetrit ja 20 kontrollpunkti. Suuri vigu ei teinud, aga väiksemaid tuli selle eest hulgaliselt. Selle eest aga polnud täna enam õnneks jooksmine nii raske ja vastumeelne, kui eelmisel nädalal.

[updated by heiti 18.08 at 08:49] Sain eile, kohe raja alguses herilastelt paar korda nõelata – jalg siiamaani veel valutab.

Indoneesia!

Eile ostsime ära lennukipiletid Tallinn – Amsterdam – Jakarta. Aeg jaanuari lõpp – veebruari algus. Lisaks ostis maare veel uue Lonely Planet raamatu – loomulikult Indonesia :). Nüüd on vaja leida veel mõned Indoneesia kaardid ja siis saab hakata planeerima reisi.

Niipalju juba teame, et Indoneesia kõrgeim tipp, Puncak Jaya (ka Carstensz Pyramid) (5 030 m) asub Uus Ginea saarel :). Aga sinna me ilmselt ei lähe, sest:

Carstensz Pyramid is one of the more demanding of the two principal Seven Summits peak-bagging lists. It is held to have the highest technical rating, though not the greatest physical demands of that list's ascents.

Küll aga külastame muid huvitavaid paiku. Kes tahab kaasa tulla?

Montenegro ...

... pildid ja jutud on nüüd siis valmis kirjutatud ja üles riputatud.

Ettevalmistus Xdreamiks: rattatrenn

Kuna juba järgmisel nädalavahetusel toimub Xdreami järjekordne osavõistlus ning B- rada stardib rattaetapile, pidasime pühapäeval õigeks teha üks väike rattatrenn, et saaks sadulamaitse jälle selgeks. Viimati saigi sõidetud Siku matkavõistlusel, nii et ratta selga uuesti istuda oli viimane aeg. Sest parem hilja kui..

Startisime siis sõprade Raivo ja Viivi maja eest Veskimöldrest ja asutasime end Vääna poole. Harku mõisa juures liitus meiega ka Ave ja edasi jätkasimegi nii- mehed ees kihutamas ja lõpuks teist teed minnes ning meie Ave ja Viiviga omasoodu. Ma küll tahtsin alguses Viivit meestega trenni tegema ajada, kuna kartsin, et tal meiega igav võib olla (Viivi nimelt siis võistleb Garmonti nimelises naistetiimis ja pistab Xdreamil edukalt rinda tugevaimategi meestega, lisaks veel saavutused orienteerumisvõistlustelt..) aga Viivi jäi siiski meiega ning ma loodan, et lõppeks meie liikumiskiirus talle väga aeglane ei olnudki.

Vihma küll tibutas, aga väljas oli soe, liikusime Harkust Vääna poole, valides suurte maanteede vahel asuvaid kruusa- ja metsateid. Need on seal väga kenasti sõidetavad, ma ei olnudki varem sealkandis käinud s.t metsavahel niimoodi, suurt teed mööda küll. Kaardi pealt paistab et väikesed teed nagu lõpeksid vahepeal ära aga tegelikult saab täiesti edukalt sõita välja Harkust Väänani (u 10 km üks ots). Vääna külje alla jõudes otsustasime, et veel siiski tagasi ei pööra ning põrutasime edasi, tegime tiiru kuni Türisalu panga alla välja ning Naage nimelise küla ümber ringi. Teel sattus ette nii mõnigi tuttav koht, kus sel või eelmisel aastal o-päevakutel joostud, Viivi muudkui seletas juurde, et millisel o-kaardil (Vääna, Türisalu, Keila- Joa jne) parasjagu asume - tegijad teavad Eestit jagada ka orienteerumiskaartide järgi:)

Veidi enne Naage küla sõitsid mehed meile jällegi vastu, Heiti kõige ees nagu poleksi hommikul ca 17km Viimisse auto järgi sõitnud, siis Randy ja Raivo järgemööda. Nemad siis olid veidi teist teed läinud ja liikusid meile vastu, veidi kiiremini ka. Millest meie tegime sobiva järelduse, et selleks ajaks kui me lõpetame on saun juba soe - nii oligi:) Kokku kogunes 47 kilomeetri kanti ja veidi üle kahe tunni- selline paras pühapäevane trenn. Tagasiteel oli lagedal väljal vastutuulega ikka tükk sõtkumist - ehk on sellevõrra nüüd Xdreamil kergem jälle..

Pärast olime sauna ja söögi-joogi kuhjaga ära teeninud. Mõnus.

EMV sprint

Laupäeval osalesin siis üle hulga aja (võiks öelda, et sel suvel esimest korda) orienteerumisvõistlustel, Eesti MV orienteerumissprindis, Palmses. Rada 3.09 km ja 14 kontrollpunkti.

Ikka veel andis tunda see kolmenädalane puhkepaus, lisaks ei sujunud ka orienteerumine. Kui majade vahel suutsin end veel jooksma sundida, siis metsas tekkis kohe tunne, et jooksen orienteerumise tavarada ja lasin kiiruse alla. Metsa-osas tegin ka pooleteise minuti jagu vigu - 5. ja 6. punktiga mõlemaga 20 sekundilise teevaliku vea ja 11. ja 13. punktiga sama suured suunavead. Tulemus on nagu on - protokollis on minust eespool ainult tõsised, treenivad sportlased nii, et kurta nagu ei tohiks. Ja ega ma kurdagi tegelikult, sest rada oli väga mõnus, samuti korraldus ja ilm viimase peal - sain ülimalt positiivse orienteerumiselamuse.

Siin tulemused ja SI-ajad.