80 aastat esimesest o-võistlusest

Esmaspäeval korraldas SK Tallinna Kompass esimese Eesti Orienteerumisvõitluse aastapäeva puhul samal rajal päevakuvormis võistluse. Võimalik oli joosta nii tolleaegse (pildil) kui tänapäevastatud kaardiga. Meie valisime viimase. Minule harjumatu mustvalge kaart, tundmatute tingmärkidega:) Aga sain üle ootuste kenasti hakkama. Aeg 00:42 andis keskmise, neljakümnenda tulemuse 89-st nõuetekohaselt raja läbinud võistlejast, 29 naisosavõtja seas siis 7. koht.
Noh eks ole sel aastal juba sealkandis joostud ka - nii teisipäevak kui neljapäevak on korra samal maastikul olnud.

Heiti jooksis toonasest võitjast Julius Tiisfeldtist (00:29:18,8) tublisti kiiremini (00:23:55). Iga osavõtja sai pärast veel mälestusmedaligi kaela:)

Üldsegi mitte nii edukas ei olnud Kaberneeme teisipäevak, kus painasid meeleltult valusalt hammustavad kärbsed ja sääsed. Hoolimata palavusest oli mul joosta suhteliselt kerge. Esimest korda vist läbisime KAM-iga raja nii, et mina silkasin kõige ees ja Kati ning Ave veidi aja pärast järgi. Aga ju neil oli lihtsalt ülekuumenemine. Kiirusest aga pole orienteerumises kasu midagi, kui pea ei jaga. Ja mul eile ei jaganud. Pärast ei jaganud Katil ja Avel ka. Lõpupoole ajasid kärbsed ja sääsed kohe eriti närviliseks ja nii me mitu suurt viga tegimegi.
Veidi paremaks läks alles siis kui peale lõpetamist olime end meres ühe uhtnud.
Kaberneemes tegelikult käisime ka pühapäeval, startides sealt süstadega merele. Pildid retkest Rammu saarele asuvad siin ja Heiti riputab varsti vist ka muljed üles.

[updated by heiti June 22, 2006 at 09:50] korjasin ära maare lisatud kaardi (loodetavasti ta ei pahanda) ja panin üles kolm erinevat varianti: vasakpoolne on kaart aastast 1926, keskmine tänapäeva orienteerumiskaart vanade tingmärkidega ja parempoolne siis tänapäeva orienteerumiskaart samast kohast.

Ja veel ... punktikohad olid muidugi huvitavad - mingi suvaline koht metsas, mõne teede või sihtide risti läheduses. Vaja oli siis jõuda sinna risti ja sealt juba asimuudiga punkti :). Erinevuseks veel sellest esimeset orienteerumisvõistlusest oli see, et kui vanasti olid punktis kohtunikud, kes fikseerisid võistleja läbimise, siis nüüd kasutati tänapäeva orienteerumispunktide tähiseid.

Pirita mets on muidugi olnud orienteerumisvõistlustel juba nii palju kasutusel, et saanud üsna selgeks ja eksida on seal raske, aga sellest hoolimata suutsin punktide otsimisega minutijagu vigu teha. Aga väga vinge on muidugi tolleaegse võitja, Juulius Tiisfeldti saavutus - läbida 4.9 kilomeetrine, kuue kontrollpunktiga rada ajaga 29:19.8 - vana kaardiga ei suutnud seda igatahes keegi, parim oli Rene Ottesson ajaga 30:21. No tõsi, maastik oli ikka väga palju muutunud ja vana kaardiga punktide leidmine paras peamurdmine, aga ikkagi.