Kõrvemaa: huvitav maastik ja põlengusuits

Neljapäevane TON toimus Kõrvemaal. Startisime Rainiga (Lond) kesklinnast veidi peale poolt kuut ja ennäe - hoolimata ummikust Tartu maantee ristis olime kuueks juba ilusti Jüris, kus Heiti meid ootas. Poest kiiruga midagi hamba alla ja Kõrvemaa poole teele. Sõidu ajal rääkis Heiti just meile uudistest kuuldud lugu suurest metsapõlengust kuskil Kuusalu kandis kui Rain ettepoole osutas- näe, mis seal taevas on! Eespool taevas oli tõepoolest kerge vine ja esialgu ei saanud aru, kas tegu pileva või suitsuga, lähemale sõites sai üha selgemaks, et see see metsapõlengu suits ongi, mis tuulega Kõrvemaa poole kandub. Veidi aja pärast oli tuntav ka lõhn ... prr ... mõelda vaid kui palju elusloodust sellise õnnetusega kannatada saab ...

Kõrvemaa matka- suusakeskusesse jõudes olime suitsuvinest juba veidi eemaldunud, Heiti pärast ültes, et kaugematel etappidel oli aga põlengut ninaga selgesti tunda olnud.

Stardis oli, nagu ikka, palju rahvast. Viimasel ajal on orienteerumine kõvasti populaarsust kogunud ning palju rahvast on teisipäevakutelgi, rääkimata neljapäevakutest, kuhu sõida nagu Niguli juurde (mf "Keskea rõõmud"), parkla autosid pilgeni täis. Lunastanud stardis kaardi, saime kohe aru, et tegu on tõeliselt huvitava ja orieneerumis- ning kaardilugemisoskust nõudva rajaga. Rain, kellel iseseisvat orienteerumiskogemust vähe ja ka kompass puudu, valiski seepärast meeste B raja, kui mina kangekaelselt siiski naiste A-d otsustasin joosta ...

Kohe esimese punkti leidmisega läks aega, ei osanud siiski reljeefijooni kaardil õigesti lugeda ja otsisin punkti mäe alt võpsikust kui punkt tegelikult mäe otsas asus. Edasi läks järjest libedamalt - teise punktiga kaldusin küll veidi vasakule ära kuid suutsin enda asukoha kaardil rahuldavalt määrata ja väikese viivitusega sai võetud ka see. Järgnevate punktide leidmine ei tekitanudki erilisi raskusi, vastupidiselt minu kartustele. Kõrvemaa maastik mulle meeldib - väga vaheldusrikas, rabad / sood ja künkad vaheldumisi, sekka ka metsa ning muidugi suusarajad. Liikusin enam-vähem rahuldavas tempos kuni eel-eelviimase punktini. Tont teab mispärast, aga keerasin teelt vales suunas ning sattusin sohu kus põlvini vesi.. kuigi tundus, et mõned olid ka edasi läinud, mina minna ei söandanud ning ekslesin tükk aega edasi-tagasi tee kõrval ringi, otsides punkti. Paraku tulemusteta. Vinnasin siis ennast mäest üles tee peale ja tegin veel ühe õnnetu katse, seekord leidsin punkti küll, kuid sellise, mida minu kaardi peal polnud. Siis loobusin, sest aega oli juba nii palju kulunud (01.33), et finishit hakati vaikselt sulgema ja sain seekord siis kirja katkestamise.

Finshisse jõudes selgus, et ka Heiti ning Rain olid tavapärasest kauem rajal olnud ja polnud jõudnud mind veel õieti ootama hakata. Tagantjärele oli huvitav rada võrrelda ning loodetavasti tehtud vigdest õppida. Rajameistrile igaljuhul viis pluss - maastikust oli maksimaalne välja võetud! Endale hindeks neli miinusega, tegelikult on ju see alles minu kolmas hooaeg orienteerumisrajal, seepärast ei lase ennast heidutada katkestamisest või suhelisest suurest ajakulust. Iga korraga aina tarkust juurde!