Kodukoht

Draamateater mängib Keila-Joa mõisas sellel suvel Priit Pedajase lavastust "Kodukoht". Täna käisime näitemängu nautimas. Hoolimata sellest, et olin veel teisipäevase "Et keegi mind valvaks" muljete mõju all ja suhtusin asja veidi eelarvamuslikult nagu tüüpilise suvelavastusse, peab ütlema, et etendus oli taaskord väga hea. Võib olla esimesed kümme minutit veel kahtlesin, kas ikka suudab mäng mind haarata. See tunne hajus aga hoobilt kui Guido Kangur lavale astus.

Kogenud näitlejad ikka oskavad - mängida rahvale nii nina all ja ometi rolli täielikult ümber kehastuda. Kiidusõnu jagub kõigile osatäitjatele: Jaan Rekkor oma tahumatus headuses, Tõnu Oja - suurepärane osa veidi purjus kooliõpetajast talupojana, juba "Juliast" meelde jäänud Taavi Teplenkov. Ja kõik teised ...

Mõtlen alati sellistel hetkedel oma kunagisele soovile saada näitlejaks. Olin innukas kooliteatri näitleja ja nagu paljudel meist, oli minugi salajaseks unistuseks ikka teha eksamid lavakasse. Aga ei olnud seda julgust, või tegelikult, küllap see polnud ikka päris minule määratud. Täna vaatasin laval just Harriet Toomperet, kellega koos tegime kooli sisseastumiseksameid - õiguse erialale siis. Tema tegi samal ajal edukalt ka katsed lavakasse ja valis selle ... täna järeldasin, et väga õigesti tegi. Mina ei oleks niimoodi rolli sisse elada siiski suutnud. Ilmselt. Kuigi eks erinevaid rollimänge tuleb ette ka minu erialal :)

Aga etendusest endast. Tegu tükiga, mis rääkis 19. sajandi lõpus Iirimal alanud rahutustest inglastest koloniseerijate vastu. Sama teemaga puutusime kaudselt kokku ka teisipäeval Linnateatris ... seega kerge äratundmine. Oma originaalis peaks olema tegemist küll tragöödiasugemetega draamaga, kuid suvelavastusele kohaselt oli see veidi kergemaks tehtud ja kerge huumorinoot läbis kogu tükki. Ent seda väga rafineeritult, nii, et kõike oli parasjagu. Igaljuhul soovitan. Kuigi piletid vist juba lõpuni välja müüdud ...

Lisaks - Keila-Joa mõisas ei olnud ma varem käinudki. Seal ümbruses olen ju küll käinud aga mõisas miskipärast mitte Mõisa ehitamine sai täie hoo 1830-ndatel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski. Eesti Wabariigi aegu kuulus mõis Välisministeeriumile ning Nõukogude ajal nagu ikka, valitses mõisas sõjaväeosa. Samas ei olnud N. Liidu sõjavägi suutnud mõisa ilu ja omapära veel täielikult nurjata ning mõisa neogooti stiilis ehitatud peahoonet oli samuti põnev uudistada. Tänud Mamburile ja Leegile, kes meid piletitega meeles pidasid.