Kõrvemaal ikka lumine

Johani Spa mõnusid nautisime täiel rinnal. Jäime seal pakutuga tõesti rahule, täiesti võrdväärne konkurent seni parimana kogetud GoSpale.

Aga Saaremaal oli üks viga - polnud kriipsugi lund. Hing kripeldas suusatama. Seega tegime täna hommikul kiire ujumise ja hommikusöögi ning kella üheteistkümnese praamiga purjetasime mandrile tagasi.

Kõrvemaale jõudsime poole kolme paiku kui ilm hakkas juba sulale kiskuma. Lund aga oli siiski rajal piisavalt ja sain ka mina oma suusahooaja avatud. Kuna ma ei ole just eriline suusavirtuoos, ei hakanud pikemale rajale ronima ning võtsin hakatuseks ette 5 kilomeetrise ringi.

Esimene ring oli päris naljakas:) Õpin igal aastal uuesti suusatama (kusjuures päris selgeks ei saa hooaja lõpuks ikkagi:P) ja esimesed sammud on seepärast täitsa kohmakad. Tasakaalu ei ole, suusad ei kuula sõna ja sõitmise asemel rohken kakerdan. Vist teisel tõusul kihutas Tarmo Siimsaare mööda ja hõikas tervitusi. Natuke oli piinlik siis, et tuttavad näevad kuidas ma seal suuskadel ukerdan... Aga üles sain. Ja pärast enne igat laskumist seisin ja kõhklesin, enne kui söandasin alla tuhiseda. Lohustuseks aga nägin rajal veel teisigi minu stiilis suusasõitjaid.

Ringi lõpupoole läks juba paremaks, ootasin aga kerge hirmuga seda koledat laskumist, kus eelmistel aastatel teadsin, et on märk "ohtlik laskumine." Korraga sõitsin radamööda allapoole, mõnus hoog,  kerge kurv ja .. taipasin, et see oligi see eelmiste aastate ohtlik laskumine - seekord aga oli sellest koguni mõnus ja üldse mitte hirmus sõita:) Silti polnud, siis polnud ka hirmus:))

Teine ring läks kohe palju libedamalt. Olin suuskadega juba sõbraks saanud ja rada tuli ka meelde. Tore oli sõita. Nii on minulgi esimesed 10 km suuskadel sel aastal kirjas. Heiti muidugi sõitis enam- vähem sama ajaga ära pea poole rohkem ehk 19 kilomeetrise ringi..