hülgeid vaatamas

Laupäeva hommikul keerasime auto nina Saaremaa suunas ja alustasime sõitu. Sihiks Soegnina pank, kus sõber Tiidu sõnade järgi pidi parajasti hülgeid jalaga segada olema. Virtsus kuhtusime teiste loodushuvilistega ja edasi jätkasime juba suure seltskonnaga.

Soegnina pangale jõudes kohtasime küll suurt hulka loodusvaatlejaid, ainsad keda polnud olid aga hülged – ei tea, kas neil oli lõunatund käsil või miskit muud, meie ei näinud igatahes ühtegi. Lisaks olid hülged võtnud endaga kaasa ka mobiililevi ja nii juhtus, et kaotasime ühe ekipaaži päris tükiks ajaks. See-eest leidsime mitmesuguseid muid huvitavaid asju, Maare näiteks leidis täiesti töökorras statiivi, mida Timmo usinasti ka kasutas.

Tiit ei jätnud muidugi jonni ja käsutas meid Katri pangale, kuhu kõik hüget pidavat olema ümber kolinud. Kahjuks ei olnud meil ka Katri panga juures rohkem õnne – hülged ilmselt piilusid kivi tagant ja pidasid peenikest naeru, meile nad endid ei näidanud.

Tagasiteel oli Timmol kinnisidee, et tema peab ka Kotlandil ära käima ja nii me siis suundusimegi sinnapoole … ainus, kes lõpuks Kotlandile ei jõudnud oli Timmo – ilmselt oli tema TomTom-il seiklemisest juba küllalt ja nii juhtis ta Timmo otsejoones ööbimiskohta. Meil selle eest läks Kotlandil käik asja ette – hülgeid küll ei näinud, aga kohtasime jänest, metskitse ja ühte eriti ülbet rebast, kes algul ei tahtnud tee pealt eest ära tulla, siis aga vahtis tee servas meiega pikalt tõtt.

Et käik ikka asja ette läheks, siis vaatasime õhtul Uus-Meremaa hülgeid ning Timmo ja Tiit andsid meile kontserdi viiulil ja lõõtsal. Tõsisemad hülgekütid sel ajal juba magasid …

[siin veel mõned pildid]