kodu poole teel

Nüüdseks oleme juba 24 tundi tagasiteel olnud. Senine marsruut Auckland – Melbourne – Dubai. Kuna Dubais jäi meil kahe lennu vahele pea üheksa tundi, siis sel ajal, kui teised lähevad endile hotellikohti otsima, üritame meie organiseerida endale Dubai linnaekskursiooni.

Pärast 25-minutit eksirännakuid leiame lõpuks lennujaamast väljapääsu. Esimene, Emirates memm, kellega viisa teemadel suhtleme, seletab meile, et viisa saamiseks peab olema hotellibroneering … sõltumata sellest, et me pärastlõunal juba edasi lendame, ehk tegelikult pole meil võimalik linna minna. “Ärge mind süüdistage, selline on seadus” … sellega võtab memm meie väitlemise lõpuks kokku.

Esialgu ei jäta me veel jonni, vaid läheme edasi, järgmise laua juurde. Leti taga olev noormees uurib meie passe ja arvab, et äkki on meil võimalik saada transiitviisa … otse piirivalvurilt … hmm.

Piirivalvur uurib tükk aega meie passe ja soovitab siiski minna tagasi, ühe punases kuues tüübi juurde ja lasta sellel viisa vormistada.

“100 + 4 dollarit peate maksma immigratsiooniametile ja 130 minule transfeeri + hotelli broneeringu + viisa eest”
“kas ilma hotelli broneeringuta ei saa?”
“no võtke seda siis viisateenuse maksuna … ja kõik tuleb maksta sularahas”

Pärast omavahelist arupidamist otsustame, et teenustasu on ebaproportsionaalselt kõrge kuuetunnise linnaekskursiooni eest, sest rohkemaks meil enam aega ei jätku. Transiittsooni tagasi minnes tekib korraks tunne, et nüüd juhtub meiega nii, nagu Tom Hanksiga filmis Terminal ja kaks Krakooslast jäävad nüüd mõneks ajaks Dubai terminali elama :).

Õnneks keegi meilt viisat ei küsi, aga Dubai ilusat siluetti ja 30-kraadist, päikesepaistelist ilma, peame imetlema läbi klaasi.