metsaseenesupp kitsejuustuga

Restoranil Le Chateau on selline tore pakkumine, et Linnateatri külastajad saavad enne etendust restoranis veidi soodsamalt oma nälga vaigistada. Kuna Maare oli meie treeningplaani kirjutanud sisse sakslaste armastusteema uurimise Linnateatris, siis oleks olnud ju inetu seda näljast korisevate kõhtudega teha ja nii sobis meile Le Chateau pakkumine väga hästi.

Kui Maare valis endale eelroaks Maalähedase pasteedi mandlite ja pardimaksaga serveeritud punasibulamarmelaadiga, siis mina valisin, pere eelarve kontrolli all hoidmiseks, eripakkumise teatrikülastajatele - Tarte à la ratatoille ja pokaal La Chasse White Chardonnay-d vaid 55 krooni eest. Lisaks võtsime kahe peale koorese mereannisupi „Bouillabaisse”. Ja kuigi Maare kurtis, et eelmisel korral olevat Bouillabaisse olnud selge ja vähisabadega, siis mina olin ka praeguse variandiga väga rahul.

Veidi halvemini läks teistel, Maare töökaaslastel, kes endile metsaseenesupi kitsejuustuga tellisid – nimelt oli kokk viimatimainitud supi üle soolanud. Ehkki tublimad sõid oma taldrikud kangelaslikult tühjaks, siis ei jätnud me ettekandja küsimusele, “kuidas maitses?”, ausat vastust andmata.

Ja kui ettekandja oli tirinaga, kus ülejäänud supp, kööki kadunud, siis ei läinud palju aega, kui köögis paanika puhkes. Ettekandja tuli jooksujalu vabandama ja seletama, kuidas “parajasti supi keetmise ajal koka tüdruk talle helistas :)” ning kogu personal oli tuntavalt endast väljas, ehkki meie seda küll niiväga traagiliselt ei võtnud.

Ei pea vist lisama, et meile esitatud arvel polnud märkigi sellest, et metsaseene supp oleks soolane olnud – tegelikult polnud sealt üldse võimalik rida metsaseene supi kohta leida.