Salomon Suusamaraton

Minu meelest on kerge liialdus nimetada 32-kilomeetrist ja napilt poolteist tundi kestvat suusasõitu maratoniks, aga see selleks. Igatahes olin eile juba veidi enne kümmet Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses, et ennast enne kümmet, nagu juhend nõudis, kirja saada. Sain kirja ja sain ka uhke numbri – 306, ehk nagu sel aastal juba traditsiooniks, viimasesse stardigruppi.

Erinevalt Tartu Maratonist ei pidanud ma siiski viimasest reast startima, sest tänu kogenud maratonihundi, Randy soovitusele, panin oma suusad-kepid paarkümmend minutit varem oma stardigrupi esiritta ja – oh üllatust – viis minutit enne starti olid need ikka veel samas kohas :). Tegelikult tegin natukene “suli” kah – kui stardigruppe eraldavad lindid paar minutiut enne starti üles tõsteti, siis stardihetkeks olin jõudnud manööverdada ennast juba eelmise stardigrupi keskele, peaaegu Tõnu ja Raivo selja taha.

Start on imevähe ülesmäge ja stardipaugu kõlades ajavad kõik ümberringi suusad harki, et teha möödumine konkurentidele võimalikult keeruliseks. Mis veelgi imelikum – kohe järgneval pisikesel laskumisel, kuhu jälgi pole sisse aetud ning ruumi maa ja ilm, aetakse suusad jälle laiali. Siin tõusen,  sahatajate vahel põigeldes, siiski paarkümmend kohta ettepoole.

Jätkuval, väikeste tõusukeste ja laskumistega, kurvilisel rajal selgub, et täna pole suusk mitte just kõige teravama libisemisega, milles pole ka midagi imelikku. Nimelt ootasin veidi soojemat ilma ja panin hommikul kodus kiiruga alla REX RCF Lilla (+3 ... -5° C) määrde, mis stardihetke temperatuuri (-6° C) ja värsket lund vaadates on ilmselgelt vale valik. Kuna laskumistel kohti võita on raske, siis teen kõvasti tööd tõusudel ja tasastel lõikudel.

Kolmandal kilomeetril jõuab mulle järgi Tarvo Klaasimäe ja võtab korraks sappa. Tõmban ennast heaga rajalt kõrvale, sest Eesti selle aasta parimal suusaorienteerujal on sobilik tunduvalt eespool sõita, kui minul. Kilomeeter hiljem on Tarvo selg minu silmist kadunud.

Umbes seitsmendal kilomeetril saan kätte Randy. Selleks ajaks olen pidevate möödapressimiste tulemusena ennast nii punasesse sõitnud, et haagin ennast ühele kolmesele pundile sappa. Tempo on tegelikult hea ja möödume rajal nii mitmetestki, ilmselt liiga kõrge algtempo võtnud suusatajatest. Pärast väikest tiiru Nelijärve mägedes, tekib meil kuueliikmeline grupp.

Kusagil Jäneda kandis hakkab mulle tunduma, et tempo langeb tasapisi, grupis sõitmine muutub järjest kergemaks. Ilmselt tunneb sama ka ainus suusataja, keda ma sellest pundist tean, Eino Karvak, kes palub ennast mööda lasta, tempot tegema. Väga pikalt Karvak siiski tempot ei tee ja tempo vaibub taas. Üritan ka ise korra ettepoole, tempot tegema minna, aga selgub, et see ei olegi nii kerge – nimelt teevad meie pundi tagumised mehed kõik selleks, et ma mingil juhul ühegi koha võrra ettepoole ei saaks … loobun võitlusest ja tiksun rahulikult grupis.

Viimased üheksa kilomeetrit sõidame samal rajal koos 20-kilomeetri distantsi suusatajatega. See tähendab lisaks omavahelisele nagistamisele veel pidevat manööverdamist aeglasemalt liikuvate suusatajate vahel.

Kolm kilomeetrit enne lõppu vaatan, et kui me sellist lonkimist jätkame, siis ajavad taganttulijad meid varsti alla. Valin sobiva momendi ja “kühveldan” paaristõugetega grupist mööda raja serva mööda. Nüüd selgub, et need kaks tüüpi, keda vaadates oli kogu aeg tunne, et nad enam üldse ei jõua ja kohe-kohe maha jäävad, tulevad ilma mingi probleemita minuga kaasa ja Karvak koos kahe selliga, kes punti kordamööda vedasid, jäävad hoopiski maha.

Järgmisel, veidi pkemal laskumisel libisevad minuga kaasa tulnud tüübid minust muidugi mööda. Jätkame kuni lõpuni nii, et laskumistel tekib mul kaaslastega väike vahe, mille tõusul kohe kinni võtan. Samas, mööda sõitmiseks ei jätku ruumi … ja jõudu kah enam mitte. Kuna finišisirge on kergelt tõusev, siis loodan veel, et äkki õnnestub seal konkurentidele “ära teha”, aga viimasel hetkel märkab üks konkurentidest, kuidas ma kohe neist möödun ja hüppab mulle 50 meetrit enne finišijoont ette – nagu telekas :).

36. koht, ajaga 1:38:22 ja tunne on selline, nagu polekski just võistelnud. Aga emotsioon on võimas ja ilmselt võtan järgmisel aastal veidi rohkem suusamaratone kalendrisse.