Mountain Loghome 48h

Kas ilusat ja vallatut autoga noormeest otsivad lõbusat tütarlast, et läheneval nädalavahetusel midagi meeletut korda saata. Palun algul SMS 51 …

Nelli Teataja

Tuleb tunnistada, et Nelli Teataja variant toimis väga hästi ja neljapäeva õhtul, Lõunakeskusest, kasti Aleksandri ja mõnigate muude, seiklusvõistlusel vajalike asjadega välja astudes, mõtlesime, et mis näo konkurendid küll teeksid, kui meie ettevalmistusi näeksid.

Neljapäeva õhtu mööduski ennast tankides, taktikat paika pannes ja kummimadratseid katsetades, milles kass Garfield meid usinalt aitas. Pika õhtu tulemusena sai paika ka taktika: mõnus peab olema ja nalja peab saama.

Reede hommikul teeme stardipaigas viimased pakkimised ja pearajameister Randy viib läbi võistkondade instrueerimise. Leivo küsimusele, et kas tugevamatel on lootust kõik punktid ära võtta, arvab Randy veidi ebalevalt, et peaks olema. Meile on asi selge – kuna tugevamate hulka ei plaani me kuuluda, siis peaks meile piisama igal etapil kahest kolmandikust punktidest.

Kell 11:00 asuvad 18 võistkonda 48-tunnisele teekonnale.

Etapp 1 – orienteerumine (jooks) “mõeldes suusale”. Saame stardis suusaorienteerumiskaardi, kus kuus punkti ilusa, loogilise ringina. Alustame ringi päripäeva, kus punktid tihedamalt … ja hästi teeme. Veerandtunnise jooksmise järel oleme suutnud Anniki pulsi punasesse ajada ning vähendame veidi tempot. Neljandas punktis saame aru, et oleme suutelised küll kõik punktid läbima, aga see tähendab väga nappi kontrollaja sees vahetusalasse jõudmist. Tuletame meelde oma taktikat ja keerame otse vahetusala poole.

Etapp 2 – ratas. Vahetusalast stardime esimestena, enne kui teised võistkonnad on jooksult saabunud. Planeerime võtta üheksast punktist seitse, mis täidaks meie 2/3 eesmärki, aga tempo on hea ja aega piisavalt, ning ületame veidi plaani, jättes sellel etapil võtmata vaid ühe punkti.

Vahetusalasse V1 jõuame taas esimestena ja asume sooritama esimest lisaülesannet: Etapp 3 – uuri ümbrust. Karjäärist tuleb leida kolm sinna peidetud punkti. Esimesed kaks punkti leiame lihtsalt, kolmas, puu võtab veidi aega. Superpunktileidjat, Tanelit, küll seekord meiega pole, aga õnneks selgub, et ka Annikil on samasugused varjatud võimed. Jooksule lahkume napilt enne seda, kui järgmised võistkonnad saabuvad.

Etapp 4 – jalgsi. Planeerime võtta seitsmest punktist viis. Teises punktis selgub, et kõigil meil on joogikotid tilgatumad ja päike kõrvetab halastamatult. Leiame ühe mahajäetud talu juurest kaevu ja hindame selle sogase vee väikeste mööndustega joodavaks. Täidame ka joogikotid ja jätkame teekonda. KP55 juures selgub, et kaardil kujutatu ja tegelik situatsioon ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku – kui kaardi järgi saab punkti mööda lagedaid, siis tegelikkuses on samas kohas juba mets. Ühistel jõududel võtame punkti õnneks ilma suuremate vigadeta.

Tuletame jälle meelde oma taktikat ja võtame etappi mõnuga – ehitame sildu üle kraavide (ühe lausa käsipuuga), pildistame nastikuid ja tšillime niisama :). Vaatame, et aega on juba omajagu kulunud ning otsustame jätta ühe punkti veel võtmata, mis hiljem selgub, on väga õige otsus.

Etapp 5 – ratas. Siin on selge, et kuut punkti ei ole keegi suuteline võtma. Planeerime algul kolme punkti, aga täpsemal vaatamisel selgub, et üsna väikese lisakaarega saame ka viis punkti kätte. Kusagil poolel rajal on jälle kõik veeanumad tilgatumad ja nii keerame sisse teel asuvasse tallu. Talus selgub, et me pole siin ainukesed – vett on käinud küsimas tugevalt üle poolte võistkondade. Külalislahke perenaine võiks vist jäädagi oma siinkandi parimas veest rääkima, aga meie kiirustame siiski edasi.

Viimase rattapunkti juurde jõudes on tee ääres korralik rattaparkla, punkti on otsimas oma kümmekond võistkonda. See on kindel ohumärk, et punkt pole kerge. Õnneks kohtume Salomoniga ja Karli pole kade, ning annab meile vihje, kust punkti leida. Punktist tagasi jalutades uurib keegi, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks vahetusalasse. Meie lööme käega, et aega ju küll. Tiit kraamib siiski reisikirja välja ja selgub …  et meil on viimase 2.5 KILOMEETRI LÄBIMISEKS JÄÄNUD AEGA 10 MINUTIT ja seda LIIVATEEDEL! Teeme selle võistluse kõige kiirema rattaotsa ja jõuame vahetusalasse 3 minutit enne selle sulgemist. Ei pea vist lisama, et pärast seda kontrollib Tiit meie ajagraafikut igal etapil vähemalt kolm korda üle :).

Vahetusalas selgub, et teised võistkonnad pole keegi sellel etapil üle kolme punkti võtnud, ehk eelmise jooksuetapi punktid osutusid väga kalliteks.

Etapp 6 – jalgsi. Jätkame oma 2/3 stiilis ja võtame kuuest punktist neli. Selle etapi kõige meeldejäävam osa on pikk etapp mööda sood, keset õitsvat sookailu. Enamuse etapist kõnnime, Anniki võtab kaardi enda kätte, väga mõnus on mõte vahepeal pingsast kaardilugemisest eemal hoida. Selgub et nii Annikil kui Tiidul on jalgadele tekkinud esimesed villid.

Etapp 7 – ratas. Otsustame võtta kahest võimalikust ühe punkti ja veeta võistluskeskuses rohkem aega. Asfaldil on mõnus sõita ja tempo kõrge. Ainus, mis mind häirib veidi on see, et tee ei keera päris sinna, kuhu vaja. 1.5 kilomeetrit hiljem jõuab minu teadvusesse, et SÕIDAME VALES SUUNAS! Olen kaardi tagurpidi ette keeranud ja juhatan meid punktist eemale. Keerame rattad õigesse suunda kümme minutit pärast etapile siirdumist oleme jälle selle alguses. Kell 22:25, kaks ja pool tundi enne kontrollaja lõppu oleme võistluskeskuses.

Oo kui hea on pärast pikka päeva imemaitsvat pastat ja pirukaid süüa. Tiit tundub olevat veidi väsinud, sest kuidas muidu seletada tema küsimust, kas avame kamba peale ühe õlle. Loomulikult avame ühe õlle … ja mitte kamba peale. Tiit üritab algul magada, aga loobub lootusetust katsest ja tuleb meie sekka. Kuna ülejärgmine, kanuuetapp avatakse alles kell neli ja järgmisel etapil on valida, kas kolm punkti ja 15 km või 5 punkti ja 25 km, siis aega meil on.

Etapp 8 – jalgsi. Planeerime startida pool kaks, aga kolmveerand üks on Annikil ja Tiidul jalad plaasterdatud, ning kõigil juba seljakotid seljas. Mis siis ikka, hakkame vaikselt minema. Teises punktis kohtume korraks Twisteri ja Salomoniga, aga rohkem me neid ei näe. Kell kolm on juba piisavalt valge, et võib kustutada lambid. Vahetusalasse jõuame pool tundi enne kanuuetapi avanemist.

Etapp 9 – kanuu (suured seinad). Kanuu on mõnus, Võhandu jõgi on siin osas suhteliselt kiire vooluga ja paljud kohad veel Võhandu Maratoni ajast tuttavad. Anniki on küll algul natukene endast väljas, sest tavaliselt pidavat tema tüürima ja on nüüd harjumatus olukorras, kus peab teistest sõltuma, aga harjub sellega varsti. Kahjuks on tammikohtadelt kadunud juhendavad rohelised nooled ja nii jätame Süvahavva tammist alla sõitmata, ning kanname kanuu ringi. Vahetusalasse jõudes saame taas 20 minutit oodata, enne, kui järgmine etapp avatakse.

Etapp 10 – orienteerumisbingo + lisaülesanne. Hoolimata Anniki nurinast, kes kah heameelega mõne köieülesande teeks, jagame tugevama õigusega need Tiiduga omavahel. Mina ronin ühe haaratsiga jõest sillale ja laskun siis uuesti kanuusse, ning Tiit näitab oma osavust kahe slingiga kase otsa ronimises.

O-bingos läbime küll kõik punktid, aga selgub, et ühes punktis olen hooletu ja kontrollin kivihunnikut, mis peaaegu punktirõnga keskel on, aga tegelikult asub punkt paarkümmend meetrit kõrval, ninal.

Etapp 11 – kanuu. Alustame koos Urmoga, kes oma kajakiga meil varsti silmist kaob. Pärast seda, kui olen püüdnud meid esimese kahe kilomeetri jooksul kaarti lugeda, saan aru, et olen etapi lugemist alustanud tagantpoolt ettepoole ja asi läheb kohe paika. Umbes 5.5 kilomeetrit stardist, Pääsna küla juures, “lõikame maha” ühe poolekilomeetrise jõekääru ja oleme taas Urmo kandadel. Kanuu liigub kergelt, ajame alla Ekstreem Adventure Team-i ja mõnda aega hiljem on nad meil tagant juba kadunud. Vahetusalas V5 oleme traditsiooniliselt esimestena.

Etapp 12 – orienteerumine “ajas tagasi” + lisaülesanne. Lisaülesandena tuleb puudutada punkti, mis asub silla all. Anniki saab teha karastava supluse, kui me teda köiega jõest punkti tõmbame. Pärast seda lubatakse meid jälle orienteeruma. Saame orienteerumiskaardi, mis pärineb aastast 1987. Algul tundub asi küll keeruline, aga pärast esimest punkti osutub kaart üllatavalt täpseks ja edasi on juba lihtne.

Etapp 13 – kanuu veelkord paadis. Sellel etapil piirdume kolme punktiga, sest on selge, et rulluisu järel tulevaks jooksuetapiks tuleb jätta meil maksimaalselt aega. Et mitte vastuvoolu sõuda, jätame kanuu kaldale ja käime ühes punktis jalgsi. Tagantjärele liikumiskiiruseid vaadates tundub et see ei olnud just kõige parem valik.

Etapp 14 – jalgsi ja rulluiskudega. Taas vahetusalas V5. Pearajameister Randy lubab rulluisud panna jalga juba vahetusalas, ehkki arvab, et karedal asfaltil on võimatu sõita. Siiski on rulluisu kiirus (12 … 15 km/h) oluliselt kiirem, kui oleks olnud joostes. Võib küll julgelt öelda, et see on meie jaoks selle võistluse kõige mõnusam ja kergem etapp. Rulluisuetapi lõpus teeme Räpinas poepeatuse ja täidame ka joogikotid Värskaga.

Etapp 15 – jalgsi. Pärast pikemat kanuutamist ja rulluisutamist on jalad jälle värsked. Sellegipoolest võtame algul rahulikult, kuni Anniki ja Tiit oma villid pehmeks käivad. Ja kuigi saaks ka neli punkti võtta suhteliselt väikese vaevaga, otsustame siiski kahe punktiga otsetee kasuks. Mida enam kilomeetreid kulunud, seda värskemaks meie samm muutub, tegemist on ju viimase pikema jalgsietapiga. Etapi lõpuosas on samm juba nii värske, et Anniki innustusel viimased kilomeetrid lausa jookseme.

Jalgsietapp lõpeb taas võistluskeskuses, võistluse lõpuni on jäänud vaid tühised 13 tundi, millest enamus jalgrattaga. Kohtunike kinnitusel kaotame parimatele vaid marginaalselt, mis tekitab eufooriat. Sööme, vahetame jalanõud ja sokid, Anniki ja Tiidu jalad saavad uue kihi plaastrit. Kuna ilm tundub soe, siis jätkame sama riietusega. 50 minutit hiljem oleme taas reipalt teel.

Etapp 16 – ratas. Esimese punktina võtame juba päevasest jalgsietapist tuttava kopratammi, kus nüüd juba korralik rada ette tallatud. Otsustame taas kord kasutada oma 2/3 taktikat ja nii jätame teise punkti vahele, ning liigume otse kolmandasse. Teel kolmandast punktist vahetusalasse minnes jookseb mul ühel hetkel juhe kokku ja jään mõttelagedalt kaarti põrnitsema. Kaaslastel piisab aga vaid pilk kaardile visata ja juba olemegi õigel teel ja mõnda aega hiljem ka vahetusalas – esimestena loomulikult :).

Etapp 17 – jalgsi. Viie punktiga jalgsietappi võtame hästi rahulikult ja käime ära ainult kõige lähemas punktis. Tagantjärgi võib öelda, et see saigi meile vist saatuslikuks – nii aeglaselt liikudes ja vahetusalas järgmise etapi avanemist oodates jahtus keha maha ja järgneval rattaetapil enam üles ei soojenenud. Aga sel hetkel me sellest aru veel ei saa ja jätkame rattaetapiga. Meeleolu on kõrge, sest jalgsietapid on peaaegu läbi ja jäänud vaid kaks rattaetappi.

Etapp 18 – ratas. Rattaetapi esimesse punkti jõudes on kõigil külm. Tiidul on kotis koorikjopp, mille ta endale selga paneb, meie Annikiga otsime seljakotist välja ellujäämiskiled ja paneme need oma õhukeste kilejoppide alla. Plaanime võtta järgi jäänud kahest punktist ühe.

Jube uni piinab ja pean tegema metsikuid pingutusi, et kaardis püsida, aga tundub et Tiidul, kes liigub nagu zombi, on veel raskem :). Kell on veidi üle poole kolme, kui saame aru, et järgmine lisaülesanne, kuhu meil on sõita mingi pool tunnikest, avatakse alles kell pool viis. Keerame uuesti teise punkti poole …

… Ja siis, mingil hetkel saabuki see hetk, kus tekib tunne, et enam keha soojaks ei saa. Tiit rebib oma ellujäämiskile tükkideks ja laob need siis jopi alla kehale, aga eriti see ei aita. Võime ju ratastega need kaks punkti läbi sõita, aga siis peame vahetusalas vähemalt tunni ootama ja lisaks midagi enam selga panna ei ole. Võistkonna koosolek lõpeb otsusega, mille järel helistame Maare meile Veriorale vastu. Tõstame rattad auto katusele ja sõidame võistluskeskusesse.

Öine saun ja kukun magama, et umbes viie tunni pärast virgena ärgata. Hinges on kerge kripeldus, kui vaatame kuidas võistkonnad ükshaaval võistluskeskusesse saabuvad ja siis ujumis- ning seejärel viimasele jooksuetapile lähevad. Külm on ju kõigest emotsioon … ja meie lasime endid ühest emotsioonist niimoodi heidutada.

Aga kripeldustest hoolimata oli nädalavahetus ülilahe, ning meie täitsime oma eesmärgi pea täielikult – lõbu ja nalja jätkus kogu nädalavahetuseks. Selliste kaaslastega olen valmis igal hetkel luurele minema.