XT-seiklus Mammastes ja muud
Alustama peaks vist sellest, et eelmisel õhtul sai veidi oma taluvuspiiri ületatud ja seepärast pole tunne mitte just kõige värskem. Tiit, kellega ühise võistkonna moodustasime, arvas muidugi, et ma talle Võhandu kajakimaratoni eest tagasi tahan teha.
Starhetkel saab iga võistkond lisaks kahele kaardile veel ka paberilehe, millel lisaülesanne – arvutada kokku maksimaalne võimalik punktisumma, maastikul olevate punktide arv ja jooksu- ning rattaetapil kattuvate punktide arv. Alustame koos Tiiduga lisaülesande lahendamisest.
Üsna pea saab selgeks, et eriti terava mõistusega ma täna just ei hiilga – Tiit võtab jooksukaardi ja mina rattakaardi (või oli see vaastupidi), et liita kokku maksimaalne punktisumma. Minul saavad kiirelt punktid kokku loetud, aga kui Tiit enda punktid kah loetud saab, siis selgub, et tema on arvutanud punktide väärtuste summa, mina lihtsalt punktid kokku lugenud. Jätan keerulised liitmistehted Tiidule ja loen selle asemel kokku kattuvate punktide arvu ja asun seejärel radu planeerima. Kui Tiit kattuvate punktideni jõuab, siis selgub, et olen pool legendi, kaardi alaservast, märkamata jätnud ja Tiit saab ka kattuvad punktid uuesti leida.
Kümme minutit pärast stardipauku on Tiidul kõik vastused käes, meil juba kolm punkti olemas, ning siirdume jooksuetapile. Punktid 22 – 41 – 31 tulevad kätte, nagu lennates ja kolmandas punktis oleme kõik meis varem samale variandile läinud võistkonnad alla ajanud. Teel punkti 30 leiame soos herilasepesa, kus mina paar tervistavat torget saan. 40 – 20 – 57 – 32 läbime veatult ja elektriposti juures oleme kõik jälitajad kandadelt maha raputanud.
Esimese väiksema vea teeme punktiga 36, kus on üks kaardil kajastamata lisaorvand. Tänu sellele saavad Team Vaude Reigo-Riho meid uuesti kätte. Kuna aega on kulunud üllatavalt vähe, siis teeme oma esialgses plaanis muudatuse ja suundume Saesaare veehoidla kallastele täiendavale ringile, läbides punktid 23 – 55 – 47 – 52 – 46 – 58 – 54. Päeva parimaks etapiks saab kindlasti 37 – 46, ujumine üle Saesaare veehoidla, mis on ülimõnus.
Viimase väikese kaarega läbime punktid 42 – 39 – 33 – 43 – 56 – 21. Siin suudame teha lausa kaks viga – alustuseks vean meid punkti 42 võtmiseks valele ninale, aga Tiit, kes on täna oma ülikõrget PT-d juba mitmel korral demonstreerinud, saab sellest pea kohe aru. Väike viga tuleb ka kohe järgmise punktiga, 39, mida üritame algul võtta reljeefi järgi ja teeme tänu sellele lisakaare. Alles jooksuetapi lõpus saan aru, et ka rajaplaneeringul pole ma punktide väärtusi arvesse võtnud – pole tõesti minu päev.
Vahetusalasse jõudes peame selle tagant, metsast leidma enda võistkonna numbriga lipiku. Mina alustan paremast ja Tiit vasakust servast, ning kui oleme kõik lipikud üle kontrollinud, siis selgub kurb tõsiasi, et õige numbriga lipikut me ei leidnud. Kontrollime lipikud uuesti üle, seekord mina Tiidu ja Tiit minu omad, ning selgub et kõige esimene lipik, meie numbriga, oli nii lähedal, et jäi mul algul märkamata.
Vahetame jooksujalanõud rattakingade vastu ja alustame rattaetappi punktidega 56 – 43 – 33 – 23 – 55. Tiit paneb juba esimestest meetritest sellise tempo peale, et mina ainult ägisen taga. Teen üliinimlikke pingutusi, et Tiidu selga mitte püüdmatult eest ära lasta ja kahetsen, et me täna kajakis ei ole, kus Tiit mul nii lihtsalt eest ära sõita ei saaks.
Jätkame ringiga ümber veehoidla, 58 – 46 – 48 – 52 – 47. Kuna aega jääb ilmselgelt kõvasti üle, siis teeme jälle plaanidesse muudatuse ja võtame plaani ka punkti 59, samas jätame minemata punkti 53, mis sealsamas lähedal. Raja lõpuosa, ehk punktid 38 – 39 – 32 – 24 – 20 – 49 – 41 – 22 – 30 on minule tõsine kannatamine. Mammaste suusaradadel, kus Tiit nagu põrguline, nõlvadest üles-alla kihutab, hakkab minul juba silme eest hämaraks kiskuma. Tiit innustab mind külma õllega, mis autos külmakotis ootamas ja nii me finišisse jõuamegi, pea pool tundi enne kontrollaja lõppu.
Tulemuste selgudes ilmneb, et kaotame esikohale vaid nelja punktiga … veidi on kahju, et kergekäeliselt viiest punktist loobusime.
Pärast võistlust, kui enamus sportlastest kodu poole suundub, leiduvad mõned kultuurihuvilised, kes hoopis Varbusele sõidavad. Nimelt etendub endises Varbuse hobupostijaamas, nüüdses Eesti Maanteemuuseumis, John Patricki komöödia Augustikuu teemaja.
Roman Baskini poolt suurepäraselt lavatsatud etendus, kus eestlastelegi äratundmist nõukogude aegse poliitikaga. Ja Marko Matvere peaosas oma tuntud headuses.
NB: Fotod Heigo erakogust.
1 comment:
ära nüüd liialda ... samas peab tunnistama, et ei mäleta eriti palju neid hetki, kus külm Sass v Krusovice oluliselt paremini oleks mekkinud kui sealt Sinu külmakotist võttes ... kõik on suhteline, eksole? jäime poodiumilt välja, aga esimestena külmkapi juures?
Post a Comment