iga algus on raske

Esimene päev kohalikus tehases pole just paljulubav, isegi Venemaa lollused kahvatuvad siinsete kõrval. Üks näide:

Kolm musta meest ja Volvo tõstuk on kogu päeva vaeva näinud, et tühjendada konteiner, tõstes  sealt välja kokku neli, mitte just suurt euroalust asjadega. Imre on selle aja jooksul meestele mitmeid kordi seletanud, et teeme konteineri tühjaks ja viime siis teise kohta. Veidi enne tööpäeva lõppu on konteiner lõpuks tühi. Läheme ja näitame mustadele meestele kätte koha, kuhu konteiner tuleb lohistada. Minu jaoks on sellega tööpäev läbi ja sean end juba autosse istuma, kui Imre, kogenud Aafrika spetsialistina, küsib üle:
- kas nüüd teate ikka, millise konteineri te siia lohistate?
- “no sir”, kõlab vastus …
Ei tasu vist lisada, et konteineri lohistamisel suutsid mustad mehed lõhkuda paar troppi ja peaaegu ko Volvo tõstuki.

Esimese tööpäeva järel on tunne, et planeeritud pooleteistkuune paigaldus venib siin ilmselt paariaastaseks.

Juba esimesel õhtul hoiatab Imre, et kuna vett on vähe ja hüdroelektrijaama võimsusest jääb puudu, siis lülitatakse tarbijaid piirkondade kaupa erinevatel õhtutel välja. Selleks tarbeks on Tansaania elektrimonopolist Danesco saatnud graafiku, mille kohaselt peaks Sao Hilli järg olema neljapäeval. Tegelikkuses pole elektrit juba ei teisipäeval, ega ka kolmapäeval. Kuna kell seitse on kottpime, siis pole muud teha, kui kohalikus külakõrtsis küünlavalgel õlut juua.

Teise tööpäeva õhtul toimub meie majas pidulik õhtusöök, kus kohal kontserni erinevate osakondade (firmade) juhid, kokku 16 inimest. Esindatud on 9 erinevat riiki-rahvust, nende hulgas ka üks tansaanlane, kelle ametinimetuseks on saeveski personalijuht.

Vaikselt hakkan aru saama, mida pidas silmas Imre, kui juba esimesel päeval ütles: “Valge mees ei suuda Aafrikat muuta, hoopis Aafrika muudab valget meest”.