üllatused

Algus Tanzanias on olnud paljulubav – juba öösel saabudes jõudsime ära vaadata Africa suurima kasiino, New Africa (vähemalt nii väitis meile hotelliteenia). Hommikul alustasime oma kuuesaja kilomeetrist teed üles platoole.

Esimeseks üllatuseks oli tee Aafrika mõistes ülihea kvaliteet. Liiklus see-eest erilisi üllatusi ei pakkunud – jalakäiaid, jalgrattureid ja mootorrattureid siin liiklejateks ei peeta ja auto lähenedes põgenesid eelpoolnimetatud tavaliselt kiiresti teelt.

Muu hulgas viis kiirtee meid läbi ka Mikumi rahvuspargist. Kuna aeg oli veidi pärast keskpäeva ja sõitsime siiski mööda suurt magistraali, siis erilisi lootusi loomi näha, me ei hellitanud, aga … siinkohal Aafrika üllatas.

Esimest looma poleks me ise tähele osanud panna, kui autojuht poleks talle tähelepanu juhtinud, tundus tavalise puuna. Aga ei – oli hoopis kaelkirjak, kes puu otsast lehti nosis. Tusaseks tegi ainult see, et autojuht ei viitsinud isegi jalga gaasipedaalilt tõsta,  vaid kihutas kaelkirjakust sajaga mööda.

Kilomeeter hiljem jooksis meile mööda teed vastu pärdik … või mis nüüd nii pärdik, ponist suurem ahv oli. Ja siis hakkas paraad pihta – kolm elevanti, neist üks poeg, impalad, siis terve punt madratsitriipudega sebrasid, veel üks kaelkirjak, mõned pühvlid, siis kaks tüüpi puu all, kes tundusid tüügassea lähisugulased olevat, veel ahve ja lõpetuseks terve kari impalasid. Minu vaimustushüüete peale sai autojuht aru, et loomade läheduses tuleks hoog maha võtta ja nii sain paarile loomale isegi autoaknast fotoaparaadiga pihta.

Vahepeal tegi tiiru ümber auto ka üks neoonoranž lind ja siis teine, neoonsinine, aga kuna sõber Otti autos polnud, siis jäid linnud “panemata”. Autojuhi jaoks üllatusena nägime teel ainult kahte avarii teinud veoautot, üks oli sirgel teel külili ja teine 20 meetrit teest eemal, põõsastes – tavaline “taks” pidavat olema kolm autot.