Steiku Haoss

Vahel kohe juhtub ... täna Leedust kodu poole sõites hakkas umbes viiskümmend kilomeetrit enne Leedu-Läti piiri miski auto kapoti all häält tegema. Kontrollimisel ei suutnud ma kedagi kapoti alt leida ja sõitsin vaikselt edasi, endal süda värisemas, et kaua mul niimoodi sõita lubatakse. Ega väga kaua lastudki, kusagil sada kilomeetrit hiljem lõi kapoti alla sellise kolina, et hirmus. Lisaks hakkas armatuur mulle kõiksugu tulesid vilgutama. Pidasin auto teeservas kinni ja helistasin ühele Läti sõbrale ning juba tund (või oli äkki poolteist) hiljem oli sõber kohal. Veel pool tundi hiljem ka treiler. Auto treilerile aetud, sõidutati mind Riiga.

Nüüd istungi kohas, kus lubatakse linna parimat steiki, joon õlut ja teen aega parajaks ... kell pool kaks peaks väljuma buss Tallinna suunas.

Ja järgmine kord võtan kaasa mobiiltelefoni klaviatuuri, nii on päris tüütu kirjutada.

teetööd

Leedus on teetööde valgusfoorid reguleeritud nagu jumal juhatab - kui kogu punase tsükli seisin ja ükski auto ei liikunud, siis rohelise tule ajal said kaks suunda ilusasti kitsa, üherealise tee keskel kokku.

infoühiskond

Käisin täna teisel katsel Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, et saada kätte oma uus pass. Kui reedel olin ise rumal, et ei kontrollinud klienditeeninduse lahtiolekuaegu, siis täna …

… täna olin ilmselt jälle ise rumal, et ei tabanud enne ette helistada ja kontrollida, kas klienditeeninduses internetiühendus ikka töötab. Aga kui paljudele see ikka pähe tuleks. Järjekord läks igatahes päris kiirelt, enamusele soovitati minna lähedalasuvasse Vilmsi teenindusse. Kui minu järjekord kätte jõudis, siis soovitati minulgi minna Vilmsi teenindusse, sest sõrmejälgi ei olevat võimalik uues passis üle kontrollida. Kui küsisin, kas minu uus pass mind seal ikka ootab, kui ma selle siia olen tellinud, siis selgus et mitte.

Ei hakanud testima, et mitu ringi marsruudil järjekorrapileti automaat – klienditeenindaja ma suudan läbida enne, kui ahvid interneti tagasi toovad ja otsustasin proovida õnne mõnel järgmisel korral.

oo sport …

… isegi reede õhtul ei saa rahus veini juua.

Baltic Princess

Laupäeval vastu pühapäeva viis JP meid taaskord laevale Baltic Princess, kus nägime ära Dance Factory uue kava. Oli lahe ja seda isegi hoolimata suhteliselt purjus publikust :).

mehed võtavad viina

Eile sünnipäevale minnes oli sünnipäevalapse jaoks kaasas kingituseks kepphobune …

… metsa vahel kõndides galopeerisin mina piki teed, hobune jalgevahel, Maare tuli poolkõndides-pooljoostes veidi tagapool. Laulsime, mitte just vaiksel häälel “… kui näeb et kuskil jookseb tee, siis kohe kappab pöörane …”. Ei tea, mida tagant lähenev jalgrattur arvas … millegipärast hoidis ta ühe käega kõhust kinni.

sügis

Sügis tuleb oma raudse järjekindlusega, märke sellest pole vaja kaugelt otsida: Eelmise nädalavahetusega sai läbi Xdream hooaeg. Sel neljapäeval toimus selle aasta viimane orienteerumisneljapäevak. Kolmapäeva õhtul, kui grillisime aias, üritasid papptaldrikud igal võimalikul juhul (tuule kaasabil) laualt lendu tõusta ja muru peale kolmnurka võtta.

Nagu ka eelmisel sügisel, tellisime jälle hulga reisiraamatuid … jälle otse Lonely Planetist, 860 krooniga sai neli raamatut, mis nelja päevaga kohale tulid. Samad raamatud Eestist ostes oleksid läinud pea poole kallimaks. Nüüd hakkame plaani pidama.

uus spordiala

Eile tegin tutvust ühe minu jaoks uue spordialaga. Pärast esimest kolme ebaõnnestunud katset ja liitrit allaneelatud vett sain laua libisema :). Kahju, et suvi saab kohe läbi – tahaks veel mõned sõidud teha.

Xdream: Tabasalu sprint

Vähemalt selles osas sai eesmärk täidetud, et inglid seljatatud … kuid etapi üldvõidust jäi veidikene puudu, ehkki suutsime kaks kolmandikku rajast liiderdada. Aga kõigest järjekorras …

Vahetult pärast starti tekitab parasjagu segadust Tõnis Erm, kes üritab raja tähistusest hoolimata suunata võistlejaid vaid temale teada olevale takistusrajale. Tulemuseks täielik kaos, mis aga ei takista rulluisuetapi algusesse esimestena jõudmast ikkagi võistluse eeldatavaid favoriite.

Meie saame uisud jalga ja uisuetapile ISC, Kiirrongi, Nike ACG ja Areal Team järel, aga Viff veab rongi üsna kiirelt kokku ja läheb enne Murastet lausa liidriks – meeste ette tuult lõikama. Esimesse kontrollpunkti, mis on ka esimese lisaülesande alguseks saabume siis kolm võistkonda koos – Kiirrong, ISC ja meie.

Saame pihku paberilehe, kus peal Eesti maakondade kontuurid ja ülesandeks iga kontuuri taha õige nimi kirjutada. Vanadele E.O.Map kaardimeistritele on see lapsemäng, Ott teeb enda jaoks ülesande veidi huvitavamaks ja katsub iga kontuuri juures meenutada, et mis aastal E.O.Map selle maakonna kaardi välja lasi. Suures tuhinas ajame aga segi Rapla- ja Jõgevamaa, ning saame kohtunikult lakoonilise vastuse “valesti”, koos uue, täitmata ülesandega. Parandame kiirelt eksimuse, kirjutame oma kirjatöö puhtale paberile ning alustame teist uisuetappi.

Tagasiteel on kerge vastutuul ja ohtralt uisutajaid, ehk suurem osa A-raja võistlejaid. Viff murrab ees tuult, Ott lahendab järgmiste etappide kaardiülesandeid, mina kruiisin niisama. Tabasalu kiriku juures vahetame rulluisud jooksususside vastu ja suundume jalgsi- ehk coastaleering-etapile. Tundub, et vahe järgnevatega on päris suur – sel ajal, kui meie varustust vahetame järgmisi võistkondi vahetusalasse ei jõua.

Jooksuetapp toimub seekord suuremas osas merel, nii on meil hea ülevaade, kuidas jälitajate parv kusagil kaugel taga mustab, nagu kurjad herilased :). Jooksuetapi eelviimase punktiga teeme pisikese vea, kui vale rada mööda jooksma hakkame.

Rattaetappi teise punkti läheme loomulikult paremalt ringi. Jätame jalgrattad teele ja punkti poole joostes valmistume just mudasupluseks kraavis, kui selgub, et keegi hea inimene on kraavi peale silla ehitanud :). Kahjuks astun tagasiteel sillast mööda ja väänan oma vastparanenud jala hüppeliigest nii, et ragin taga. Oti ja Viffi nõudmisel vajutan jala jahedasse mutta, silme ees on must.

Komberdan-hüplen kuidagi jalgrattani ja püüan siis Otil-Viffil järel püsida, süda on paha, kõik jõud on kehast kadunud, kaasa arvatud tahtejõud. Õnneks läheb paari kilomeetri pärast enesetunne paremaks. Etapp 13 – 14 on kah lihtne, nagu Ott ütleb “sõidame rada mööda Kandle maja taha, sealt läheb rada teeni”. Põhimõtteliselt nii teemegi, aga järgmisel teel keerame valesse suunda ja minutiline lisakaar nullib hästi lahendatud etapi.

Esimese rattaralli läheme kaardi järgi ja mööda asfalti ringi, ning kaotame sellega paar minutit.

Kanuus ei suuda me midagi eriti kavalat välja mõelda ning kasutame vana ja äraproovitud varianti, punktide läbimist kanuuga. Tõsi, esimesse punkti küll Viff jookseb ja meie sõuame, aga edaspidi oleme kolmekesi kanuus. Sel ajal kui Ott ja Viff võtavad punkte 19 – 20, uurin mina teise rattaralli legendi. Leian kaardilt ja legendilt koha, kus rattaralli läheb üle Harku tee ja legendist ka punkti asukoha. Teel kanuu viimasesse punkti mööduvad meist ISC ja Vaude, samuti Nike ACG.

Vahetusalas laseme endist mööda ka Vaude Adventure, keda me küll ei lootnud enam kohata :) ja sõidame siis ise mööda asfalti Harkujärve asula poole. Vahetult enne Harkujärve teele keeramist märkab Oti vilunud silm Harku karjääri kõige kõrgema mäe otsas liikumist. Kuna punkti legend on tipp, siis enam pole peaaegu kahtlust, kus rattaralli punkt on. Igaks juhuks küsime veel Cruelladelt, et mis punkti nad lähevad ja saame kinnitust, et neil on sama punkt.

Punktist tagasi rataste juurde jõudes, jõuab kohale peagrupp, eesotsas ISC ja Vaudega, ning on üsna üllatunud nägudega, kui meid jälle ees näevad. Lahendame ka järgneva rattaralli kaardi abil.

Pärast lühikest kivikandmist stardime jooksuetapile juba Vaude ja ISC järel, Nike ACG kuklasse hingamas. Teel teise jooksupunkti (KP 26) lisab Vaude tempot ja kaob eest, ISC-l pole millegipärast kiiret. Teel punkti KP 28 vaidleme Erikuga, et kas keeluala ulatub täiesti mülka servani ning etapp tuleks vasakult ringi minna või mitte. Otsustame, et keeluala ja mülka vahelt tohib siiski minna.

Punktist KP 28 jookseme kohe 30-ndasse punkti aga kohtuniku kurjustamise järel taipame kaarti tähelepanelikumalt vaadata ja käia tunnelis punkti märkimas – väga lahe punktikoht leitud, kus kahesajameetrise tunneli järel jõuame otse 30-nda punkti juures jälle valguse kätte. Tunnel oma iga paarikümne meetri järel põrandas oleva auguga on igatahes põnev, huvitav et Tarmak pole siin veel ühtegi tunneli-O võistlust korraldanud.

Mina saan nüüd ühe haaratsiga Astangu pangast üles ronida, Ott ja Viff peavad tegema sama kõrval ilma haaratsi ja julgestuseta :). ISC teeb vahetusalas kiirelt ja saab meil eest minema, Nike jääb veidike maha. Võtame ühe kaevu põhjast punkti ja suundume jälle ortofotoga Harku karjääri vallutama.

Järgnevad etapid on vist ühed seikluslikeimad Eesti Xdreami ajaloos. Alustuseks pikalt mööda tuldud teed ja siis keerame võsa ja pilliroo vahele, et jõuda saarel asuvasse punkti. Punkt paistab otse ees, aga kuna vesi läheb sügavaks, siis otsustavad Ott ja Viff, et läheme ringi. Mina olen end juba vahepeal ülepea märjaks saanud ja ujun tagasi. Tänu sellele väikesele kaarele jõuab meile järgi Nike ACG.

KP 34 võtab Ott eriti efektselt: oleme juba üsna punkti lähedal ja murrame Oti juhtimisel kõrkjaid, mis tunduvalt üle meie pea, nagu bambusevõsa. Ühe võsase kivihunniku juures arvab Viff, et peaks vist veidi vasakule hoidma, Ott aga läheb otse. Kui Tõnu siis tema taga sammuva Eriku käest küsib, et kuhu ta siis minema peaks, ütleb Ott eest “punkt”. “Nii ma arvasingi”, kommenteerib Erik napisõnaliselt :).

KP 35 on juba tõeline “Läti punkt”, kus ainus info, mida fotolt saab on punkti suund ja kaugus. Esimese kivihunniku otsas selgub, et korraldajad on punkti täiesti ebalätilikult kõrgele riputanud ja see särab üle võsa ja kõrkjate.

Rattaetapil tagasi võistluskeskusesse sõidab teeme pisikese rajavaliku vea ja Nike ACG sõidab meil eest. Ilmselt aga arendavad nad veidi liiga suurt kiirust, igatahes on Tõnu ronimisseina juurde jõudes nii väsinud, et Otil pole eriti keeruline tast mööduda. Finišeerime üldjärjestuses kolmandana ja segavõistkondadest, sel aastal traditsiooniliselt esimestena :). [tulemused]

NB. Kõikide tekstis kasutatud suurepäraste piltide autor on Assar Jõepera.

ilusaid hellitusnimesid

Vägisi võtab suu muigele, kui selline silt vastu tuleb ... siis kusagil Kaunase ja Alytuse vahel.

Maare kööginurk: tomatisupp vol2

Siin ükskord kirjutasin tomatisupist. Täna tegin seda suppi jälle. Aga seekord oli põhimaterjaliks esmaspäeva õhtul Rapla vanematekodu kasvuhoonest korjatud tomat. Kodutomat – selle vastu ei saa miskit. Ei mingit tomatimahla ega puljongit lisaks: puhas sibul, küüslaauk ja basiilik – kuumutatud võis ja natukeses oliivõlis ning sekka siis kodukasvuhoonest korjatud tomatid… tulemus on suurepärane! Külmalt meenutab maitse täiesti kunagi Madridi restoranis söödud ehtsast gazpachot – ehkki tegelikult õigel sellenimelisel supil käib vist sees veel natuke kurki ja paprikat. Muuseas, Madridi supermarketites sai gazpachot osta valmistehtult tetrapakendites ning isegi McDonaldsi kiirtoidurestoranides on see supp saadaval. Siit muidugi idee: miks mitte Eestis müüa näiteks kama sarnasel viisil.. vähemalt soomlaste seas oleks kindlasti sellenimeline roog populaarne:)) A jah, minu supis andis koriander (Balti jaama turult)  natuke aasiapärasemat maitset juurde.

Üldiselt peab mainima, et vist olen vanaks saanud:) Igastahes olin väga rahul, kui lahkusin Raplast suure kastitäie aiasaadustega: lisaks tomatile suvikõrvitsad, türgi uba, peedid, porganid ning muidugi õunad/ploomid. Rääkimata purkidest õunamahlaga, tädi Viivi spetsialiteedi aspiriiniga sisse tehtud kurkidest ja suurepärasest suvekõrvitsa- paprika ja porgandi hoidisest.

ühe saeveski lugu

Paikuse Saeveski palgisorteerimisliin15.03.2002 …

… ja 14.03.2005 …

… ning 01.09.2009.

Oktoobris 2008 sulges uksed kümme aastat töötanud Paikuse Saeveski – seadmed jäid seisma ja roostetama. Nüüd on seadmed kindlalt konteineritesse pakitud ja alustamas pikka teekonda mustale mandrile. Jääb vaid loota, et mustad neegripoisid neisse heaperemehelikult suhtuvad ja ostust rõõmu tunnevad. Maha jäävad tühjad platsid ja nukrad vundamendid, igatsemas taga ilusaid aegu, kui siin mürisesid autod ja müdisesid kukkuvad palgid.

Il Gallo Nero

Pühapäeval, pärast seda, kui olime endid Maare ja Jaaguga AHHAA teaduskeskuses oimetuks mänginud ning mina näinud ära ka kurikuulsa vabadusesamba, siis mõningase arutelu tulemusena maandusime Il Gallo Neros.

Tsantali Retsina

Sel ajal, kui mina eelmisel nädalal Venemaal aega veetsin, käisid meil külas sõbrad JP ja Kirsti, ning jätsid siia ühe põneva pudeli. Ise nad olla olnud seda kinkides väga salakavalate nägudega, öeldes et “väga huvitav vein” …

… oligi huvitav … Maare haaras küll pärast esimest lonksu kõrist ja jooksis WC-sse, öeldes, et tema ei taha halvaks läinud õuntest tehtud mahla juua. Ilmselt tuleks hoopis teda saata mõneks ajaks Venemaale, puskariga maitsemeeli ergastama … aga tegelikult oli vein tõepoolest huvitav, halvaks läinud õuntest pole juttugi … pigem männimets, või nagu JP kommenteeris … “ilmselt nad lisavad männiokkaekstrakti, et varjata ebaõnnestunud veinipartiid” :).

Seda veini jätkub vähemalt nädalaks :).

Vanasti olid laevad puust ja mehed rauast …

25.09.1971 toimus EMV orienteerumismaratonis Lelle ja Paluküla kandis, rada oli 29.5 km ja 36 kontrollpunkti. Osales 36 meest, lõpetas 10. Kaart oli mustvalge, 1:25 000.

Tulemused:
1. Arvo Kivikas 3:58:53
2. Jaan Miljan   4:19:55
3. Ülo Saar       4:27:06
…
10. Ilmar Kask  7:05:34

22. augustil oli soovijatel võimalus proovida läbida sama rada, kasutades sama, 1971. aasta kaarti. Mina, just öösel Venemaalt saabunud polnud küll kõige värskem, aga igal juhul olime mõlemad Maarega stardijoonel.

Juba teel esimesse punkti oli selge, et midagi kerget meid ees ootamas ei ole. Algul natukene halvasti läbitavat metsa mis õige pea muutus väga halvasti läbitavaks … sellises kohas saaks korraldada juba täiesti korraliku Läti stiilis seiklusvõistluse :). Toomingavõsa, sood ja raiesmikud – ausõna ei kujuta ette, kuidas sellisel maastikul omal ajal maratoni joosti. Esimese punkti saan kätte kogu võsa, soo ja raiesmike kiuste siiski väga ilusasti.

Tee teise kontrollpunkti on algul lihtne, mööda vana sihti. Ees jooksevad Sergei Rjabõshkin ja Viljar Grauen, natuke taga Maku ja veel tagapool Martti Mikk. Sihilt ära keerates olen omast arust küll kogu aeg paigas, aga väga ootamatult jõuan siiski suurele teele. Saan ennast parasjagu paika pandud, kui kohtan Marttit, kes tuleb jubateisest kontrollpunktist.

Kolmandat kontrollpunkti üritan võtta kindla peale, aga pärast mõningast seiklemist avastan, et olen lageda nurgast tulnud 90 kraadi vales suunas sisse … pärast seda on punkti leidmine juba lihtne. Punktist väljudes näen sinna suunduvat Makut.

Neljanda punkti lähen samuti kindla peale, ehk mööda suurt teed ringi. Vahetult enne punkti tulevad esimesed vastu, selgub, et kaotus polegi niiväga suur. Punktienda võtmine on küll täielik õnnemäng, kus seekord õnnestub tõmmata jackpot.

Viiendasse punkti jõuan veatult, punktis kohtun Marttiga. Kuuendasse punkti minekuks valime erinevad variandid – Martti otse läbi soo, mina ringi mööda künkaid. Maastik on ikka eriti kole, lisaks kõigele muule veel ohtralt nõgest, kuuendasse punkti jõudes kirvendavad jalad juba korralikult.

Kuuendas punktis kaarti vaadates selgub, et olen läbinud veidi alla veerandi rajast … samas on aega kulunud varsti juba poolteist tundi, ehk kõige optimistlikumate arvutuste kohaselt, kui edaspidi punkte veatult läbin, kulub ikkagi raja läbimiseks vähemalt viis tundi. Samas on tempo olnud siiani selline, et lõpuni ma sedasi ei kestaks. Tegelikult pole enesetunne üldse niiväga hea ja kui ma mõtlen, millisesse võssa ja nõgestesse ma kohe jälle sukelduma pean, siis kaob igasugune tahtmine jätkata … keeran otsa finiši poole ja jooksen otse lõppu.

Finišis ajan juttu ajaloolise võistluse võitja, Arvo Kivikaga, kes isiklikult on tulnud vaatama, kas leidub kangeid, kes tema aja üle jookseksid. Rahustan teda, kui keegi üldse selle raja suudab täna läbida, siis ehk ainult Martti … hiljem selgub, et Martti oligi ainus, kes kogu raja läbida suutis, aga aega kulus tal 7:49:31, ehk kolmveerand tundi kauem, kui omaaegsel viimasel lõpetajal … vanasti olid mehed tõesti rauast …

Ahjaa, üldse esimesena suudab määrustepäraselt lõpetada Maare, läbides 8.31 kilomeetrise ja seitsme kontrollpunktiga raja ajaga 3:53:01. Tõe huvides olgu öeldud, et selle tulemuseni jõuti korraliku tiimitöö tulemusena.

Xdream läheneb

Täna, sel ajal, kui orienteerujate teadlikum osa Vastseliinas Eesti Meistrivõistlustel omavahel mõõtu võttis, nägi meil Otiga treeningplaan ette rulluisutamise ja jalgrattasõidu. Rulluisutamise raja valikul ei tekkinud kordagi küsimusi … nagu kõik xdreamerid viimasel kolmel nädalal, valisime ka meie treenimiseks Tabasalu suurepärase rulluisuraja.

Kui Tabasalust Muraste poole sõites oli tuul kergelt vastu ja jalg veel soojaks sõitmata ning kiirus madal, siis tagasiteel oli Maarel jalgrattaga raske meie tempos püsida. Kiirus oli pidevalt üle kolmekümne ning pidime Otiga korduvalt teineteisele meelde tuletama, et kavas on ju ometi rahulik treening.

Uisutamisele järgnenud jalgrattatreeningul sõitsime läbi rajameistri poolt viimaseks Xdream etapiks planeeritud rattaraja ning vaatasime üle lõigud, kus konkurentidega otsustava vahe sisse teeme ja võistluse enda kasuks pöörame.

Kui inglid planeerivad juhuslikult planeerivad viimaseks etapiks A-raja võitu, siis peavad nad arvestama eelkõige meiega, aga suure tõenäosusega kordub Elva, ehk ilmselt peame neid Otiga raja lõpuosas värskendava õllelonksuga turgutama :).

Saeveski paigaldamine Siberi moodi

Paar kuud tagasi, vanu dokumente sirvides, sattus mulle näppu üks vana kirjatükk saeveski paigaldamisest Siberis. Tegemist oli Hekotek ajaloo teise saeveskiga, mis paigaldati Venemaale ja esimesega Siberisse. Koht, kus paigaldus toimus, oli külake nimega Jantal. Saeveski peadirektoriks oli tollal Stanislav Pavlovitš, eriti karismaatiline vanahärra, kelle meie kohe tsaariks ristisime ja mitte ilma asjata.

Küla peal teati rääkida, et Stanislav Pavlovitš olla nõukogude ajal vangi mõistetud riigi vara eriti suures ulatuses riisumise eest ja kandnud karistuse 25 + 5 aastat. Pärast seda olla ta läinud Irkutskisse ja palunud endale võimalust enese tõestamiseks. Stanislav Pavlovitš saadeti Irkutskist umbes tuhade kilomeetri kaugusel asuvasse Jantali, kus ta hakkas arendama kohalikku metsatöötlemist ... ja mitte ainult.

Jantal olnud tollal väljasuremisele määratud külake, milliseid on Venemaal sadu, kui mitte tuhandeid – mehed jõid, majad lagunesid, teed kasvasid rohtu jne. Stanislav Pavlovitš mitte ainult ei arendanud metsatööstust, vaid organiseeris lasteaia ja kooli ehitamise. Pandi tööle poed, kultuurimaja jne. Kõige selle taga oli Stanislav Pavlovitš.

Stanislav Pavlovitši juhtimisstiil oli autokraatlik – nagu Stanislav Pavlovitš ütles, nii ka jäi. Iga nädal (või oli see äkki üle nädala) toimus nn „rassmotka“, Stanislav Pavlovitš kutsus ükshaaval „vaibale“ mitte ainult saeveski juhtkonna, vaid ka teised juhid ja kuulas nad oma autokraatlikul moel üle, ning jagas neile juhiseid. Külas oli välja kujunenud arvamus, et Stanislav Pavlovitš teab kõike.

Mis minule tollal imponeeris, oli stiil, kuidas Stanislav oma otsuseid tegi. Näiteks kutsus kokku koosoleku mingisuguste saeveski asjade arutamiseks, rääkis seal probleemidest ja ärgitas siis inimesi omavahel argumenteerima, ise kõrvalt kuulates. Nagu enamasti, läksid vene hinged põlema ja vaidlesid omavahel ägedalt, üksteist üle karjudes, igaühel oma arvamus. Kui Stanislav Pavlovitš oli enda arust piisavalt kuulnud ja erinevatest ideedest oma arust parima välja selekteerinud, siis põrutas ta rusikaga lauale, öeldes et aitab tühjast vaidlemisest, tegelikult teeme nii ja jutul lõpp. Alluvad vaatasid Stanislav Pavlovitši suu ammuli, et kuidas ta küll kõike seda nii hästi teab ja läksid laiali.

Paljude külas töötavate meeste palgad olla kantud otse nende naiste arvele, et mehed raha maha ei saaks juua. Ise ei võtnud Stanislav Pavlovitš mitte tilkagi. Juhtusin tollal vaatama Irkutski televisiooni saadet Jantalist, kus küla naised kiitsid Stanislav Pavlovitši taevani.

Nüüd, seitse ja pool aastat hiljem olen jälle siin. Ausalt öeldes, tundub olukord kurb. Mõned aastad tagasi müüs Stanislav Pavlovitš saeveski uutele omanikele ja läks ise pensionile, kuuldavasti elab kusagil välismaal. Kuna palki on vähe, siis plaanivad omanikud töötajate koondamist. Hotell, mis tollal oli küllalt heas korras pole vist pärast seda mingit remonti näinud ja laguneb. Sama moodi laguneb kõik muu. Küla söökla on kinni pandud ja selle asemel on küla servas, teisel pool raudteed, Bratsk – Ust-Kut maantee äärde tekkinud põhiliselt läbisõitvaid veoautojuhte teenindav restoran-hotell. Inimeste meeleolu pole koondamise ootuses mitte kõige parem.

Kirjatükk, millest algul juttu oli tekkis saeveski paigaldamise ajal. Kuna ajavahe Eestiga on siin kuus tundi, ja sinna helistamiseks tuli läbida kadalipp Stanislav Pavlovitši sekretäri kabinetti, mis tööpäeva lõpus, kui Eestis hommik algas, oli ülikeeruline, siis tuli kasutada info edastamiseks muid mooduseid. Kirjutasime Andresega siis igal õhtul lühikokkuvõtte päevast, mille hommikul Stanislav Pavlovitši sekretäri arvutist Hekotekki saatsime. Hekoteki kontoris algasid tööpäevad meie raportite lugemisega, mille kohta arvati, et meil pole ilmselt õhtuti muud teha, kui viina võtta ja lugusid välja mõelda. Hiljem said raportid kokku tõstetud ja nii tekkis saeveski paigaldamise jutt. Nüüd on aega piisavalt palju möödas, enamus tollal ametis olnud inimesi on siit lahkunud ja ilmselt ei tee kirjatüki avaldamine kellelegi halba. Siin see on:

N56°50.697´ E105°14.928´ Jantal

Kell 8:31 alustasin Bratskist teekonda külakese, nimega Jantal poole ... ja juba kell 14:37 (Eesti aja järgi siis kell 8:37) olin kohal, seljataga 290 kilomeetrit mitte just väga kiirelt sõidetavat Bratsk – Ust-Kut maanteed. Ust-Kutti jääb siit veel veidi vähem, kui 60 kilomeetrit ja teatavasti on just seal Baikali-Amuuri magistraali ametlik algus.

Päeva saavutuste poolele tuleb vist lisada see, et tänase päeva esimene ja õnneks ainus õlu sai joodud juba kell 12:30 kohaliku aja järgi. Nimelt siis teatas autojuht, et nüüd algab kõige hullem lõik, aga kus enam ühtegi miilitsaposti pole ja pidas auto kinni teeäärse poekese ees. Autojuht ostis endale kaks Starõi Melnik Svetlojet (roolis olles ei pidavat tohtima kanget õlut juua) ja vaatas siis väga ootavalt minu poole ... mina ostsin siis kah ühe, et autojuhil poleks üksi imelik õlut juua.

Päeva ebaõnnestumiste poolele tuleb lugeda see, et kohalikud tarkpead suutsid läbi kärsatada minu toodud arvutis oleva mikroskeemi, ühendades sinna ilma minuta juhtmed külge – loomulikult valesti. Nüüd tuleb töötegemise asemel homme selgitada neile, et tegelikult ma ei suuda neid kuidagi aidata.

rebaseperel õhtusöögiks maotäis vorsti*

Täna Nuiamaa piiripunkti järel, Vene poolel piirijärjekorras olles, olin tunnistajaks põnevale seigale.

Istusin parajasti autos, kui teeserva ilmus rebane. Rebane tundus justkui nõutu olevat, jalutas järjekorras seisvate autode vahelt läbi ja jäi siis teepervel seisma. Inimesed jooksid muidugi autodest välja rebast vaatama ja siis keegi ärkas: “vaeseke, ta ju nii kõhn, tal kindlasti kõht tühi”.

Hellade südametega vene inimesed jookid selle peale muidugi tagasi autode juurde ja tulid tagasi, kes võileivaga, kes viineritega. Rebane näitas üles ülimat professionaalsust, võttes võileibade pealt ainult vorstitükid, siis viineri, siis veel vorsti … ja haaras kõik selle suhu, midagi ära söömata.

Kui rebasele enam tõesti rohkem vorsti suhu ei mahtunud, siis vaatas ta veel korra enda ümber kogunenud inimesi ja lippas siis, suu vorsti täis, tagasi üle tee sinna, kus oli tulnud. Ei teagi, kas läks kuhugi vaiksemasse kohta vorsti nosima, või viis selle lastele.

[siin pildireportaaž]

* meenutades Tiit Blaadi kevadist järjejuttu rebaseperest.

kaks sõpra …

… tegelikult on kolmas kah, aga see oli musta värvi ja pagendatud kahe semu poolt taha, pagasiruumi :). Rõuge, Ööbikuoru keskus.