Vanasti olid laevad puust ja mehed rauast …

25.09.1971 toimus EMV orienteerumismaratonis Lelle ja Paluküla kandis, rada oli 29.5 km ja 36 kontrollpunkti. Osales 36 meest, lõpetas 10. Kaart oli mustvalge, 1:25 000.

Tulemused:
1. Arvo Kivikas 3:58:53
2. Jaan Miljan   4:19:55
3. Ülo Saar       4:27:06
…
10. Ilmar Kask  7:05:34

22. augustil oli soovijatel võimalus proovida läbida sama rada, kasutades sama, 1971. aasta kaarti. Mina, just öösel Venemaalt saabunud polnud küll kõige värskem, aga igal juhul olime mõlemad Maarega stardijoonel.

Juba teel esimesse punkti oli selge, et midagi kerget meid ees ootamas ei ole. Algul natukene halvasti läbitavat metsa mis õige pea muutus väga halvasti läbitavaks … sellises kohas saaks korraldada juba täiesti korraliku Läti stiilis seiklusvõistluse :). Toomingavõsa, sood ja raiesmikud – ausõna ei kujuta ette, kuidas sellisel maastikul omal ajal maratoni joosti. Esimese punkti saan kätte kogu võsa, soo ja raiesmike kiuste siiski väga ilusasti.

Tee teise kontrollpunkti on algul lihtne, mööda vana sihti. Ees jooksevad Sergei Rjabõshkin ja Viljar Grauen, natuke taga Maku ja veel tagapool Martti Mikk. Sihilt ära keerates olen omast arust küll kogu aeg paigas, aga väga ootamatult jõuan siiski suurele teele. Saan ennast parasjagu paika pandud, kui kohtan Marttit, kes tuleb jubateisest kontrollpunktist.

Kolmandat kontrollpunkti üritan võtta kindla peale, aga pärast mõningast seiklemist avastan, et olen lageda nurgast tulnud 90 kraadi vales suunas sisse … pärast seda on punkti leidmine juba lihtne. Punktist väljudes näen sinna suunduvat Makut.

Neljanda punkti lähen samuti kindla peale, ehk mööda suurt teed ringi. Vahetult enne punkti tulevad esimesed vastu, selgub, et kaotus polegi niiväga suur. Punktienda võtmine on küll täielik õnnemäng, kus seekord õnnestub tõmmata jackpot.

Viiendasse punkti jõuan veatult, punktis kohtun Marttiga. Kuuendasse punkti minekuks valime erinevad variandid – Martti otse läbi soo, mina ringi mööda künkaid. Maastik on ikka eriti kole, lisaks kõigele muule veel ohtralt nõgest, kuuendasse punkti jõudes kirvendavad jalad juba korralikult.

Kuuendas punktis kaarti vaadates selgub, et olen läbinud veidi alla veerandi rajast … samas on aega kulunud varsti juba poolteist tundi, ehk kõige optimistlikumate arvutuste kohaselt, kui edaspidi punkte veatult läbin, kulub ikkagi raja läbimiseks vähemalt viis tundi. Samas on tempo olnud siiani selline, et lõpuni ma sedasi ei kestaks. Tegelikult pole enesetunne üldse niiväga hea ja kui ma mõtlen, millisesse võssa ja nõgestesse ma kohe jälle sukelduma pean, siis kaob igasugune tahtmine jätkata … keeran otsa finiši poole ja jooksen otse lõppu.

Finišis ajan juttu ajaloolise võistluse võitja, Arvo Kivikaga, kes isiklikult on tulnud vaatama, kas leidub kangeid, kes tema aja üle jookseksid. Rahustan teda, kui keegi üldse selle raja suudab täna läbida, siis ehk ainult Martti … hiljem selgub, et Martti oligi ainus, kes kogu raja läbida suutis, aga aega kulus tal 7:49:31, ehk kolmveerand tundi kauem, kui omaaegsel viimasel lõpetajal … vanasti olid mehed tõesti rauast …

Ahjaa, üldse esimesena suudab määrustepäraselt lõpetada Maare, läbides 8.31 kilomeetrise ja seitsme kontrollpunktiga raja ajaga 3:53:01. Tõe huvides olgu öeldud, et selle tulemuseni jõuti korraliku tiimitöö tulemusena.