rebaseperel õhtusöögiks maotäis vorsti*

Täna Nuiamaa piiripunkti järel, Vene poolel piirijärjekorras olles, olin tunnistajaks põnevale seigale.

Istusin parajasti autos, kui teeserva ilmus rebane. Rebane tundus justkui nõutu olevat, jalutas järjekorras seisvate autode vahelt läbi ja jäi siis teepervel seisma. Inimesed jooksid muidugi autodest välja rebast vaatama ja siis keegi ärkas: “vaeseke, ta ju nii kõhn, tal kindlasti kõht tühi”.

Hellade südametega vene inimesed jookid selle peale muidugi tagasi autode juurde ja tulid tagasi, kes võileivaga, kes viineritega. Rebane näitas üles ülimat professionaalsust, võttes võileibade pealt ainult vorstitükid, siis viineri, siis veel vorsti … ja haaras kõik selle suhu, midagi ära söömata.

Kui rebasele enam tõesti rohkem vorsti suhu ei mahtunud, siis vaatas ta veel korra enda ümber kogunenud inimesi ja lippas siis, suu vorsti täis, tagasi üle tee sinna, kus oli tulnud. Ei teagi, kas läks kuhugi vaiksemasse kohta vorsti nosima, või viis selle lastele.

[siin pildireportaaž]

* meenutades Tiit Blaadi kevadist järjejuttu rebaseperest.