Saeveski paigaldamine Siberi moodi
Paar kuud tagasi, vanu dokumente sirvides, sattus mulle näppu üks vana kirjatükk saeveski paigaldamisest Siberis. Tegemist oli Hekotek ajaloo teise saeveskiga, mis paigaldati Venemaale ja esimesega Siberisse. Koht, kus paigaldus toimus, oli külake nimega Jantal. Saeveski peadirektoriks oli tollal Stanislav Pavlovitš, eriti karismaatiline vanahärra, kelle meie kohe tsaariks ristisime ja mitte ilma asjata.
Küla peal teati rääkida, et Stanislav Pavlovitš olla nõukogude ajal vangi mõistetud riigi vara eriti suures ulatuses riisumise eest ja kandnud karistuse 25 + 5 aastat. Pärast seda olla ta läinud Irkutskisse ja palunud endale võimalust enese tõestamiseks. Stanislav Pavlovitš saadeti Irkutskist umbes tuhade kilomeetri kaugusel asuvasse Jantali, kus ta hakkas arendama kohalikku metsatöötlemist ... ja mitte ainult.
Jantal olnud tollal väljasuremisele määratud külake, milliseid on Venemaal sadu, kui mitte tuhandeid – mehed jõid, majad lagunesid, teed kasvasid rohtu jne. Stanislav Pavlovitš mitte ainult ei arendanud metsatööstust, vaid organiseeris lasteaia ja kooli ehitamise. Pandi tööle poed, kultuurimaja jne. Kõige selle taga oli Stanislav Pavlovitš.
Stanislav Pavlovitši juhtimisstiil oli autokraatlik – nagu Stanislav Pavlovitš ütles, nii ka jäi. Iga nädal (või oli see äkki üle nädala) toimus nn „rassmotka“, Stanislav Pavlovitš kutsus ükshaaval „vaibale“ mitte ainult saeveski juhtkonna, vaid ka teised juhid ja kuulas nad oma autokraatlikul moel üle, ning jagas neile juhiseid. Külas oli välja kujunenud arvamus, et Stanislav Pavlovitš teab kõike.
Mis minule tollal imponeeris, oli stiil, kuidas Stanislav oma otsuseid tegi. Näiteks kutsus kokku koosoleku mingisuguste saeveski asjade arutamiseks, rääkis seal probleemidest ja ärgitas siis inimesi omavahel argumenteerima, ise kõrvalt kuulates. Nagu enamasti, läksid vene hinged põlema ja vaidlesid omavahel ägedalt, üksteist üle karjudes, igaühel oma arvamus. Kui Stanislav Pavlovitš oli enda arust piisavalt kuulnud ja erinevatest ideedest oma arust parima välja selekteerinud, siis põrutas ta rusikaga lauale, öeldes et aitab tühjast vaidlemisest, tegelikult teeme nii ja jutul lõpp. Alluvad vaatasid Stanislav Pavlovitši suu ammuli, et kuidas ta küll kõike seda nii hästi teab ja läksid laiali.
Paljude külas töötavate meeste palgad olla kantud otse nende naiste arvele, et mehed raha maha ei saaks juua. Ise ei võtnud Stanislav Pavlovitš mitte tilkagi. Juhtusin tollal vaatama Irkutski televisiooni saadet Jantalist, kus küla naised kiitsid Stanislav Pavlovitši taevani.
Nüüd, seitse ja pool aastat hiljem olen jälle siin. Ausalt öeldes, tundub olukord kurb. Mõned aastad tagasi müüs Stanislav Pavlovitš saeveski uutele omanikele ja läks ise pensionile, kuuldavasti elab kusagil välismaal. Kuna palki on vähe, siis plaanivad omanikud töötajate koondamist. Hotell, mis tollal oli küllalt heas korras pole vist pärast seda mingit remonti näinud ja laguneb. Sama moodi laguneb kõik muu. Küla söökla on kinni pandud ja selle asemel on küla servas, teisel pool raudteed, Bratsk – Ust-Kut maantee äärde tekkinud põhiliselt läbisõitvaid veoautojuhte teenindav restoran-hotell. Inimeste meeleolu pole koondamise ootuses mitte kõige parem.
Kirjatükk, millest algul juttu oli tekkis saeveski paigaldamise ajal. Kuna ajavahe Eestiga on siin kuus tundi, ja sinna helistamiseks tuli läbida kadalipp Stanislav Pavlovitši sekretäri kabinetti, mis tööpäeva lõpus, kui Eestis hommik algas, oli ülikeeruline, siis tuli kasutada info edastamiseks muid mooduseid. Kirjutasime Andresega siis igal õhtul lühikokkuvõtte päevast, mille hommikul Stanislav Pavlovitši sekretäri arvutist Hekotekki saatsime. Hekoteki kontoris algasid tööpäevad meie raportite lugemisega, mille kohta arvati, et meil pole ilmselt õhtuti muud teha, kui viina võtta ja lugusid välja mõelda. Hiljem said raportid kokku tõstetud ja nii tekkis saeveski paigaldamise jutt. Nüüd on aega piisavalt palju möödas, enamus tollal ametis olnud inimesi on siit lahkunud ja ilmselt ei tee kirjatüki avaldamine kellelegi halba. Siin see on:
1 comment:
Väga lahe lugu :)
Natuke Mihhail Velleri stiilis, ehkki ääreni täis tehnilisi üksikasju.
Post a Comment