Lendajad

Eile õhtupoolikul seadis taaskord grupp kultuurihuvilisi purjetajaid … või olid need nüüd purjetamishuvilised kultuurisõbrad … no igal juhul Naissaare suunas teele. Purjetamine küll eriti hästi õnnestuda ei tahtnud – plekksile ja tuuletu meri pole just kõige purjetamissõbralikum ja nii need purjed üles tõmbamata jäidki.

Nargeni festivali etendus, “Lendajad”, Omari küünis ja Tõnu Kaljuste lavastuses oli mõjus oma minimalistlikkuses ning Tätte fännid kindlasti naudivad Tättele omast, mahlakat kõnepruuki.

Mis aga etenduse eriti meeldejäävaks tegi, oli samaaegselt Naissaarel toimunud Põhja-Eesti sääskede kokkutulek. [mõned pildid]

Aillte an Mhothair

Kui suudaks ennast mitte häirida lasta sadadest või lausa tuhandetest sinu kõrval sagivatest turistidest ja keskenduda sellele, mille pärast sai tuldud …

… kahjuks meeldib mulle hoopis rohkem olla üksi (või peaaegu üksi) keset eimiskit ja kuulata kõminat, mida teeb Atlandi ookean, tagudes ikka ja jälle vastu kaljusid kusagil Kilkeest edelas … kui võidelda koos teiste endasugustega, et näha / pildistada järjekordset “kõige” asja, olgu see siis Cliffs of Moher või midagi muud.

445 meetrit

Just nii kõrge on Diamond Hill, tänase jalutuskäigu sihtmärk … Iirlased olid viitsinud isegi mäe tippu killustikku vedada ja trepiastmeid kividest ehitada. Aga vaated Connemara rahvuspargile olid võimsad.

Iirlastel on veidi omapärane huumor – kuigi enamusel teedel on kiiruspiirang 100 km/h, siis vaid ehk sõber Tiit suudaks oma Subaruga seal kohati kiirust ületada, mina meie rendiautoga üle 70 naljalt sisse ei saanud. Ja kui mõni küla juhtus ette tulema … siis oli enne seda lihtsalt silt, et reduce speed, drive safely vms.

Iiri roheline

Hommikul avastame Donegali, siis lõunasöök lahedas pubis, Tubbercurry-s ja siis olimegi vaikselt jõudnud Galway-sse … vahepeal ilma ühegi mäe otsa ronimata … aga selle üritab homme parandada …

Derry … Londonderry

Tänase päevaga sai jalad rulli käidud - Carrick-a-Rede, Giants Causeway, Dunluce Castle … siis veel Londonderry. Kui lõpuks pubisse maha istusime, siis … oma esimest Iiri õlut Iirimaal ma ei mäleta, see lihtsalt haihtus klaasist.

molekulaar … astronoomia … kursus

Mõni sõna kohe on selline, et keerad keelele mitu sõlme peale, enne kui sõna välja öeldud saad. Reede õhtul selgus, et sõber Toomas on kõrges vanuses jõudnud toiduvalmistamisel molekulaarsele tasandile ja valmis seda ka teistele tutvustama. Ehk molekulaargastronoomia siis ja mitte astronoomia :).

Food Studio on üks väga mõnus koht Ahtri tänaval, suurepärase terrassi, maitseka interjööri ja toreda, ning sõbraliku meeskonnaga. Meile avaldasid oma oskusi molekulaargastronoomia vallas kaks meest, kes vist tutvustamist ei vaja, Indrek ja Rudolf, üks presidendi kokk ja teine restorani Korsaar peakokk.

Et molekulide ritta seadmine tüütavaks ei muutuks, siis tutvustati meile ka muid kaasaegse gastronoomia nippe, näiteks kuidas kahe minutiga sorbeed valmistada ja kindlasti tuleb ära märkida ülipõhjalikult läbi mõeldud suurepärane veinivalik.

Eesti meeste laulud

Kohe läheb laulmiseks … Noblessneri valukojas. Väga kõva.

Eesti Rahva vanasõnu

Maha kukkunud jogurt tähendab abielumehele pahandusi.

Karja vanasõna.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma esmaspäeva õhtul poolunes diivanil lebasin. Järsku kostis köögist tuhm mütsatus ja kohe seejärel Maare hääl: “ma vihkan seda külmkappi!”. Panin silmad veelgi kõvemini kinni ja lebasin liikumatult, lootes pahandustest pääseda, aga ei …

… jogurti mahakukkumisest valla pääsenud väiksemat sorti kodusõda lõppes Tallinna rahuga – kolmapäeval sai kooskõlastatud sobiv mudel ja see e-kauplusest ära tellitud. Kusjuures väga tore valik tellides oli “maksmine sularahas kättesaamisel”. Eilne õhtu oli sisustatud köögimööbli ümberehitamisega, uuele külmikule sobivaks. Ja õhtu lõpuks sai ilus, Maare soovil “roostevaba” külmik paika sobitatud.

Tänane hommik algab sellega, et Maare, ülim rahulolu hinges, laob toitu uude külmikusse. Hommikusöögi järel tõstame vana külmiku ja mikrolaineahju autosse ja viime need Paljassaare jäätmejaama. Pärast seda veedab Maare õndsa tunnikese Balti-Jaama turul, et täita ära uue külmiku sügavkülm.

Koju jõudes jätkab Maare, ikka seesama õnnis ilme näos, külmiku sisu organiseerimist, samaaegselt alustades karulaugu pesto tegemist. Aga oh õnnetust – selgub, et meie saumikseri hakkija ei tööta. Ohates lammutan hakkija kaane laiali ja tuvastan, et ühel hammasrattal on pooled hambad kadunud – paneme riidesse ja suundume uue saumikseri otsingutele.

Pärast mitmeid poode leiame kauplusest Kodumasinad meile sobiva mudeli, millel on kõik lisaseadmed samad, nagu meie vanal saumikseril. Teeme veel väikese tiiru müügisaalis ja silma jääb meie uue külmikuga imehästi sobiv roostevaba gaasipliit. Oleme küll varasemalt otsustanud, et enne köögiremonti me uut pliiti ei osta, aga pliit tundub nii hästi külmikuga sobivat … meile ei sobi aga pliidi laius, mis jääb liiga kitsaks ja nii läheme tagasi Omega kodumasinakeskusesse, kus samuti pliite olime märganud …

… Omegast lahkume koos uue pliidiga, mis tõesti külmkapiga sobib … õhtul arvab Maare, et meie õhupuhasti võiks kah roostevaba olla …

art is everywhere

Kunst on vaataja silmades :). Millega on tegemist?

mustlasvanker

Marko Matvere ja “Mustlasvanker”, Käsmus.

Ehkki hommikul said tõstetud autosse orienteerumisriided kindla plaaniga minna Harkusse orienteerumisteisipäevakule, siis avastasime endid mingil hetkel hoopis Käsmust. Süüdlaseks osutus meie üliagar kultuuri- ja spordiorganisaator Rando, tänud talle selle eest.

XT-seiklus Kõrvemaal

… vahetage jah varustust, siis saan oma hingamist sel ajal korrastada ja pulsi tagasi madalaks – see varaint sobib mulle suurepäraselt …

Ruthi e-mail rattakingade kohta, pärast mida oli selge, mis tempot planeerime.

Laupäeval stardin esimest korda XT-seiklusel ja seda tänu Viffile, kes arvas, et pidades silmas järgmise nädalavahetuse Xdream-i, oleks talle kasulik teha mõned kiirustreeningud ning loovutas oma väljavõidetud koha mulle. Niisiis 5 tundi puhast seiklust, millest pool joostes ja pool jalgrattaga, kusjuures vahetus peab toimuma teise ja kolmanda tunni vahel.

Suurt puudust tunnen sel päeval Tiidust – tavaliselt on tema see “ori”, kes tõmbab, tõukab ja märgib punkte, ronides kõikmõeldavatesse ja mõelda-matutesse kohtadesse sel ajal, kui mina saan hiilata oma kaardilugemisoskusega ... Kui aga võistkonnas on sellised kogenud kaardilugejad, nagu Ott ja Ruth, siis saan juba ilma küsimata aru, kes on sel korral see, kes punkte märgib.

Umbes täpselt kell 11:00 antakse start. Tavapärasest erinevalt, ei pühi ükski võistkond kohe minema. Meil võtab plaani tegemine veidi kauem ja kui jooksma asume, on ees juba mitmeid võistkondi.

Esimene punkt tundub lihtne – kilomeeter mööda teed ja siis sihti mööda vasakule, kraavi otsani. Saame mitmest võistkonnast mööda, kui umbes 700 meetrit pärast starti keeravad kõik mööda sihti vasakule. Teeme sama, arutades ise, et kui nüüd punkt tõesti siin asub, siis on Randy selle valesti maha pannud. Loomulikult on Randyl kõik õige, tegemist on kaardil kajastamata sihiga, saame sellest aru pea koheselt ja läbime viimase osa punktini otse läbi metsa. Teised võistkonnad jäävad seiklejatele omase visadusega punkti otsima.

Järgnevad punktid lähevad libedalt. Rabas saame kätte teise Kadarbiku võistkonna, kes sealt millegipärast juba tagasi keerab, ehkki aega veel maa ja ilm. meie jätkame angaari laest punkti võtmisega, pärast mida suundume teisele poole Soodla jõge.

Teeme esialgsesse plaani väikese muudatuse ja asendame supluse Soodla jões alternatiivse ringijooksuga. Soodla veehoidla ääres näeme, et hoolimata korraldajate kinnitusest, et veeseis on tunduvalt alanenud, pole siia jalgratastega asja, isegi joostes on tee läbimine kuiva jalaga keeruline.

KP59 juures teeme esimese värskendava ujumise, üle Soodla veehoidla. Ja juba järgmises punktis, KP39 saan veel ühe sutsaka ujuda. Punktist tagasi jõudnud, teatavad Ruth ja Ott, et nad on teinud meie plaani vcäikesi korrektuure ja kuna mulle tunduvat ujumine meeldivat, siis planeerisid nad mulle veel ühe vee-etapi :). Tegelikult saab punkti KP45 küll peaaegu ilma ujumiseta.

Umbes 2 tundi ja 45 minutit ja 23.9 kilomeetrit pärast starti oleme tagasi vahetusalas. Etteruttavalt võib öelda, et pärast esimest pilku kaardile, näitas Ott absoluutselt täpselt, millise kaare me oleme suutelised ratastega läbima. Üritame teha valiku nii, et vältida Soodla veehoidla ääres olevat teed.

Esimesed punktid probleeme ei valmista. Esimene tõrge tuleb punktis KP42, mida juba joostes oleme läbinud, aga nüüd samal kohal punkti enam pole. Ehkki proovin naabruses tšillivaid suvitajaid üles tunnistama panna, eitavad nad kategooriliselt punkti ära võtmist. Loobume tulutust ettevõtmisest ja jätkame järgmiste punktidega.

Punktis KP59 saan taaskord ujuda. Et aga rattapüksid kuivaks jääksid, siis võtan seekord riided seljast. Ilmselge ajaraisk, Karli ja salomon, kes jõuab meist tunduvalt hiljem siia, lahkub juba koos meiega. Kuna aega on jäänud üsna vähe, siis jätkame esialgse plaaniga, st. jätame punkti KP27 võtmata ja võtame punktid 38, 37 ja 47.

Viimase punktina on kavas punkt KP22 ja siis see juhtub … sõidame mööda Piibe maanteed ja ühel hetkel ütleb Ott, et nüüd üle tee ja metsa. Ruth on juba automaatselt üle tee metsa keeramas, kui taipab ka selja taha vaadata, kus autod lähenemas. Lenksu automaatselt teeserva poole keerates ei saa aga isegi Ruth vastu füüsikaseadustele, ning ehkki Ruthi ratas keerab teeserva, siis Ruth ise jätkab liikumist otse. Mina Ruthi taga tunnen lausa füüsiliselt, kui valus on mööda asfalti lohiseda. Ruth on muidugi kiirelt püsti ja kontrollib esimese asjana ratast ja siis alles ennast. Ratas on terve, mille peale Ruth juba ärgitab meid edasi liikuma.

Võtame viimase punkti ja jõuame finišisse poolteist minutit enne kontrollaja lõppu.

Kui korraldajad on mõningate raskustega lõpuks kõigi punktid kokku saanud, selgub, et … oh üllatust, oleme suutnud võita kahe punktiga isegi Salomoni. Viimaste õigustuseks võib muidugi öelda, et punktis KP35 jälitas neid ebaõnn, mistõttu nad seda ei leidnudki.

Igal juhul ilus ilm ja väga hea rada (tänud Heigole ja Randyle), ning kui siia juurde arvata veel superkaaslased, siis midagi paremat oleks raske soovida. Sellised seiklused mulle meeldivad!

Ahjaa, statistika mõttes – ratta kilometraaž meil siis 35.9 km ja kõik kokku 59.8 km. [tulemused]

mõnus laupäev

XT-seiklus Kõrvemaal, parimad :).

õhtusöök

Platsi õhtusöök Rotermanni kvartalis.

jalutamas

Eile õhtul võtsime ette väikese jalutuskäigu … jalgratastega. Planeerisime tiiru nii, et ringi lõpuossa jääksid mõned sõprade kodud, kus vajadusel jalgu puhata ja külma õlut lunida, ehkki tavaliselt me küll kedagi kodust ei leia. Seekord olid kõik ilusasti kodus, aga mis puudus – külm õlu. No meil peab küll külmik ikka päris rikkis olema, kui seal enam õlut-veini ei ole :).

Ja veel – jalutuskäigu ajal õnnestus mul korralikult üle ratta lenksu lennata nii, et säärejooks jälle mõneks ajaks rikutud. Hea, et ma miniseelikut ei kanna. Jalutuskäik ise tuli selline.

nädalavahetuse teistmoodi sport

Laupäev taas spordilainel … aga seekord vähe teistmoodi. Kuna Maare esitas ultimaatumi, et kuniks keldris remont lõpetamata, tema mind enam kodust välja ei lase, siis alustasime laupäeva hommikut (no tegelikult oli see küll juba varane keskpäev) Tallinna Kalaturu külastamisega, mille järel järgmised kontrollpunktid asusid Hortese Aianduskeskuses ja Tondi K-Rauta-s.

Umbes neljatunnise poodlemise järel oli tunne … nagu oleks seda juba kümme tundi teinud, möödunud nädalavahetuste seiklusvõistlused tundusid sel hetkel meeldivate jalutuskäikudena. Ja kui siia otsa lisada Eurovisiooni vaatamine koos JP-ga, siis … pühapäeva magasime peaaegu et lihtsalt maha.

Tegelikult taasalustasin pühapäeval siiski ka keldriremondiga, vaatab kauaks sellel korral hoogu jätkub.

Ja veel – laupäevase šoppingu tulemusena sai meie esikuaken uue väljanägemise :).

kalaturg

Räimed riviharjutustel, Tallinna Kalaturul.

Mountain Loghome 48h

Kas ilusat ja vallatut autoga noormeest otsivad lõbusat tütarlast, et läheneval nädalavahetusel midagi meeletut korda saata. Palun algul SMS 51 …

Nelli Teataja

Tuleb tunnistada, et Nelli Teataja variant toimis väga hästi ja neljapäeva õhtul, Lõunakeskusest, kasti Aleksandri ja mõnigate muude, seiklusvõistlusel vajalike asjadega välja astudes, mõtlesime, et mis näo konkurendid küll teeksid, kui meie ettevalmistusi näeksid.

Neljapäeva õhtu mööduski ennast tankides, taktikat paika pannes ja kummimadratseid katsetades, milles kass Garfield meid usinalt aitas. Pika õhtu tulemusena sai paika ka taktika: mõnus peab olema ja nalja peab saama.

Reede hommikul teeme stardipaigas viimased pakkimised ja pearajameister Randy viib läbi võistkondade instrueerimise. Leivo küsimusele, et kas tugevamatel on lootust kõik punktid ära võtta, arvab Randy veidi ebalevalt, et peaks olema. Meile on asi selge – kuna tugevamate hulka ei plaani me kuuluda, siis peaks meile piisama igal etapil kahest kolmandikust punktidest.

Kell 11:00 asuvad 18 võistkonda 48-tunnisele teekonnale.

Etapp 1 – orienteerumine (jooks) “mõeldes suusale”. Saame stardis suusaorienteerumiskaardi, kus kuus punkti ilusa, loogilise ringina. Alustame ringi päripäeva, kus punktid tihedamalt … ja hästi teeme. Veerandtunnise jooksmise järel oleme suutnud Anniki pulsi punasesse ajada ning vähendame veidi tempot. Neljandas punktis saame aru, et oleme suutelised küll kõik punktid läbima, aga see tähendab väga nappi kontrollaja sees vahetusalasse jõudmist. Tuletame meelde oma taktikat ja keerame otse vahetusala poole.

Etapp 2 – ratas. Vahetusalast stardime esimestena, enne kui teised võistkonnad on jooksult saabunud. Planeerime võtta üheksast punktist seitse, mis täidaks meie 2/3 eesmärki, aga tempo on hea ja aega piisavalt, ning ületame veidi plaani, jättes sellel etapil võtmata vaid ühe punkti.

Vahetusalasse V1 jõuame taas esimestena ja asume sooritama esimest lisaülesannet: Etapp 3 – uuri ümbrust. Karjäärist tuleb leida kolm sinna peidetud punkti. Esimesed kaks punkti leiame lihtsalt, kolmas, puu võtab veidi aega. Superpunktileidjat, Tanelit, küll seekord meiega pole, aga õnneks selgub, et ka Annikil on samasugused varjatud võimed. Jooksule lahkume napilt enne seda, kui järgmised võistkonnad saabuvad.

Etapp 4 – jalgsi. Planeerime võtta seitsmest punktist viis. Teises punktis selgub, et kõigil meil on joogikotid tilgatumad ja päike kõrvetab halastamatult. Leiame ühe mahajäetud talu juurest kaevu ja hindame selle sogase vee väikeste mööndustega joodavaks. Täidame ka joogikotid ja jätkame teekonda. KP55 juures selgub, et kaardil kujutatu ja tegelik situatsioon ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku – kui kaardi järgi saab punkti mööda lagedaid, siis tegelikkuses on samas kohas juba mets. Ühistel jõududel võtame punkti õnneks ilma suuremate vigadeta.

Tuletame jälle meelde oma taktikat ja võtame etappi mõnuga – ehitame sildu üle kraavide (ühe lausa käsipuuga), pildistame nastikuid ja tšillime niisama :). Vaatame, et aega on juba omajagu kulunud ning otsustame jätta ühe punkti veel võtmata, mis hiljem selgub, on väga õige otsus.

Etapp 5 – ratas. Siin on selge, et kuut punkti ei ole keegi suuteline võtma. Planeerime algul kolme punkti, aga täpsemal vaatamisel selgub, et üsna väikese lisakaarega saame ka viis punkti kätte. Kusagil poolel rajal on jälle kõik veeanumad tilgatumad ja nii keerame sisse teel asuvasse tallu. Talus selgub, et me pole siin ainukesed – vett on käinud küsimas tugevalt üle poolte võistkondade. Külalislahke perenaine võiks vist jäädagi oma siinkandi parimas veest rääkima, aga meie kiirustame siiski edasi.

Viimase rattapunkti juurde jõudes on tee ääres korralik rattaparkla, punkti on otsimas oma kümmekond võistkonda. See on kindel ohumärk, et punkt pole kerge. Õnneks kohtume Salomoniga ja Karli pole kade, ning annab meile vihje, kust punkti leida. Punktist tagasi jalutades uurib keegi, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks vahetusalasse. Meie lööme käega, et aega ju küll. Tiit kraamib siiski reisikirja välja ja selgub …  et meil on viimase 2.5 KILOMEETRI LÄBIMISEKS JÄÄNUD AEGA 10 MINUTIT ja seda LIIVATEEDEL! Teeme selle võistluse kõige kiirema rattaotsa ja jõuame vahetusalasse 3 minutit enne selle sulgemist. Ei pea vist lisama, et pärast seda kontrollib Tiit meie ajagraafikut igal etapil vähemalt kolm korda üle :).

Vahetusalas selgub, et teised võistkonnad pole keegi sellel etapil üle kolme punkti võtnud, ehk eelmise jooksuetapi punktid osutusid väga kalliteks.

Etapp 6 – jalgsi. Jätkame oma 2/3 stiilis ja võtame kuuest punktist neli. Selle etapi kõige meeldejäävam osa on pikk etapp mööda sood, keset õitsvat sookailu. Enamuse etapist kõnnime, Anniki võtab kaardi enda kätte, väga mõnus on mõte vahepeal pingsast kaardilugemisest eemal hoida. Selgub et nii Annikil kui Tiidul on jalgadele tekkinud esimesed villid.

Etapp 7 – ratas. Otsustame võtta kahest võimalikust ühe punkti ja veeta võistluskeskuses rohkem aega. Asfaldil on mõnus sõita ja tempo kõrge. Ainus, mis mind häirib veidi on see, et tee ei keera päris sinna, kuhu vaja. 1.5 kilomeetrit hiljem jõuab minu teadvusesse, et SÕIDAME VALES SUUNAS! Olen kaardi tagurpidi ette keeranud ja juhatan meid punktist eemale. Keerame rattad õigesse suunda kümme minutit pärast etapile siirdumist oleme jälle selle alguses. Kell 22:25, kaks ja pool tundi enne kontrollaja lõppu oleme võistluskeskuses.

Oo kui hea on pärast pikka päeva imemaitsvat pastat ja pirukaid süüa. Tiit tundub olevat veidi väsinud, sest kuidas muidu seletada tema küsimust, kas avame kamba peale ühe õlle. Loomulikult avame ühe õlle … ja mitte kamba peale. Tiit üritab algul magada, aga loobub lootusetust katsest ja tuleb meie sekka. Kuna ülejärgmine, kanuuetapp avatakse alles kell neli ja järgmisel etapil on valida, kas kolm punkti ja 15 km või 5 punkti ja 25 km, siis aega meil on.

Etapp 8 – jalgsi. Planeerime startida pool kaks, aga kolmveerand üks on Annikil ja Tiidul jalad plaasterdatud, ning kõigil juba seljakotid seljas. Mis siis ikka, hakkame vaikselt minema. Teises punktis kohtume korraks Twisteri ja Salomoniga, aga rohkem me neid ei näe. Kell kolm on juba piisavalt valge, et võib kustutada lambid. Vahetusalasse jõuame pool tundi enne kanuuetapi avanemist.

Etapp 9 – kanuu (suured seinad). Kanuu on mõnus, Võhandu jõgi on siin osas suhteliselt kiire vooluga ja paljud kohad veel Võhandu Maratoni ajast tuttavad. Anniki on küll algul natukene endast väljas, sest tavaliselt pidavat tema tüürima ja on nüüd harjumatus olukorras, kus peab teistest sõltuma, aga harjub sellega varsti. Kahjuks on tammikohtadelt kadunud juhendavad rohelised nooled ja nii jätame Süvahavva tammist alla sõitmata, ning kanname kanuu ringi. Vahetusalasse jõudes saame taas 20 minutit oodata, enne, kui järgmine etapp avatakse.

Etapp 10 – orienteerumisbingo + lisaülesanne. Hoolimata Anniki nurinast, kes kah heameelega mõne köieülesande teeks, jagame tugevama õigusega need Tiiduga omavahel. Mina ronin ühe haaratsiga jõest sillale ja laskun siis uuesti kanuusse, ning Tiit näitab oma osavust kahe slingiga kase otsa ronimises.

O-bingos läbime küll kõik punktid, aga selgub, et ühes punktis olen hooletu ja kontrollin kivihunnikut, mis peaaegu punktirõnga keskel on, aga tegelikult asub punkt paarkümmend meetrit kõrval, ninal.

Etapp 11 – kanuu. Alustame koos Urmoga, kes oma kajakiga meil varsti silmist kaob. Pärast seda, kui olen püüdnud meid esimese kahe kilomeetri jooksul kaarti lugeda, saan aru, et olen etapi lugemist alustanud tagantpoolt ettepoole ja asi läheb kohe paika. Umbes 5.5 kilomeetrit stardist, Pääsna küla juures, “lõikame maha” ühe poolekilomeetrise jõekääru ja oleme taas Urmo kandadel. Kanuu liigub kergelt, ajame alla Ekstreem Adventure Team-i ja mõnda aega hiljem on nad meil tagant juba kadunud. Vahetusalas V5 oleme traditsiooniliselt esimestena.

Etapp 12 – orienteerumine “ajas tagasi” + lisaülesanne. Lisaülesandena tuleb puudutada punkti, mis asub silla all. Anniki saab teha karastava supluse, kui me teda köiega jõest punkti tõmbame. Pärast seda lubatakse meid jälle orienteeruma. Saame orienteerumiskaardi, mis pärineb aastast 1987. Algul tundub asi küll keeruline, aga pärast esimest punkti osutub kaart üllatavalt täpseks ja edasi on juba lihtne.

Etapp 13 – kanuu veelkord paadis. Sellel etapil piirdume kolme punktiga, sest on selge, et rulluisu järel tulevaks jooksuetapiks tuleb jätta meil maksimaalselt aega. Et mitte vastuvoolu sõuda, jätame kanuu kaldale ja käime ühes punktis jalgsi. Tagantjärele liikumiskiiruseid vaadates tundub et see ei olnud just kõige parem valik.

Etapp 14 – jalgsi ja rulluiskudega. Taas vahetusalas V5. Pearajameister Randy lubab rulluisud panna jalga juba vahetusalas, ehkki arvab, et karedal asfaltil on võimatu sõita. Siiski on rulluisu kiirus (12 … 15 km/h) oluliselt kiirem, kui oleks olnud joostes. Võib küll julgelt öelda, et see on meie jaoks selle võistluse kõige mõnusam ja kergem etapp. Rulluisuetapi lõpus teeme Räpinas poepeatuse ja täidame ka joogikotid Värskaga.

Etapp 15 – jalgsi. Pärast pikemat kanuutamist ja rulluisutamist on jalad jälle värsked. Sellegipoolest võtame algul rahulikult, kuni Anniki ja Tiit oma villid pehmeks käivad. Ja kuigi saaks ka neli punkti võtta suhteliselt väikese vaevaga, otsustame siiski kahe punktiga otsetee kasuks. Mida enam kilomeetreid kulunud, seda värskemaks meie samm muutub, tegemist on ju viimase pikema jalgsietapiga. Etapi lõpuosas on samm juba nii värske, et Anniki innustusel viimased kilomeetrid lausa jookseme.

Jalgsietapp lõpeb taas võistluskeskuses, võistluse lõpuni on jäänud vaid tühised 13 tundi, millest enamus jalgrattaga. Kohtunike kinnitusel kaotame parimatele vaid marginaalselt, mis tekitab eufooriat. Sööme, vahetame jalanõud ja sokid, Anniki ja Tiidu jalad saavad uue kihi plaastrit. Kuna ilm tundub soe, siis jätkame sama riietusega. 50 minutit hiljem oleme taas reipalt teel.

Etapp 16 – ratas. Esimese punktina võtame juba päevasest jalgsietapist tuttava kopratammi, kus nüüd juba korralik rada ette tallatud. Otsustame taas kord kasutada oma 2/3 taktikat ja nii jätame teise punkti vahele, ning liigume otse kolmandasse. Teel kolmandast punktist vahetusalasse minnes jookseb mul ühel hetkel juhe kokku ja jään mõttelagedalt kaarti põrnitsema. Kaaslastel piisab aga vaid pilk kaardile visata ja juba olemegi õigel teel ja mõnda aega hiljem ka vahetusalas – esimestena loomulikult :).

Etapp 17 – jalgsi. Viie punktiga jalgsietappi võtame hästi rahulikult ja käime ära ainult kõige lähemas punktis. Tagantjärgi võib öelda, et see saigi meile vist saatuslikuks – nii aeglaselt liikudes ja vahetusalas järgmise etapi avanemist oodates jahtus keha maha ja järgneval rattaetapil enam üles ei soojenenud. Aga sel hetkel me sellest aru veel ei saa ja jätkame rattaetapiga. Meeleolu on kõrge, sest jalgsietapid on peaaegu läbi ja jäänud vaid kaks rattaetappi.

Etapp 18 – ratas. Rattaetapi esimesse punkti jõudes on kõigil külm. Tiidul on kotis koorikjopp, mille ta endale selga paneb, meie Annikiga otsime seljakotist välja ellujäämiskiled ja paneme need oma õhukeste kilejoppide alla. Plaanime võtta järgi jäänud kahest punktist ühe.

Jube uni piinab ja pean tegema metsikuid pingutusi, et kaardis püsida, aga tundub et Tiidul, kes liigub nagu zombi, on veel raskem :). Kell on veidi üle poole kolme, kui saame aru, et järgmine lisaülesanne, kuhu meil on sõita mingi pool tunnikest, avatakse alles kell pool viis. Keerame uuesti teise punkti poole …

… Ja siis, mingil hetkel saabuki see hetk, kus tekib tunne, et enam keha soojaks ei saa. Tiit rebib oma ellujäämiskile tükkideks ja laob need siis jopi alla kehale, aga eriti see ei aita. Võime ju ratastega need kaks punkti läbi sõita, aga siis peame vahetusalas vähemalt tunni ootama ja lisaks midagi enam selga panna ei ole. Võistkonna koosolek lõpeb otsusega, mille järel helistame Maare meile Veriorale vastu. Tõstame rattad auto katusele ja sõidame võistluskeskusesse.

Öine saun ja kukun magama, et umbes viie tunni pärast virgena ärgata. Hinges on kerge kripeldus, kui vaatame kuidas võistkonnad ükshaaval võistluskeskusesse saabuvad ja siis ujumis- ning seejärel viimasele jooksuetapile lähevad. Külm on ju kõigest emotsioon … ja meie lasime endid ühest emotsioonist niimoodi heidutada.

Aga kripeldustest hoolimata oli nädalavahetus ülilahe, ning meie täitsime oma eesmärgi pea täielikult – lõbu ja nalja jätkus kogu nädalavahetuseks. Selliste kaaslastega olen valmis igal hetkel luurele minema.

raske, väga raske päev

Eilne päev oli mul planeeritud taastumiseks ja välja magamiseks, aga juhtus hoopis nii, et äratuskell helises juba kell viis hommikul.

Päeva kontosse läks kirja Boeing 737-500, Beech 1900D Airliner ja Saab 340. Vaatsin üle iga suusataja unistuse, Vasagatani. Oma, kergelt kangete ja puiste jalgadega tundsin hingesugulust kohalike punaste puuhobustega, keda võis kohata kõikmõeldavates kohtades.

Ja sellist võitlust pealetükkiva unega, nagu eile nõukal, rootsikeelset juttu kuulates … oleks siis sääsedki olnud, kellega une peletamiseks võidelda :).

MONA-X-2010

Seekord siis võistkond Myrakaruds oma uue(noore)ndatud koosseisus Tatjana (ehk meile lihtsalt Manja), Tiit, Tanel ja Heiti. Alustasime oma teekonda Lätti juba varakult reedel, et jõuda Siguldas üks korralik rattatreening Koiva jõe nõlvadel teha ja õhtul õlleklaasi taga oma varasemate seiklustega hoobelda. Vähemalt reedese plaani täitsime 100 protsendiliselt.

Laupäeva hommikul oli mõte olla kell üheksa võistluskeskuses, et jääks piisavalt aega stardiks valmistuda. Ja ehkki päris üheksaks me võistluskeskusesse ei jõudnud, tegi meie hooldemees, Are, oma tööd nii professionaalselt, et juba tund enne starti polnud mitte ainult kogu varustus pakitud, vaid kogu võistkond täies valmiduses, seljakotid seljas, starti ootamas.

Veidi enne starti jagatakse igale võistkonnale neli kaarti nelja punktiga, millest ühes järgmise etapi kaart. Manja protestidest hoolimata ei luba me teda seekord veel iseseisvalt punkti võtma minna ja nii saan mina kaks ja Tanel ning Tiit kumbki ühe punkti.

Kui mina 175-se pulsiga saabun, on teised juba ammu kohal ja rajavalikudki tehtud. Jätkame rattaetapiga. Teel esimesse punkti möödume enamusest varem startinutest, sealhulgas ka võistkondadest Ekstreem Adventure ja Twister Adventure Team.

Ei tea, kas meie süül, aga igal juhul sel hetkel, kui me neist möödusime kaotab Marge tähelepanu ja sõidab Erki tagarattasse, tekitades hetkega korraliku ratturite kuhja. Lootes, et midagi tõsist ei juhtunud, jätkame peatumata. Esimeses punktis saame kätte ka Salomon Estonia.

Teel teise punkti valime jõeületusega otsevariandi, mis selgub, ei olegi nii halb. Teises punktis oleme esimesed ja saame minna jalgsietapile. Orienteerumiskaart mastaabis 1:8 250 ja parkmets. Siin on vigu teha keeruline ja nii jätkame ka jalgsietapi järel 7-minutilise eduga.

Jälle väike rattaetapp ja juba järgmises punktis, KP11 on taas lisaülesanne – vaja leida maaalusest sõjaväepunkrist neli punkti. Põhjaliku otsimise järel leiame kaks punkti ja oleme veidi nõutud. Siis taipame tulla välja ja politseikoera ninaga Tanel leiab kiirelt ka kaks ülejäänud punkti.

Taas ratastel. KP12 ei tekita kiusatustki otse minna. Punkti KP13 otsustame minna vasakult. Teeristil suhteliselt punkti lähedal oleme veel ilusasti kaardis ja teame, et kilomeetri pärast peame pöörama vasakule punkti. Sellest hoolimata, nähes vasakul raiesmikku, keerame automaatselt sinna. Mõningase otsimise järel saame aru, et oleme liiga vara metsa tulnud ja läheme edasi punkti. Kokku kaotame selle kaarega 13 minutit ja punkti jõudes saame aru, et me pole enam esimesed.

KP14 ja järjekordne jalgsietapp. Seekord 1:25 000 topokaart aastast 1981. Kolmekilomeetrine etapp mööda raudteed kolmekümnekraadises palavuses, kõrvetava päikese käes on päris raske. Teeme ühe maja juures peatuse ja täidame joogikotid. Külm kaevuvesi tundub imehea. Teeme jalgsietapil mõned väiksemad vead ja etapi lõpuks kaotame Salomonile juba 12 minutit.

Järgmine, rattaetapp viib meid Riia – Pihkva maanteele ja sealt edasi üle raudtee punkti KP26. Punktis kinnitatakse iga ratta külge oma kontrollkaart ja antakse orienteerumiskaardid mastaabis 1:16 666.

Jätkame rattaorienteerumisega, mille teeb eriliseks see, et enamus metsasihte on üles küntud ja kohati on kiirem sõita mööda metsa. Juba esimesel etapil kohtume taas Salomoniga ja mõned etapid hiljem saame nad ka kätte.

KP31 võetud, täiendame taas oma veevarusid ja Salomon saab meist taas mööda. Etapi lõpetame siiski koos. Kontrollkaartide ülevaatamisel selgub, et Salomonil on ühel kaardil üks märge puudu – jätame Salomoni kohtunikega vaidlema ja jätkame jalgrattaetappi.

Kaks punkti hiljem jõuame vahetusalasse. Kanuuetapp algab üsna tugevas vihmasajus. Etapi esimesel osal tuleb sõita mööda kaardile märgitud trassi ja märkida teele jäävad punktid. Kuna nelja peale antakse meile ainult kaks aeru, siis lähevad Tatjana ja Tanel joostes ja meie Tiiduga kanuuga. Enne kohustusliku ala lõppu ootavad Tanja ja Tanel meid kaldal, sest kaardil on näidatud keeluala, mida kohtunik läbida ei lubanud. Sõidutame Taneli ja Manja üle jõe ja ühtlasi teeme vahetuse – kanuus jätkavad Tanel ja Tiit, meie Manjaga läheme joostes. Tanel hõikab veel järgi, et "etapi lõpuni on kõigest paarsada meetrit.

Meie teele jääb maja, millest ümber jooksmine nõuab oma aja ja kohustusliku etapi lõpus me Tanelit ja Tiitu kanuuga ei näe. Kahtlustame, et äkki on meie võistkonnakaaslased juba õigest kohast möödas ja nii jätan Manja sääskedega võitlema ja jooksen ise piki jõge edasi, Tanelit ja Tiitu hüüdes. Umbes kilomeeter hiljem tekib kahtlus, et äkki siiski pole Tanel ja Tiit nii palju mööda sõitnud, vaid viimase osa läbimine võttis lihtsalt arvatust kauem aega. Uuesti tagasi. Punkti juures hõigume tükk aega ja ennäe – keegi hüüab vastu ja mõne aja pärast paistavad ka vett mööda lähenevad lambid. Kui lambid kohale jõuavad, selgub, et tegu on hoopis Salomoni Silveri ja Karliga, ning Viff ja Tõnu ootavad neid teisel pool jõge, kuhu meil kohtunik joostes minna ei lubanud.

Saame aru, et Tanel ja Tiit on siiski õigest kohast möödas ja läheme uutele otsingutele. Pika hüüdmise peale kostavad kusagilt kaugusest ka vastuhõiked, selgub et meie võistkonnakaaslastel on olnud nii hea hoog, et nad alles kaks kilomeetrit hiljem pidama on saanud.

Järgmine etapp, kanuuga Läti võsas ja pokude vahel on paras katsumus, pärast pikka võitlust saame kanuu siiski veele ja meie Tiiduga jätkame kanuus. Punktiga KP42 teeme taas suunavea, sest järv, mida mööda sõidame on kinni kasvanud ja õige koha leidmine keeruline. Veel üks etapp kanuuga mööda metsa ja viimased kaks punkti saab juba normaalsel moel, kanuuga läbida. Kanuuetapi lõpus on kaotus Salomonile juba üle poole tunni.

Uuesti ratastele ja nüüd juba legendi järgi. Legendi meeldejäävamaks osaks on pikk, kuue kilomeetrine etapp mööda vana raudteetammi, mööda lahtist liiva. Raudteetammi lõpus, raudteesillal on silt, mis ütleb, et punkt on silla all. Näemegi rippuvat punkti, milleni jõudmine tundub üsna keeruline. Kahtlustame kohe, et keeruliseks on punkti võtmise teinud “kallid konkurendid”, kes punkti silla tala pealt alla on lükanud. Ehkki finišis ei taha nad seda tunnistada, siis hiljem selgub, et nii see tõepoolest oli.

Rattaetapp läbib ka võistluskeskust, kus võtame aja maha ja tangime endid rahulikult. Maare tehtud pasta ja pirukad pälvivad üksmeelse, rahuloleva mõmina.

Veel seitse kilomeetrit legendi järgi ja oleme taas vahetusalas, et minna viimasele jalgsietapile. Seekord antakse võistkonnale üks topokaart mastaabis 1.50 000 ja üks ortofoto 1:25 000. Tanel, kui kogenum saab ortofoto ja mina üritan, nii palju kui võimalik, jälgida meie liikumist topokaardilt.

Teise etapi suurimaks elamuseks on jõe ületamine. Kaardi järgi on asi lihtne, üle silla ja kõik. Tegelikkuses selgub, et sillast, rippsillast on järel ainult riismed. Saame mööda sillatrosse turnides siiski õnnelikult, kuiva jalaga üle jõe ja jätkame punkti suunas.

Suur on meie üllatus, kui etapi lõpul kohtame metsas taas salomoni punkti otsimas. Teeme koos väikese tiiru ja kuuleme siis eemalt Karli häält, kes võistkonnakaaslasi hüüab, et “tulge ruttu siia, võtame selle punkti ära ja kaome”. Punkti jõudes on päris lahe vaadata Karli nägu, kui ta aru saab, et need, keda ta punkti hüüdis, oleme hoopis meie. Luban Karlile finišis õlle ja jätkame üheskoos.

Järgmisel etapil valime erinevad variandid ja punktis oleme enne Salomoni. Hoiame edu kuni eelviimase punktini, siis aga ei jätku meil kindlustunnet minna kraavini ja viimases punktis on Salomon veidi enne meid. Jääb üle joosta tagasi rataste juurde.

Nüüd ütleb Tanel selle võistluse prohvetlikud sõnad: “Lätis võib vahel ka finiši leidmine olla sama keeruline, kui punkti võtmine”. Salomon valib ringietapi mööda teed, meie üritame otse jalgrataste juurde jõuda. Piisavalt pika mineku järel tundub, et oleme kaldunud liiga paremale ja korrigeerime veidi suunda. Veel mõni aeg hiljem jõuame täiskasvanud raiesmikule ja nüüd on tunne, et oleme vahetusalast möödas. Pöörame vahetusala suunas ja mingi aeg hiljem jõuame metsateele. Nüüd on mõistus otsas, läheme ühele poole ja siis teisele, enne kui oma asukoha ära arvame. Pärast pooletunnist ekslemist jõuame lõpuks vahetusalasse.

Selgub, et jäänud on ainult sõit ratastega finišisse. Salomon on läinud, võtame asja rahulikult. Finišis kaotame Salomonile 32 minutit, kolmas, Ekstreem Adventure jõuab ssekord kohale meist veel üle kahe tunni hiljem, siis kui meil juba rattad pestud, söödud ja unigi täis magatud. Parim Läti võistkond saabub finišisse neljandana, kaotades võitjatele üle kolme tunni.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli lahe võistlus ja supertiim. Ehkki Salomon oli tugev, siis kaotasime tänu oma rumalustele. Kui keerulised kohad suutsime lahendada väga hästi, siis kõik suuremad vead tulid lihtsates kohtades, omast hooletusest. Ehk nagu ütles finišis seikluskorüfee Maku: “Lätis tuleb hoida tšakrad kogu aeg avatud. Kui kaardi järgi läheb ka tee punkti, siis enne ei või selles kindel olla, kui punkt võetud.

Ja loodetavasti ei hirmutanud me ära Manjat, kelle positiivsust ei suutnud murda ei kõige hullemad mudamülkad, rabad, ega ka verejanulised Läti sääsed. [tulemused ja mõned pildid]

ratas pähe kinni

Kuigi mõned blondid jalgrattaspetsialistid arvasid, et parim viis Maare ratast parandada on “see mulle pähe kinni lüüa”, siis mina nii konstruktiivsete ideedega kaasa ei läinud, vaid pöördusin taaskord Fixusesse.

Kiire ülevaatuse tulemusena tuvastati, et isegi kui praegu vahetada ainult tagumise jooksu sisu, siis tuleb ilmselt lähemal ajal vahetada kogu jooks. Kuna Fixuse poisid ei suutnud leida tagumist jooksu, mis Maare kõrget ilumeelt rahuldaks, aga meil kodus oli jällegi üleliigne komplekt jookse, siis õmmeldi pintsak nööbi külge – jooksude asemel vahetati ümber kõik muu. Nimelt olid meie jooksud ketaspiduritega, aga Maare ratta raamil puudus taga ketaspiduri kinnitamise koht ja seetõttu sai Fixusest valitud ratta raam, mis juba olemasolevate jooksudega sobiks ja mis veelgi tähtsam – ilus oleks.

Vaene Veiko oli tõeliselt raske ülesande ees, panna kokku jalgratas, mis poleks mingil juhul raskem, kui Maare vana ratas, ega ka muus osas kehvem. Ja mis kõige tähtsam – JALGRATAS PEAB OLEMA ILUS!

Pärast umbes viite Veiko kõnet teemadel näiteks “kas sadulaposti panen musta või valge? … aga stemmi mis värvi?”, käisin reedel rattal järel ja vähemalt mina ei pidanud pettuma – valge rattaraamiga, valged ketaspidurid ja valge sadulatoru. Šikk valge kombinatsioonis musta ja terashalliga teeb sellest tõeliselt kena ratta, millega võib rahumeeli minna Xdreamile, aga veelgi parem, Vanalinna poosetama :).