Apocalypsis

Nii on Põhjamaade Sümfooniaorkester nimetanud oma hooaja lõppkontserdi, mida täna Estonia Kontserdisaalis kuulamas käisime. Põhjamaade Sümfooniaorkester koos dirigendi ja orkestri "hinge" Anu Taliga on Eesti (ja võib olla ka Baltimaade) ainus erarahastusel põhinev sümfooniaorkester. Nii sisult kui koorelt rahvusvaheline.

Kontserdi esimene osa algas Eesti noorema põlvkonna üheks andekamaks heliloojaks nimetatud Tõnis Kõrvitsa teosega "Thule eleegiad". Nojah, meiesugustele muusikavõhikutele jättis see samasuguse tunde nagu tüüpiline Eesti tõsimängufim: segane, sombune, pime ja räsitud ... või nagu Heiti ütles: pillide häälestamine. Kuigi keskmises osas kujutatud setu kandleviiside ja kirikukellade kõla oli ilusasti äratuntav.

Edasi tuli Richard Straussi sümfooniline poeem "Don Quiote", mis jätkus enam-vähem samalaadilise kõlaga. Kohati oli tunne, et orkester ja dirigent ei astu päris ühte jalga. Siiski see nii ei olnud, vaid lihtsalt meile tundus teos veidi keeruline. Seepärast ei leidnud me näiteks VII variatsioonis üles Don Quiote ja Sancho Panza paadiga ümberminemise kohta, kuigi Heiti oli selleks ajaks juba täiesti ärkvel :))

Peale vaheaega ja klaasi veini tundus Erki-Sven Tüüri 6. sümfoonia (maailma esmaettekandes muuses) hoopis teisiti. Huvitav, teistsugune. Erki-Sven Tüürilik.

Aga siiski, võrreldes talvel kuulatud kontserdisarjaga "Also sprach Zarathustra", jättis tänane kontsert veidi kahvatuma mulje. Aga võib olla on selles lihtsalt "süüdi" kevadine ilm, mis enam saali istuma ei kutsu.