Lihtsalt Segased

Ei tegi nüüd, kas see pealkiri käib minu või Leivo, Kaja ja Alari kohta, kes moodustavad võistkonna "Lihtsalt Segased". Minu kohta ehk seepärast, et otsustasin nende tegemistega kaasa minna.

Aga kui kõik algusest peale ära rääkida, siis oli meil plaan Leivo eestvedamisel teha pühapäeval üks mõnus süstasõit Kaberneeme poolsaare ümbruses. Kuna aga neljapäeval ja reedel sadas lootusetult vihma, jäi süstasõit ära. Mitte et me vihma kardaksime, aga süsta oli mõeldud nagu rohkem puhkamise (!? ei usu tegelikult), mitte ponnistamise mõttes. No igatahes, meelitasid Segased meid süstasõidu asemel Juminda poolsaarele tegema "enne 36h võistlust ühte pikemat trenni". Mis minus kui nõrgimas lülis muidugi mõningaid kõhklusi tekitas ... aga siiski, pühapäeva hommikul olime kella 11 paiku Juminda poolsaare jalal, Pedassaare külas kohal. Enne liikuma hakkamist veel küsisime Kajalt, et mis plaan neil on. Kaja vastas, et plaanis on: "alguses natuke joosta ning siis matkata."

Sain sellest julgust juurde ja niimoodi siis alguses lippasin ikka teistega ühes tempos. Ilm oli suurepärane ja sealne loodus mõnus. Alguses liikusime mööda mereäärt, kus muuhulgas olime tunnistajaks ka lepatriinude kevadele- ehk pereloomise protseduurile :P.

Kolga - Aabla külas saime endale ka kaaslase- ilusa koera, kes meiega kaasa jooksis. Kohe tuli meelde juhtum Reksiga ning püüdsin küll koerale rääkida, et mõelgu hoolega, enne kui meile ennast sappa haagib, aga too ei hoolinud. Kuue kilomeetri pärast jõudsime Liiva küla surnuaeda, kus läksime ümber kabeli kõndima, et patud andeks saada. Kohalik lahke memm selgitas meile veidi kabeli loomise lugu (kuigi ka Kaja teadis siinset piirkonda ja elu hästi) ning seda, et meiega kaasa liikunud koera nimi on Ets ning et tema peremees on sinna kalmistule maetud ja et ta (koer siis) on pärit poolsaare teisest servast, Virve külast. Lubasime koera siis tagasiteel koju viia. Aga kui minema hakkasime, oli Ets kadunud. Küllap jõudis talle selle kuue kilomeetri ajal kohale, et parem on ilmselt otse läbi metsa otse kui segaste ja Heitiga koos tiiruga koju jõuda :)

Veidi aja pärast olime Juminda poolsaare tipus, kus vaatasime mälestusmärki 1941 aasta augustis hukkunud laevadele. Sealt edasi ikka mööda rannikut nii, et meri jäi vasakule. Ja ma pean ütlema, et kuigi olime läbinud juba veidi üle poole, ei paistnud kusagilt seda "alguses jookseme" järgnevat "pärast matkame" :). Mis tähendas, et liikumine toimus ikka jooksusammul. Mind päästsid kohalikud vaatamisväärsused (liba-piirvalvekordon, raketibaas, vaade lahele jne) ja see, et mõnel korral, kui üldse enam ei jõudnud, jäin jalutama ... Heiti ning teised siis solidaarsusest ka. Kuid pikalt ma proovisin neid jalutamispause endale mitte lubada - ses mõttes on hea koos treenida, et süütunne sunnib liikuma, muidu jääb teistel pool trenni ju tegemata :)

Hara allveelaevade sadama juures (mis oli tegelikult väga lahe uudistada) tundsin, et nüüd on tõeliselt raske - jalad olid rasked nagu pakud ja tagapihta veel valusad ka. Hakkas sadama ja vihm tundus soolane kui huuli puudutada, aga ehk mere ääres ongi nii :) Ehkki olime juba tagasiteel, ei lohutanud mind see eriti, sest tagasi oli jäänud umbes 6.5 km .. Jalad olid tõesti kanged ja sadama juures uudistades ei olnud veel jõud taastunud. Jäimegi siis Heitiga jalutama, kuna "Lihtsalt Segased" edasi jooksid. Kilomeetri pärast, "Maja kivi" juurde viiva matkaraja ääres kohtasime neid jälle. Siis sealt mööda matkarada - Segased ees, meie järel. Elu kivil, Maja kivi, mööda laudteed rabas vaatetornini ning sealt, mööda metsateed umbes 1 km veel suure teeni. Seda viimast me kõndisime, kuni Heiti tegi ebapopulaarse otsuse viimase kilomeetri joosta ... Tegelikult ei olnudki see nii ületamatult pikk ja raske kilomeeter :) Heiti püüdis veel minu kõrval kerge sammuga tippides mu meeleolu jutuga kõrgel hoida, samal ajal kui mina ähkimise vahel läbi hammaste pressisin: "kas ma pean ka rääkima" :)) Igastahes tulid autod peagi nähtavale ja olingi elusalt tagasi.

Ja ma siiski arvan, et sealt Hara sadamast meil ikka enam kuute kilomeetrit polnud - igaljuhul läks see rutem kui arvata oskasin.

Päeva kokkuvõte: 5 tundi 29 min, kilomeetreid ..., kilokaloreid umbes 3 000 ringis. Väga mõnus oli, sain palju tarkust juurde iseenda võimetest ja sellest kuidas pikemalt kesta. Eile Eurovisiooni ajal küpsetatud soolased seenepirukad õigustasid ennast, eriti peale seda kui Alar Kaja tehtud võileivad ühe suure kivi prakku viskas, küllap Kivinõid rõõmustas :) Ning aitäh Juminda poolsaare lahkele pererahvale, kelle kaevust me oma joogipudelid täitsime.

Pärast kehakinnitus ja saun meie juures. Jalad ei olegi enam niiväga kanged. Selle nädala võib edukalt lõpetatuks pidada. Ära jäi küll laupäevale kavandatud rattatiir kuid see eest saime targemaks magamistuppa kavandatava garderoobi osas.

Lisaks - veidi lähemal jälle 36h tunni võistlusele - ahjaa, meie võistkonna nimeks sai siis TurboKamm ja koosseisuks: Ave Palu, Kadi Taalberg ja mina. Nagu Kadi ütles: "lähme proovime ära, muidu ei teagi, milleks me kõik võimelised oleme :)"