ühe projekti lugu

Nii nagu Hekotek kodulehel kirjas:

Leningradi oblasti Podporožje rajoonis avati 07.06.2006 kaasaegsel tehnoloogial baseeruv saeveski, mis kuulub Soome suurkontsernile Metsä Botnia. Ettevõtte pidulikul avamistseremoonial osalesid ...

See oli minu esimene kokkupuude tselluloosi tehases töötavate meestega, mis erineb küllaltki oluliselt tavapärasest saeveski ehitamisest. Üheks suuremaks erinevuseks oli nendepoolne põhjalik projekti ettevalmistamine, juba leping ise oli aukartust äratava mahuga – kui tavaliselt saab saeveski ehitatud nii 10 ... 30 lehelise lepinguga, siis seal oli selle mahuks tugevalt üle tuhande lehekülje – ma isegi ei viitsinud ausalt öeldes lehekülgede arvu ära lugeda, rääkimata siis kogu lepingu läbitöötamisest. Vaimustust äratas ka Metsä Botnia mehikeste oskus kasutada oma töös mitmesuguseid tabeleid, graafikuid, diagramme jne ... sadade kaupa (ilma liialdamiseta).

Naljakas (või pigem küll kurb) on see, et enamuses igal pool Venemaal on see ühtemoodi – paigaldad seadmed, käivitad need ja asud siis töötajaid koolitama. Algul suhtud nendesse veidi üleolevalt ja võib-olla ka veidi põlgusega: mingisugused vene jorsid, kes suitsetavad töökohal, ei korista enda järelt, lõhuvad seadmeid jne. Kui sa siis oled nendega seal vaeva näinud ja neid koolitanud, ning nad ei teieta sind enam ja on õppinud, et suitsetatakse ainult väljas suitsunurgas, aru saanud, et seadmed on nende omad ja neid tuleb hoida. Lisaks sellele on nad õppinud ka viisakalt käituma (vähemalt püüavad) ja sa oled juba kursis meeste isikliku eluga, nende suhetest ülemustega, kohalikust külaelu-oluga jne, siis saab projekt läbi. Aga nii vist ongi ette nähtud ...

Nüüd on siis jälle jäänud üks punktike maailmakaardile, kuhu tulevikus vist enam väga tihti ei satu, aga eks ma ole olnud seal ka piisavalt: lugesin just kokku – alates 2005 aasta algusest 69 päeva. Võiks veel ära mainida ka selle, et minu projekti seadmed seal (palgisorteerimisliin nimelt) kaalusid kokku 190 tonni ja sõitsid sinna 27 autoga + lisaks olen ma peaaegu iga kord sinna sõites pidanud vene tollile seletama, miks mul on oma töös vaja kontrollereid, arvuteid ja muid pisividinaid, mis ma isiklikult sinna viisin.