Käisin kompuutris..

Oma vaevustega vasakus küljes olen viimaste nädalate jooksul külastanud tohutul hulgal erinevaid raviasutusi ja viibinud erinevate eesliidetega -loogide vastuvõtul. Kogemusi on nii positiivsest kui negatiivsest küljest. Näiteks olen nüüd omal nahal kogenud, et selleks et abi saada erakorralise meditsiini osakonnast, peab ikka väga raudne tervis olema:D

Täna oli kompuutertomograafia kord Tallinna Diagnostikakeskuses. Kompuutertomograaf on ülitäpne ja põhjalik röntgen, mida kasutatakse näiteks peaaju uuringuteks aga ka muudel juhtudel kui tavalisest röntgenist jääb väheks.

Veidi hirmus oli alguses - sest see masin on selline ümmargune toru, kuhu sind ülakeha pidi sisse sõidutatakse - tõeline klaustrofoobikute õudusunenägu. Tegelikult on toru mõlemast otsast avatud ja kuidagi on seal valgus nii reguleeritud, et suletud ruumi mulje on väiksem.

Aga siis hakkas pihta.. nagu "Mehed ei nuta" filmis, kus üks "unetu" suletud kambrisse pandi ja doktorid siis peale uinumist kukkusid erinevate valgus- ja heliefektidega teda äratama. Või veel tabavam - nagu Kumu ülemise korruse saalis, kus noored kunstnikud põnevaid installatsioone teevad. Sest jah, kompuuteruuring tähendas kakskümmend minutit liikumatut lamamist seal torus ning sealjuures lasi aparaat erinevaid heliefekte kõvasti kõrva. Valgusefektid puudusid ainult. Natuke õudne oli ka aga mõtlesin ennast kunstisaali ja siis polnud enam jube:) Ja naljakas.. kogu selle paugutamise peale tuli tõesti uni... nagu eelpoolmainitud filmis:)

Aga Heiti ütles enne äraminekut, et kompuutrisse võin minna kuid internetti üksi ei tohi:)