Kus on piir, seal on...

Piirissaare. Seda 7.8 ruutkilomeetrist saart Peipsi järves käisime eelmisel laupäeval uudistamas. Piirissaarele saab minna „Peksi“ või „Koit“ nimelise laevaga, mis peaaegu üle päeva ühe reisi saarelt Laaksaare sadamasse ja tagasi teevad. Peaaegu seepärast, et esmaspäeval ja teisipäeval reisi ei ole, kolmapäeval see-eest on kaks reisi (siis on poes ka kaubapäev) ja edasi siis reedel ja pühapäeval üks reis. Kui graafikujärgse reisiga minna, tuleks aga saarel ka ööbida, mis meie kavva seekord ei mahtunud. Nii läksime laupäevasel päeval Laaksaare sadamast selleks spetsiaalselt tellitud „Peksi“ peale.

Legend Piirissaare tekkimisest toetub „Kalevipoeja“ eeposele. Kalevipoeg tuli Venemaalt koormatud laudadega koju ja kui ta läks üle Peipsi järve, teda ründasid kuradid. Kalevipoeg hakkas neid mätaste ja poriga loopima, tänu sellele tekkis madal ja soine saar.

Kirjalikud allikad Piirissaare asustamise algusest puuduvad. Saar olla avastatud Peeter I ajal vene vanausuliste poolt, kes põgenesid Venemaalt kirikureformi surve mõjul. Saarel on kaks pühamut: vanausuliste palvemaja ning mittetegutsev õigeusu kirik (saarel on vaid 4 õigeusklikku, ülejäänud siis vanausulised).

Enamik saare elanikest on vene rahvusest, kuid nagu piirissaarlased ise ütlevad: „Siin keegi ei jaga kedagi eestlasteks või venelasteks, kõik me oleme lihtsalt Eesti elanikud ja peaaegu kõik Eesti kodanikud“.

Kokku on saarel praegu umbes sadakond elanikku, lisaks veel need, kes suurema osa aastast mandril elavad aga suveti ikka kodusaarele tulevad. Saare elanikkond on viimase saja aastaga seitse korda vähenenud kuigi näiteks 1994 aastaga võrreldes jällegi kümnekonna inimese võrra suurem. Suurt mõju avaldavad elanikkonna suurusele muidugi kalastuskvoodid - see tähendab töönappust ja see, et kooli saarel pole. Lapsed peavad Tartus koolis käima.

Piirissaare eripäraks on, et saart poolitab kanal, mis Leevi jutu järgi olla kaevatud käsitsi Rootsi sõja ajal. Nii randub laev Piirissaarele sõna otseses mõttes keset saart :)

Saare külastamise tarbeks olime palunud endale ekskurssioonijuhiks kohaliku tegija - Leevi nimelise mehe, kes on üks saarel elavast üheksast eestlasest ja kohalik turismikunn. Leevi olla ise samuti kanalit kaevanud - kuidas see võimalik oli, jäi küll veidi segaseks, sest nii vana Leevi nüüd küll ei paistnud :))

Leevi on üldse vinge vend. Poeg on tal meremees ja praegu seilab merd Ameerikamaa lähistel. Ekskurssiooni kokkuleppimiseks tuleb Leevile aga hommikul enne kaheksat helistada, sest peale kaheksat ei pruugi Leevi enam kuigi kaine olla. A no mis sa pisitillukesel saarel oma elukesega ikka pihta hakkad - naised veel, naised kasvatavad sibulaid (kuulsaid Peipsi sibulaid) ja kurke. Sibulapeenrad muuseas on sellised kõrged, et mugav rohida oleks: toetad taguotsa ühele peenrale ja nopid aga teiselt umbrohtu.

Leevi on ka saare ainuke jahimees. Kaks püssi on tal isegi. Saarel pidavat hulganisti põtru olema ja üldse igasugu metsloomi. Isegi karu olla ühel talvel tulnud ja suvi läbi saarel pahandust teinud (hmm ... tuletagem meelde Ruhnu karu :)). Koduloomi, peale koerte ja kasside saarel ei ole. Varem oli, aga enam ei tasu loomapidamine ära.

Meie tuleku päeval aga pidas Leevi kainet joont ja esimese GIN-i ostis alles siis, kui pool tundi tagasisõidulaevani oli jäänud.

Leevil ja kogu Piirissaarel on Tallinnas kaks sõpra. Õunapuu ja Savisaar. Õunapuu olla Tartu maavanemaks olles piirissaarlasi palju aidanud, nii üht kui teist kaupa muretsenud, rahaabi vallale andnud ja mis kõik veel. Miks Savisaar aga sõber on, jäi veidi selgusetuks. Kui küsisime, et kas Leevi siis Savisaart valis, oli vastus, et Savisaar küll kahjuks nende piirkonnas ei kandideerinud, kuid Keskerakonna poolt oli kogu saare rahvas hääletanud küll. „Miks? No keda siis veel valida? Lauristini või? Seda, kes kõik paljaks varastas ja ise selle raha eest Hispaaniasse suvila ehitas?! Nüüd tütar elab tal seal ja keegi ei tea, kes isa on.“ ägestus Leevi. Poliitikast me enam ei rääkinud ...

Saare suurem pool on soine ja seal elamuid ei ole. Väiksemal poolel on kolm küla: Piiri, Tooni ja Saare küla. Piiri külas on kaks kauplust: üks era, teine valla oma. Valla poes oli parasjagu remont ja kaupa anti tagantuksest.

Piiri küla ja Tooni küla vahel on Tambeti torn, mille otsa ronides veidi kõrgemale vaadata saab. Tambet olla selline mees olnud, et ühes taskus olnud mobiil ja teises lapik pudel. Ja seda juhtunud sageli, et kui telefon helises, krabas Tambet lapiku kõrva äärde.

Tooni külas on aga vallavalitsus ja piirivalvekordon. Kordonil on ka kõrge torn, kust Venemaad selgesti näeb. Torni otsa aga tegelikult ronida ei tohi, sest ükskord olla üks poisike libastunud ja kätt vigastanud ning peale seda keelas ülem torni otsa ronimise ära.

Tooni külas on ka saare peoplats ja spetsiaalselt Mart Laari külaskäigu tarbeks kolme päevaga ehitatud varjualune (siinkohal võtab Leevi portfelli lahti ning näitab ühe vana ajakirja pildikülge, kus fotod sellest kuidas Mart Laar laeva kaldast lahti lükates vette oli kukkunud). Ja see pole veel kõik. Siia on „pargitud“ ka kohalik MÕV ehk hõljuk, mis vallale Venemaa poolt kingitud. See on abiks liikurvahend, kui jää on kõndimiseks või sõitmiseks nõrk ja laevaga liikuma ei pääse. Hõljukil on vaid üks viga ... tal pole pidureid ...

Saarel muuseas on uskumatu arv sõiduautosid. Tegelikult on asustatud saare kõige pikem vahemaa ehk kaks kilomeetrit, kui sedagi. Bensiini autode tarbeks hangib igaüks ise kuidas saab, kuid sellest hoolimata on autoga sõitmine saarel popp. On ka liiklusmärk, mis keelab peale kella ühtteist õhtul kuni kuueni hommikul autodega sõita ja veel teinegi, mis kehtestab kiirusepiiranguks 20 km/h kogu saarel. Kummastki märgist kinni ei peeta, ütleb Leevi.

Saare külas saame süüa. Zina pakub seal turistidele kalasuppi, praetud kala kartuli ja sibulasalatiga ning omatehtud õunakooki ning kohvi. Et parasjagu hakkab sadama, võtame istet Zina köögis ja piilume tuppagi. Zina täiskasvanud pojal on kaks arvutiekraani laual ja telekas on ka. Muuseas, Piirissaarel on ka oma, mitteametlik veebikülg.

Kaasa saame kogu ülejäänud toidu ning lisaks veel kuivatatud latikaid mitu tükki (maitseb üllatavalt hea, pole üldse selline kuiv vobla) ning läheme Titanicut uudistama. Titanic on kive täis laotud vana praamlaev, mis on nüüd kalda äärde poolenisti uputatud ja kaitseb saare ühte osa kevaditi ründavate jäälahmakate eest. Suvel on Titanicu pealt hea ujumas käia. Mõned meist teevad seda nüüdki.

Ja ongi saarele tiir peale tehtud. Sadamas ootab meid Koit, millega asutame endid mandri poole minema. Viimasel hetkel sõidab laevale tohutul kiirusel ka mikrobuss kolme vene noorega, kõigil õllepurgid pihus ... Selle laevasõidu seiklustest Heiti juba kirjutas. Hulganisti pilte tegime ka. Need on näha siin.