Jaanileiva küpsetamine

Esmaspäeva õhtul sõitsime aga Arula külje alla, et jaanipidustused mööda saata Pilvi ja Minni suurepärases häärberis. Nagu ikka, oli sinna kogunenud paras kamp seiklussportlasi  ja muidu toredaid inimesi, kellega koos sai natuke töid ja sporti tehtud ning loomulikult sealset suurepärast suitsusauna mõnuga nauditud.

Matkaspordi 36h/15h üritusele sõites (ahjaa, sellest üritusest pole ma ise jõudnudki kirjutada. Aga olgu siis siia vahele öeldud, et saavutasime Margega seal üllatusliku, ent siiski parima koha naistearvestuses)  jagas Kaja bussisolijatele imemaitsvat isetehtud leiba ja olime Pilviga kohe mihkllid lunima, et Kaja selle tegemise kunsti ka meiega jagaks. Kaja polnud kade ja nii oli Pilvi võtnud plaani see Kaja moodi  leivategu jaanipidustustel järgi proovida.

Juuretis oli Pilvil varutud oma töökaaslase käest, kuid seda oli veidi vähem kui Kaja antud kogustes kirjas – nii improviseerisime kogustega natuke. Aga kahe ausa leiva jagu tuli tainast küll. Noh ja päris nii kaua ei lasknud ehk kerkida, kui Kaja poolt soovitet oli, sest jaanilaupäeva õhtuks tahtsime leiva siiski valmis saada. Ja korraks helistasime Kajale veel üle, et kas kõik sai ikka päris õigesti.

Välja tuli! Kõik sõid ja kiitsid. Ja ehkki mehed ei olnud selle küpsetamise ajal toas, vaid tünnis sooja vee sees, siis vähemalt verbaalselt käisid nad natuke kikivarvul küll (nagu Kaja retseptisoovituse lõpulauses ju lubatud oli:)). Proovin nüüd üksipäini seda ükspäev järele teha.

Jaanipäevahõrgutistest tueb veel kindlasti mainida suitsusaunas suitsutatud sinki – no Pilvi juures peab ju alati ettevaatik olema, et hea toit keelt alla ei viiks:)