Winter Xdream 6

Kui mõned nädalad enne Nike Winter Xdream toimumisaega hakkasin otsima suusahuvilisi, kes oleks nõus minuga suusatama tulema, siis selgus, et viimaste aastate Eestimaa lumevaesed talved on seiklejatele väga halvasti mõjunud ja enamus plaanib minna võistlema joostes – ja seda nii ilusa lumega!

Seekord stardis siis taaskord Lauriga, võistkonnaks Tirija 2010. Kolmas mees meie pundis, Taavi Kala oli sel hetkel veel minu jaoks tundmatu. Igatahes olin laupäeval veel nii enesekindel, et tegin Pirital tunnise suusatreeningu.

Saanud stardis kaardi, teeme kiire plaani – kohe lisaülesandesse, kus mina, kui ainus curlingut proovinu, lähen proovin seda taaskord, samal ajal on Lauril võimalus kiirelt teha sõjaplaan ülejäänud raja läbimiseks. Ja ehkki curlingu jää ei kannata mitte mingisugust kriitikat, ning abistavad harjad on võistlejate eest ära peidetud, õnnestub mul teisel katsel kivi ikkagi ringi keskele saada.

Lauril on vahepeal plaan tehtud ja nii jätkame põhjapoolsete punktidega 36 – 33 – 31 – 32 – 34 – 35. Kohe, teel esimesse punkti saame endile kaaslasteks võistkonna Latvijas Pups … või pigem saavad nemad meid endile kaaslasteks, sest Sandri ja Petsi lennukat sammu nähes on selge, et kaua me neid ei näe. Teel punkti 36 hakkavad minul sõrmed hullu moodi külmetama, ei tea, kas küma curlingukiviga müramisest, või muust. Panen kaardi tasku, et oleks parem käsi soojendada.

Suusarada on kõva, nagu asfalt – isegi pärast suuremat hulka jooksjaid pole märgata mingeid kahjustusi, vaevu on aru saada, et keegi siin ilma suuskadeta liikunud on. Lauri teeb targa otsuse ja jätab punkti 39 lõppu, ja nii jätkame punktidega 40 – 42 – 44 – 48 – 51 – 54. Kui etapil 42 – 44 kaob Latvijas Pups eest ja meie alandame veidi tempot, siis tänu väikesele veale punktiga number 44, oleme taaskord koos.

Joogipunkti (54) jõudes olen täiesti küpse, haaran topsi kuuma jooki ja jätkame raja kõige raskema osaga. Näeme viimast korda võistkonda Latvijas Pups – tundub, et ka nende kolmas liige, Rain on koomas, Sander ja Pets püüavad teda ergutada ja jooksevad, nagu kaks koera, küll ette ja siis jälle Raini juurde.

58 – 57 – 56 – 55 – 53. Püüan ikka veel joosta, aga tõusudel viilin ja need lähevad käies, Areali meesveteranid ei saa aru, miks ma punktis nendega kohtudes vestlust ei taha arendada. Mina mõtlen pigem ees ootavatele rabaetappidele.

52 – 50 – 49 – 47 – 46 – 45 – 43. Raba on suur piin, kõnnin enamuse ajast, tundub, et ka Taavil on raskeks läinud, temagi kasutab hea meelega võimalust kõndimiseks. Kohtume teistkordselt Twister Female Team-iga, Maare püüab mulle vist küpsist pakkuda. Etapil 45 – 43 saavad meid alustuseks kätte, ja jooksevad eest vennad Tammemäed koos Tõnisega, siis libisevad kergelt mööda Team Nike ja Omjakon – oh, kuidas tahaks kah suuski jalgade alla …

41 – 39 – finiš. Punktist 43 algab taas kõva jalgealune. Sunnin ennast jooksma ja … poole kilomeetri pärast annab kangus jalgades järgi ja jooks muutub minu jaoks taas kergeks. See-eest on nüüd läinud raskeks Taavil. Võtan taskust välja ka kogu rajaks sinna jäänud kaardi ja viimastel kilomeetritel oskan isegi loodue ilu nautida.

Koht lõpuks 9. Keskmine pulss 160 ja max 174. 3:38:59 ja 28.84 km. Tuleb tunnistada, et “tundmatu” Taavi on nüüd mulle vägagi tuttav – eriti tema selg, mida mitu tundi enda ees nägin :).

Riideid vahetades saab selgeks, kui oluline tähtsus on õigesti valitud riietusel ja jalanõudel – Timmo kõnnib ringi, üks suur varvas poolest saadik must, Lauri on pingil kõveras – temal valutavad ja on lillad jalgade siseküljed, Tõnisel on jooksusussi vahele sattunud lumi jäätunud ja kannal puudub nahk, põrandal vedelevad Tõnise verised sokid. Kui lihasvalu välja arvata, pole minul häda midagi, taaskord on ennast õigustanud ISC windstopper dress, mille all oli seekord Helly Hanseni kõige õhem pesu ja Craft maika. Jalad, mille katteks olid Sealsinz Mid Light sokid koos Nike GoreTex sussidega ja CAMP Techlite sääristega, näevad välja, nagu polekski mitu tundi lumes mütanud.

Täna saan juba ilma valudeta kõndida, palju tänu selle eest ka Maarjale, kes esmaspäeva õhtul mind mitu korda massažilaual valust huilgama pani. Ja veel – kuna tänase päeva aktuaalseim jutt on tuulekülm, siis mõned arvud: kui stardihetkel oli külma tõepoolest -29°C, nagu korraldajad stardis kuulutasid, siis meie (joostes kiirusega 5 min/km) pidime sel ajal tundma temperatuuri -39°C ja Elo-Leivo-Maku (ratastega kiirematel lõikudel 30 km/h) -44°C. [Wind Chill Calculator].

Pildid: Anniki – vist iga võistkond leiab midagi endale :).

[edit] Kaart kah originaalsuuruses, tundub, et bloggerile nii suured pildid ei meeldi.