39. Tartu Maraton

Nii professionaalselt (ja sotsiaalselt) pole ma ise vist veel kunagi oma suuski ette valmistanud, kui sel korral – otse Otepää suusastaadionil, sõber Tiit Peki käe all, kelle nimi on vist enamusele eestlastele sõna “suusatamine” sünonüümiks :). No eks ma olen suuski ka enne määrinud, aga nüüd tean, mis ja milleks on iga erinev määrdekiht suusa all. Kolme tunnine määrimine möödus, nagu silmapilk.

Stardinumber – 4827, oli mul uhke, lausa nii uhke, et Jüri, kes käis Tartus minu numbrit ära toomas, helistas ja küsis, ega midagi valesti pole läinud. Rahustasin teda, et valesti pole midagi, minu viimane Tartu Maratoni start oli aastal 2005. Ega see number mullegi tõtta öelda ei meeldinud, vahepeal kaalusin juba varianti pöörduda oma palvetes ingellike vägede poole, aga siis sain aru, et parem stardipositsioon tuleb siiski väärikalt välja teenida.

Pühapäeva hommikul, otse LawIn talvepäevadelt saabudes, pole tunne just mitte kõige teravam ja piisavalt külma ilma tõttu jõuan oma viimasesse stardikoridori paar minutit enne starti, ehk siis praktiliselt startijaterivi lõppu.

Kell üheksa läheb kogu suusatajatekamp uhke pauguga liikvele. Juba viis minutit ja 290 meetrit  hiljem jõuan stardiplagu alla. Kuni Hobusemäeni pole üldse võimalik sõita – kõik tõusud ja laskumised sisuliselt seisan. Rajad on nii tihedalt suusatajaid täis, et mööduda pole võimalik, väga jõhkralt trügida ju ei taha kah. Pärast Sihva – Vidrike maantee ületamist on võimalik suurte jõupingutuste tulemusena hakata tasapisi suusatajatest mööduma. Esimeses ajavõtupunktis, enne Matut olen, endalegi üllatusena, tõusnud 2600. koha kanti. Kaotust esimestele on kogunenud täpselt pool tundi.

Matu teeninduspunktis käib laudade ümber selline möll, et otsustan kannatada esimese joomisega veel 11 kilomeetrit. teeninduspuktist läbisõiduga tõusen vist paarsada kohta, igatahes nelja tuhandega algavate numbrite asemel ümbritsevad mind nüüd valdavalt kolme tuhandega algavad numbrid.

Harimäe tõusu võttes möödun igasugu karudest-kanadest-rahvatantsijatest – tundub, et terve loomaaed on üldrahvaliku peo puhul suusad alla pannud. Harimäe tipus, teiseks vaheajapunktiks, 4.9 kilomeetrit hiljem, olen jõudnud napilt kahe tuhande sisse. Vahe parimatega on kasvanud pea 38-le minutile.

Ande teeninduspunktis joon kaks spordijooki ja, kuna vedeliku võlg on üsna suur, siis lisaks ühe puljongi. Teel Kuutse teeninduspunkti kasutan päris palju äärepealseid, sõitmata radasid – libisemine-pidamine on küll veidi kehvem, aga on ka vähem segajaid. Kuutse ajavõtu-teeninduspunktis olen umbes 1313.

Jätkan ohtrate rajavahetustega suusasõitu. Millegipärast armastavad inimesed ilmtingimata kõrvuti sõita. Ja kui isegi vahepeal leidub vaba rada, siis võib olla kindel, et kui mingist grupist mööduma hakkan, siis kindlasti hüppab keegi kohe sulle ette. Peebu punktis kaotan liidritele juba üle tunni ja koht on 1112. Kaks topsi spordijooki ja edasi.

Teel Peebult Palule hakkab esimene eufooria pidevatest möödasõitudest vaibuma, pidev hüplemine ühelt rajalt teisele hakkab väsitama. Õnneks märkan ees ühte suusatajat numbriga 4242, Raul Koppelmaad, keda olen vist juba viimased paarkümmend kilomeetrit vahelduva eduga enda ees või taga tähele pannud. Otsustan, et järelikult on minu tasemega sõitja ja hüppan talle tuulde. Ehkki tuules tundub, et tempo on minu jaoks veidi liiga aeglane, on see samas mugav ja sõidame niimoodi peaaegu Hellenurme punktini. Veidi enne Hellenurme punkti lükkab head vedamistööd teinud Raul selja sirgu ja haarab vöölt joogipauna, mina jätkan üksi, omas tempos. Palul on minu kohaks 973.

Palult edasi on enamus rajast tasane, valdavalt paaris pressimine, ehk see, milles mina tugev peaksin olema. Sellest hoolimata, kui siltide järgi on jäänud lõpuni umbes 10.5 kilomeetrit, tuleb järsku selline tunne, et õhtu on saabunud – taevas läheb hämaraks ja pilt kergelt uduseks. Õnneks päästavad mind kilomeeter hiljem, Hellenurme teeninduspunktis, kaks topsi spordijooki.

Veidi pärast Hellenurme teeninduspunkti saan kätte Jüri. Ergutan teda ja kutsun endale tuulde, aga tema arvab, et paaristõuge on rohkem minu lõbu. Tegelikult tunnen juba ka ise, et enam ei taha kellestki mööda sõita, aga tavaliselt lõpeb see kohe, kui olen paarkümmend meetrit kellelgi tuules sõitnud ja aru saanud, kui aeglane siis tempo on. Lisaks teeb kellegi järel sõitmise keeruliseks see, et kuigi mina klassikalist tehnikat eriti ei valda, siis enamus, kellega ma siin koos sõidan ei oska seda üldse – igal pisimal tõusul minnakse üle mitte vahelduvtõukele, aga vahelduvsörgile.

Kohvipunkt on seekord minu jaoks täpselt õigel hetkel, tunnen just, et hea meelega võtaks midagi ergutavat ja kohe saangi pihku kohvitopsi. Kohv on tulikuum ja selle tarbimine veidi keeruline.

Poolteist kilomeetrit enne lõppu läheb jälle veidi raskeks, aga kohe on ka pääsev finiš. Veidi enne finišisirgele keeramist kuulen, et lõpetamas on peaminister Andrus Ansip – pagan, no ei saanud siis veidi kiiremini sõita :).

Lõpetan ajaga 4:28:05 ja kohaga 775 – kui stardis arvasin veel, et viiesaja sisse peaks ka lõpust iga kell sõitma, siis tegelikkuses on 63 kilomeetrit selleks ikka liiga lühike … või mina liiga nõrk.

Aga kokkuvõtteks võiks öelda, et oli suurepärane suusapidu, ideaalsete ilma- ja lumeoludega. Ja kolm klassikatreeningut enne Tartu Maratoni läksid kah asja ette, sel aastal ei jäänudki selg raja teisel poolel kangeks, nagu varem on juhtunud. Kuna Tartu Maratoniks hankisin endale lisaks aastaid keldris seisnud klassikasuuskadele, ka ülejäänud klassikavarustuse, siis peaks vist osa suusatreeninguid ka edaspidi just selles sõiduviisis tegema.