kultuurilaks

Nädalavahetusel kogunes teatav hulk kultuuri (tegelikult siis kehakultuuri) huvilisi heade mõtete linna, et selgitada sealsamas lähedal Eesti meistreid suusaorienteerumises.

Hoolimata sellest, et neljapäeval järgi andnud külm tõi täieliku kevadetunde ja kohati tekkis küsimus, kas mütsi ikka on enam vaja päehe panna, siis laupäeval, sprindistarti oodates sain külmetavate sõrmede järgi aru, et -12° C on siiski üsna külm.

Rada 3.4 km ja 10 kp-d. Kui soojendades tundub, et suusk ei ole just kõige lahtisema libisemisega, siis metsas on tunne üllatavalt hea – või kulub siis nii palju tähelepanu orienteerumisele, et sellist pisiasja, nagu libisemine pole aega tähele panna.

Esimesed kaks punkti lähevad libedalt, kolmanda punkti juures üritan läbi lume lõigata, aga teen seda veidi liiga varakult ja lõikan näppu – 20 sek. KP4 juures jõuan järgi Jaan Olvetile ja Kaido Nurjale, kes pingsalt kaarti uurivad, ehkki punkt peaks olema kohe ees. Kiire pilk vasakule ja 40 meetrit eemal paistabki punkt – ilma mõtlemata keeran sinna. Punkti jõudes selgub, et loomulikult pole see minu – ümber pöörd ja puude vahel, umbes 30 meetrit Jaanist-Kaidost edasi paistab ka õige, minu punkt – veel 20 sek. KP5 – valin ringivariandi, mis selgub, ei ole kiireim. Lisaks kukkumine laskumise lõpus ja kokku 30 “preemiasekundit”. KP6 – märkamata jääb otsevariant ja võtan ühe lisatõusu – veel 40 sek. KP7 – KP8 – KP9 – tekkinud on ebakindlus, seisatan pidevalt kontrollin ja lisaks teen kahel etapil valed rajavalikud – kokku umbes 40 sek. KP10, viimane – keeran ühest ristist valesti ja ei suuda ennast enam paika saada. Kui lõpuks end kaardile sobitan, siis tekib küll lootusetuse tunne – siin tuleb vea suurust lugeda juba minutites – 2 min.

Tean juba finišeerides, et võistlus ei läinud just kõige paremini - kokku saan vigu umbes 4:30, mis sprindi jaoks on terve igavik. [tulemused]

Võistlusjärgne saun algab harjumatult vara ja kuna saun on teada heade mõtete koht ning seda enam veel heade mõtete linnas, siis head mõtted ei lase ennast kaua oodata. Algselt on meil küll plaanis ära jätta igaaastane, JüriÖÖ nimeline kultuuriüritus, aga pärast intensiivset saunatamist otsustame lisaks kehakultuurile teha siiski ka pisikese kultuuriringi – kindluse mõttes koos giidiga.

Valime Tartu, ühe hetke klubikultuuri keskuse, klubi nimega “Maasikas”. Klubi on täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi – tundub, et mõned eriti paadunud Tartu retromaratoni fännid on senimaani peotsüklis ja jõudnud nüüd otsaga Maasikasse – ikka veel uhketes retro-suusa-kostüümides. Lisaks Eesti triatlonistide paremik, mõned tipppoliitikud – kõik sõbralikult koos ja hoos.

Ja vähemalt üks asi, mis vanemaks saamisega kaasneb, enda võimete realistlikum hindamine – võrreldes varasemate kordadega oleme ikka vägagi mõistlikul kellaajal juba magamas.