Krogrännet 2010

Pärast eelmise aasta edukat osalemist oli sel aastal uisutada soovijaid juba rohkem, ehk lisaks eelmise aasta seltskonnale veel Maare ja Avo. Tõe huvides ja enda tulemuse õigustamiseks peab ära märkima, et eelmise päeva rajaga tutvumine oli minule selle talve esimene uisutamine.

Sel korral oleme juba targemad – stardipaika jõuame paarkümmend minutit enne sarti, mis aga möödub nii kiirelt, et soojenduseks jõuan vaid sörkida sadakond meetrit ning teha kaks kükki ja kaks käteringi. Ja juba ongi start.

Stardipaugu kõlades pistavad all, Vallentunasjöni järvel, kiiruisutajad plagama ja mõned hetked hiljem saame meie sama teha. Stardikorraldus on samasugune, nagu eelmisel aastal, ehk joostes 100 meetrit järveni, seal uisud alla ja … minek. Inimesi lastakse järvele väikeste gruppide kaupa, iga natukese aja tagant. Kuna täpne stardi- ja finšeerimise hetk fikseeritakse SI-pulgaga, siis aitab selline korraldus vältida trügimist-tunglemist stardipaigas.

Meie oleme muidugi trüginud korralike idaeurooplaste kombel kõige ette, et ei peaks rajal mööduma keppidega uisutajatest, keda kogu seltskonnast on umbes kolmandik. Ja kepid – pole neil mitte tavalised suusakepid, vaid spetsiaalsed uisutamise kepid, ilma rõngasteta, aukartust äratavad piigid, mille ette küll jääda ei tahaks.

Lisaks meie seltskonnale on Fredrik sel korral registreerinud Hekotek võistkonna koosseisus veel kaks oma sõpra – “rahvasportlased, kellel uisutamine ei ole kõige tugevam külg”, nagu Fredrik neid iseloomustab. Igatahes on need “rahvasportlased” jõudnud taksosõidu ajal stardipaika teatada Tõnisele, et eelmise aasta Viking uisumaratonil said mõlemad hakkama vähem, kui kolme tunniga – ja seda 80 kilomeetrisel distantsil.

Kui mina järvele jõuan ja uisud alla saan, on Fredriku sõbrad minust juba paarkümmend meetrit eespool ja üsna varsti endid täpiks sõitnud … järgmist korda näen neid alles … finšis. Võrreldes eilse õhtu -2° C ja pehme jääga, on stardihetkel külma -10° C ja jää kõva, nagu raud, näen tõsist vaeva, et üldse edasi liikuda.

Üsna varsti sõidavad minust mööda kaks uisutajat … siis veel üks. Viimases tunnen ära Fredriki, meie kontserni pealiku. Pingutan üsna kõvasti ja saan Fredrikile tuulde. Püüan sammu sättida Fredriki järgi ja tasapisi saan kätte õige rütmi. Pärast joogipunkti julgen juba pakkuda Fredrikile, et las ma aitan kah vahepeal tuult murda, millega ta heal meelelkohe nõustub.

Vallentunasjöni lõpus vahetan mina suusasaapad jooksujalatsite vastu, Fredrik on sel aastal valinud teise taktika ja läheb kolmekilomeetrisele jooksuotsale suusasaabastes. Seda, et Fredrik pole jooksus väga saan aru umbes 200 meetrit hiljem, kui Fredrikist mööda jooksen. Rohkem ma teda enne finišit ei näe.

Jooksuetapil saan kätte minust möödunud uisutajad ja mõned mehed-naised kiiruisutajate hulgast.

Norrvikenil rassin pea pool järve üksi vastutuules enne, kui tugev kolmene punt, eesotsas ühe kiiruisutajaga mind kätte saab. Sätin ennast tihedalt pundi sappa ja kirus kasvab hetkeliselt 2:05 … 2:15 kilomeetrile ja seda vastutuules. Jooksuetapil laguneb meie punt siiski koost ja kaaslased jäävd uuesti maha.

Viimased kaks järve, Edsviken ja Brunnsviken (Brunnsviken on tegelikult küll merega ühenduses ja vist mitte järv) on juba puhas pingutus – keegi tagant enam järgi ei tule ja nii pean üksi tuult murdma. Lisaks on Edsvikeni lõpuosas jääl vesi, mille peal uus, õhuke jääkiht ja nii pikeneb viimane jooksuetapp pool kilomeetrit.

Lõpetan ajaga 1:51:51, mis eelmise aasta ajast kuus ja pool minutit kehvem aga sellegi poolest vahetan eelmise aasta üheksanda koha selle aasta kuuenda vastu. Fredrik kaotab mulle lõpuks kümne minutiga, Maare saab naistest sama, kuuenda koha. “Rahvasportlastele” kaotan vastavalt kuue ja kolme minutiga, ehk tundub, et raja lõpuosas on nemadki tempot alla lasknud.

Õhtul peame hirmkallite piletihindadega TalLink Baltic Queen-il uisutamise afterparty-t, tantsime, laulame karaoket ja naudime laeva kabaree tantsijate esinemist.