Libahundi jälg

Ega me hästi ikka ei uskunud küll, kui yr.no laupäevaks Aegviitu +20° C lubas. Aga tagantjärgi võib öelda, et kui Aegviidust kell 16:45 ära tulime, näitas termomeeter +22.5° C. See-eest mida Tallinna poole, seda külmemaks läks – Jägalas +13.5° C ja Tallinna jõudes lausa +7.5° C.

Kuna Maare on kogu nädala tõbine olnud ja hommikul veel kaalunud, et kas tulla või mitte, siis mingeid suuri plaane me täna tegema ei hakka. Joonistame kaardile umbes 25-kilomeetrise (optimaalvariant) raja, mille läbimine annaks 94 punkti ja sellise plaaniga ka stardime.

Selleks, et rajale pääseda, tuleb stardis ära lahendada lisaülesanne, kus igale asulale õige maakond taha valida, siis saadud punktid kokku liita ning õige väärtusega punkt märkida. Kõige rohkem kulutame vist aega pliiatsi otsimisele, edasi läheb juba kiirelt, lahkume esimeste hulgas, jättes enamuse võistkondi nuputama.

Läheme ringile vastupäeva ja alustame punktiga KP83, ning seda kahel lihtsal põhjusel – esiteks tundub ring seda pidi kergemalt läbitav ja teiseks on meil kahtlus, et KP82 lisaülesanne on seotud torniga, kus võib järjekord tekkida. Punktis oleme esimesed ja Maare lubab mul minna lisaülesandele, paralleelköitel mäetippu vallutama.

KP35 – KP81 on ülilihtsad etapid … kui KP83 juures nägime veel SRD võistkonda, siis nüüd oleme täiesti üksi. Ännijärve ääres olev lisaülesanne on teadagi seotud veega – kanuuga üle järve ja märkida vahetusalas kaardil näidatud punkt. Jätan arvestamata selle, et me ei stardi kanuuga mitte punktist, vaid tunduvalt altpoolt ja nii võtame vastaskaldal vale punkti.

KP48 – KP84 – kummirõngaga väike parvetamine ja jälle edasi. KP39 – KP51 – KP58 – KP43 – selle võistluse kõige ilusamad kohad. Punktiga KP39 teeme selle võistluse ainsa vea, käime korraks valet lohku vaatamas – pea 20 sekundit läheb kaotsi.

KP42 – KP80 – alles nüüd kohtume esimeste vastutulevate võistkondadega, senimaani oleme rajal olnud täiesti üksi. Jätkame kuni KP82, ehk tornini enamuse ajast kõndides ja ainult laskumistel sörkides, sest Maare enesetunne ei ole kõige parem.

KP82 on selle võistluse ilmselt kõige ekstreemsem punkt – mööda redelit 30 meetri kõrgusele, masti otsa ja siis köit mööda alla. Päris lahe tunne on, kui puude ladvad juba tükk maad allapoole jäävad.

Pärast punkti KP82 teeme plaanis väikese muudatuse – selleks, et vähemalt neli tundi rajal olla otsustame võtta veel mõned punktid – KP26 – KP64 – KP29. KP64 juurde jõudes avastame, et nii sild, kus punkt asub, kui ka teerada on vee all, tore et siia algul ei tulnud, nüüd on väike vesi juba ükskõik.

Finišisse jõuame esimestena, mis minule juba Libahundi tavapärane saavutus. [tulemused] [mõned pildid rajalt]